Kiriku sotsiaaldoktriinist

Väljavõte Usudoktriini Kongregatsiooni instruktsioonist "Kristlikust vabadusest ja vabastamisest" (22. märts 1986):

Kiriku sotsiaaldoktriini loomus

Evangeeliumi sõnum ja ühiskondlik elu

72. Kiriku sotsiaalõpetus on sündinud Evangeeliumi sõnumi ja selle nõuete -- mis on kokku võetud armastuse käsus Jumala ja ligimese vastu õigluses -- kohtumisest ühiskonna elust esilekerkivate probleemidega. See sotsiaalõpetus on kehtestanud end doktriinina, kasutades inimliku tarkuse ja teaduste rikkusi. See puudutab ühiskondliku elu eetilisi aspekte. See võtab arvesse probleemide tehnilisi aspekte, aga alati ainult selleks, et hinnata neid moraalsest vaatepunktist.

Olles olemuslikult orienteeritud tegevusele, kujuneb see õpetus koos ajaloo muutuvate oludega. Seepärast sisaldab see koos alaliselt kehtivate printsiipidega ka sattumuslikke otsustusi. Moodustamata kaugeltki kinnist süsteemi jääb see püsivalt avatuks pidevalt üleskerkivatele uutele küsimustele; see nõuab kõikide karismade, kogemuste ja oskuste panust. "Eksperdina inimsuse alal" pakub Kirik oma sotsiaaldoktriiniga printsiipe mõtisklemiseks ja kriteeriume hindamiseks ning samuti juhiseid tegutsemiseks, nii et saaks läbi viia vaesuse ja ebaõigluse olukordade tõttu nõutavaid sügavaid muutusi, ja seda moel, mis teenib inimkonna tõelist hüve.

Alusprintsiibid

73. Armastuse ülim käsk viib iga indiviidi -- kes on loodud Jumala näo järgi -- väärikuse täielikule tunnistamisele. Sellest väärikusest lähtuvad õigused ja kohustused. Jumala palge valguses ilmutub vabadus, mis on inimisiku olemuslik eesõigus, kogu oma sügavuses. Isikud on ühiskondliku elu aktiivsed ja vastutavad subjektid. Väärikuse kui vundamendiga on tihedalt seotud solidaarsuse printsiip ja subsidiaarsuse printsiip. Esimese jõul on inimene kohustatud koos oma vendadega andma kõigil tasanditel panuse ühiskonna ühisesse hüvesse. Seega on Kiriku doktriin vastu kõigile sotsiaalse või poliitilise individualismi vormidele. Teise jõul ei tohi ei riik ega ükski muu ühendus võtta üle indiviidide ja vahepealsete kogukondade initsiatiivi ja vastutust sel tasandil, kus nad saavad funktsioneerida, samuti ei tohi nad võtta ära nende vabaduse teostamiseks vajalikku ruumi. Seega on Kiriku doktriin vastu kõigile kollektivismi vormidele.

Hindamiskriteeriumid

74. Need printsiibid on aluseks ühiskondlike olukordade, struktuuride ja süsteemide hindamise kriteeriumitele. Nõnda ei kõhkle Kirik hukka mõistmast elu olukordi, mis haavavad inimväärikust ja vabadust. Need kriteeriumid võimaldavad ühtlasi hinnata struktuuride väärtust. Need on institutsioonide ja praktikate võrgustikud, mille inimesed leiavad juba eksisteerivat või mille nad loovad, nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil, ning mis suunavad ja organiseerivad majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist elu. Olles iseenesest vajalikud, kipuvad need sageli fikseeruma ja kivistuma inimtahtest suhteliselt sõltumatute mehanismidena, seeläbi takistades või moonutades ühiskondlikku arengut ja põhjustades ebaõiglust. Ometi põhinevad need alati inimese vastutusel, kes saab neid muuta, mitte ajaloo väidetaval determinismil. Institutsioonid ja seadused, kui need on kooskõlas loomuseadusega ning suunatud ühisele hüvele, on garantiiks inimeste vabadusele ja selle vabaduse edendamisele. Ei saa hukka mõista seaduse kõiki piiravaid aspekte ega oma nime vääriva seadusliku riigi stabiilsust. Seepärast võib rääkida patuga märgitud struktuuridest, ent ei saa hukka mõista struktuure kui selliseid. Hindamiskriteeriumid puudutavad ka majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi süsteeme. Kiriku sotsiaaldoktriin ei paku ühtki konkreetset süsteemi; ent teiste alusprintsiipide valgusel võimaldab see näha, mil määral olemasolevad süsteemid vastavad või ei vasta inimväärikuse nõuetele.

Isikute primaarsus struktuuride ees

75. Kirik on muidugi teadlik ühiskonna ees seisvate probleemide keerukusest ja raskustest nendele kohaste lahenduste leidmisel. Sellele vaatamata leiab ta, et kui tahta saavutada majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi, mis oleksid tõeliselt inimese teenistuses, tuleb esimese asjana apelleerida indiviidide vaimsetele ja moraalsetele võimetele ning alalisele sisemise pöördumise vajadusele. Isiku ja tema väärikuse nõuete asemel struktuuridele ja tehnilistele organisatsioonidele antav prioriteet on materialistliku antropoloogia väljendus ning vastuolus õiglase ühiskondliku korra ehitamisega. Teiselt poolt ei välista vabaduse ja südame pöördumise prioriteedi tunnistamine mingilgi moel vajadust muuta ebaõiglasi struktuure. Seepärast on täiesti õigustatud, et need, kes kannatavad jõukate või poliitiliste võimukandjate rõhumise all, tegutsevad moraalselt lubatavate vahenditega selliste struktuuride ja institutsioonide kindlustamiseks, milles nende õigusi tõeliselt austatakse. Siiski on endiselt tõsi, et inimeste hüveks rajatud struktuurid on iseenesest võimetud seda hüve kindlustama ja garanteerima. Selle näiteks on korruptsioon, mis teatud maades mõjutab liidreid ja riigibürokraatiat ning hävitab kogu ausa ühiskondliku elu. Moraalne terviklikkus on ühiskonna tervise möödapääsmatu tingimus. Seepärast on hädavajalik töötada samaaegselt nii südamete pöördumise kui struktuuride muutmise nimel. Sest patt, mis on ebaõiglaste olukordade algpõhjus, on tõelises ja vahetus mõttes vabatahtlik tegu, mille allikas on indiviidide vabaduses. Vaid tuletatud ja sekundaarses mõttes on see rakendatav struktuuridele ja ainult selles mõttes saab rääkida "sotsiaalsest patust". Veelgi enam, vabastamise protsessis ei tohi abstraheeruda rahva ajaloolisest situatsioonist ega rünnata rahva kultuurilist identiteeti. Järelikult ei saa passiivselt aktsepteerida, veel vähem aktiivselt toetada rühmitusi, mis jõuga või avaliku arvamusega manipuleerimise läbi võtavad üle riigiaparaadi ja suruvad kogukonnale ebaõiglaselt peale rahva kultuurile vastanduva imporditud ideoloogia. Sellega seoses tuleb märkida intellektuaalide tõsist moraalset ja poliitilist vastutust.

Juhised tegutsemiseks

76. Põhiprintsiibid ja hindamiskriteeriumid inspireerivad juhised tegutsemiseks. Kuna inimühiskonna ühine hüve on rahvaste teenistuses, peavad tegevusvahendid olema kooskõlas inimväärikusega ja kergendama harimist vabaduseks. Turvaline kriteerium hindamiseks ja tegutsemiseks on järgmine: ei saa olla tõelist vabastamist, kui algusest peale ei austata vabaduse õigusi. Vägivalla süstemaatiline kasutamine, mida esitatakse vabastamise paratamatu teena, tuleb hukka mõista kui hävitav illusioon, mis ühtlasi avab tee uutele rõhumisvormidele. Samasuguse jõuga tuleb hukka mõista vägevate poolt vaeste vastu kasutatav vägivald, politsei meelevaldne tegutsemine ja mistahes vägivallavorm, mis on kehtestatud kui valitsemissüsteem. Selles valdkonnas tuleb õppust võtta traagilistest kogemustest, mida on tundnud ja jätkuvalt tunneb käesoleva sajandi ajalugu. Samuti ei saa aktsepteerida avalike võimude süüdivat passiivsust nendes demokraatiates, kus suurte rahvahulkade sotsiaalne situatsioon on kaugel vastavusest konstitutsiooniliselt garanteeritud individuaalsete ja sotsiaalsete õiguste nõuetele.

Võitlus õigluse eest

77 . Kui Kirik julgustab selliste ühenduste loomist ja tegevust nagu ametiühingud, mis võitlevad töötajate õiguste ja õiguspäraste huvide kaitsmise ning sotsiaalse õigluse eest, siis ei võta ta seeläbi omaks teooriat, mis näeb klassivõitluses ühiskondliku elu struktuurset dünamismi. Tegevus, mida ta sanktsioneerib, ei ole ühe klassi võitlus teise vastu vaenlase kõrvaldamiseks. Ta ei lähtu väidetava ajaloo-seaduse ekslikust omaksvõtmisest. See tegevus on pigem õilis ja põhjendatud võitlus õigluse ja sotsiaalse solidaarsuse eest. Kristlane eelistab alati dialoogi ja ühistegevust. Kristus on käskinud meil armastada oma vaenlasi. Vabastamine Evangeeliumi vaimus on seepärast kokkusobimatu teiste vihkamisega, olgu individuaalselt või kollektiivselt, sealhulgas ka vaenlase vihkamisega.

Revolutsiooni müüt

78. Sügava ebaõigluse olukorrad nõuavad julgust viia läbi põhjalikud reformid ja tühistada õigustamatud privileegid. Aga need, kes diskrediteerivad reformi teed ja eelistavad revolutsiooni müüti, mitte ainult ei tugevda illusiooni, et paha situatsiooni kõrvaldamine on iseenesest piisav selleks, et luua inimlikumat ühiskonda; nad julgustavad ka totalitaarsete režiimide kehtestamist. Võitlus ebaõigluse vastu on mõttetu, kui seda ei peeta silmas pidades uue ühiskondliku ja poliitilisse korra kehtastamist kooskõlas õigluse nõuetega. Õiglus peab iseloomustama juba igat etappi selle uue korra kehtestamisel. On olemas selline asi nagu vahendite moraalsus.

Viimane abinõu

79. Eriti tuleb neid printsiipe rakendada ekstreemsel juhul, kus pöördutakse relvastatud võitluse poole, mida Kiriku Magisteerium tunnistab viimase abinõuna selleks, et teha lõpp ilmsele ja kestvale türanniale, mis rikub rängalt indviidide õigusi ja ühist hüve. Sellele vaatamata ei saa seda vahendit kaaluda enne kui on tehtud situatsiooni väga range analüüs. Tõepoolest, vägivalla-tehnoloogia pideva edendamise ja selle rakendamisega kaasnevate üha tõsisemate ohtude tõttu näitab see, mida tänapäeval nimetatakse "passiivseks vastupanuks", teed, mis on moraaliprintsiipidega rohkem kooskõlas ja omab vähemalt samasugust väljavaadet edule. Kunagi ei saa heaks kiita ei kehtiva võimu ega ülestõusnute poolt sooritatud kuritegusid, nagu karistusoperatsioonid tavaelanikkonna vastu, piinamine, või terroristlikud meetodid ja tahtlik provokatsioon rahvademonstratsioonide ajal surma põhjustamisega. Samamoodi on vastuvõetamatud põlastusväärsed laimukampaaniad, mis võivad isiku psüühiliselt või moraalselt hävitada.

Ilmikute roll

80. Otsene sekkumine ühiskonnaelu poliitilisse ülesehitusse ja organiseerimisse ei ole Kiriku karjaste jaoks. See ülesanne kuulub ilmikute kutsumusse, kes tegutsevad omal initsiatiivil koos oma kaaskodanikega. Nad peavad seda ülesannet täitma teadlikuna tõsiasjast, et Kiriku eesmärk on levitada Kristuse Kuningriiki, nii et kõik inimesed võiksid saada päästetud ning et nende kaudu saaks maailm tegusalt orienteeritud Kristuse poole. Päästetööd nähakse seega lahutamatult seotud olevat inimelu tingimuste parandamise ja parendamisega selles maailmas. Pääste üleloomuliku korra ja inimelu ajaliku korra vahelist eristust tuleb näha Jumala ainulise plaani kontekstis võtta kõik asjad kokku Kristuses. Seega peab ilmik, kes on ühel ja samal ajal Kiriku liige ja oma maa kodanik, laskma end igas neist valdkondadest pidevalt juhtida oma kristlikul südametunnistusel. Ühiskondlik tegutsemine, mis võib sisaldada arvukaid konkreetseid vahendeid, peab alati toimuma ühiseks hüveks ning kooskõlas Evangeeliumi sõnumi ja Kiriku õpetusega. Tuleb tagada, et võimaluste paljus ei kahjustaks koostöötunnet ega viiks pingutuste paralüseerimisele ega tekitaks segadust kristliku rahva seas. Kiriku sotsiaaldoktriinist saadud suund peab ärgitama hädavajalike tehniliste ja teaduslike oskuste omandamisele. Kiriku sotsiaaldoktriin ärgitab ka püüdlema iseloomu moraalse kujundamise ja vaimse elu süvendamise poole. Pakkudes küll printsiipe ja tarku nõuandeid, ei vabasta see doktriin vajadusest kultiveerida poliitilist arukust, mida nõuab inimtegevuse juhatamine ja korraldamine.