Thomas Dubay analoogiast ja aust

Thomas Dubay, S.M., kirjutab raamatus The Evidential Power of Beauty (pt. 15) Looja ja loodu analoogiast:

Sajandeid on filosoofid ja teoloogid arutanud ja analüüsinud seda probleemi: [kuidas] rääkida korrektselt sellest, millest tegelikult ei saa rääkida, arutleda intelligentselt selle üle, mis on kaugelt üle mistahes inimliku kujundi, idee või sõnade. Nende lahendust nimetatakse analoogiaks ja see ütleb meile, kuidas meie, loodud, lõplikud, piiratud olendid, ületame lõpmatu vahe meie endi ja meie piiramatu Looja vahel ning mingil moel haarame Teda, kes ületab lõputult meie parimaid arusaamu. Ühelt poolt peab meil olema mingi side Temaga, arvestades, et Tema on andnud meile olemise. Me peame olema mingil moel nagu Tema, mingil moel sarnased. Ent teiselt poolt, võttes arvesse, et Ta on lõputu armastus, teadmine, rõõm, tarkus ja kõik muu, peab Ta olema ka äärmiselt erinev meist. Selle olukorra klassikalise formuleeringu andis meile Neljas Lateraani Kirikukogu 1215. aastal: "Me ei saa leida Looja ja loodu vahel sarnasust, mis oleks nii suur, et me ei peaks nägema veelgi suuremat erinevust." Jumal on nagu meie, ent veelgi rohkem mitte nagu meie. Me saame Teda tõepoolest tunda, ent peame alati mõistma, et Ta on lõputult enam, kui meie täpseimad ja parimadki ideed saavad väljendada.

Paar lõiku edasi satub Dubay raskustesse, püüdes nende analoogiliste mõistete abil edasi anda peaaegu ekstaatilist äratundmist (muidugi olen ise tõlkides veelgi suuremas kimbatuses):

Jumalik ilu on nii võrratult ülem kauneimastki loodud särast, et me ei saa jõuda selle tajumise ligigi. See on tõsi iga jumaliku täiuslikkuse kohta. Jumal ei ole ainult rõõmu täius. Ta on rõõmu olemus ise, puhtaim ekstaas, rõõmustamine ilma piirideta, üle mistahes määra. Niisamuti on Ta ka puhtaim armsus, puhtaim tarkus, puhtaim armastus, kõik ilma igasuguse otsata. Sellepärast paiskab Pühima Kolmainu nägemine palgest palgesse õndsas kaemuses pühad igavesse ekstaasi, mis ongi taevas.

Nii on ka iluga. Jumalik kiirgus ja armsus on nii lõputult üle kõige, mida me saame kujutleda või kogeda, et ilmutus valib sellest rääkimiseks spetsiaalse mõiste. See mõiste on au (gloria), sõna, mis Pühakirjas korduvalt esineb. Lõpliku reaalsuse sära on seotud selle jumaliku allikaga ning vana dispensatsiooni hilises järgus kasutatakse mõistet analoogia selleks, et kirjeldada meie teadmist Jumalast selle kaudu, mis Ta on teinud: "Sest loodu suurusest ja ilust nähakse analoogia kaudu, missugune on Looja" (Trk 13,5). Ent soositud sõna jumaliku ilu jaoks on au.