Paavsti kõne Westminsteris

Täna õhtul pidas paavst Westminster Hallis kogunenud ühiskonna, kultuuri, teaduse, äri ja usutegelastele ning diplomaatilisele korpusele kõne, millest toon lühendatud tõlke:

[...]

Kõneldes selles ajaloolises paigas, mõtlen ma lugematutele meestele ja naistele läbi sajandite, kes on mänginud oma osa nende müüride vahel aset leidnud tähtsates sündmustes ning on kujundanud paljude generatsioonide brittide ja ka teiste elu. Eriti tahan meelde tuletada püha Thomas More'i, inglise suure õpetlase ja riigitegelase kuju, keda imetlevad ühtmoodi nii usklikud kui mitte-usklikud, meelekindluse tõttu, millega ta järgis oma südametunnistust, isegi suverääni põlu alla sattumise hinnaga, kelle "hea teenija" ta oli, kuna ta otsustas teenida eelkõige Jumalat. Dilemma, mille ees More seisis nendel rasketel aegadel, igavene küsimus suhtest selle vahel, mida võlgnetakse tseesarile ja mida Jumalale, annab mulle võimaluse mõtiskleda koos teiega lühidalt religioosse usu õige koha üle poliitilises protsessis.

Selle maa parlamentaarne traditsioon võlgneb paljugi rahvuslikule mõõdukuse-instinktile, soovile saavutada tõelist tasakaalu valitsuse legitiimsete nõuete ja selle alamate õiguste vahel. Ehkki mitmel puhul teie ajaloos on astutud otsustavaid samme võimu teostamisele piiride seadmiseks, on rahva poliitilised institutsioonid saanud kujuneda märkimisväärse stabiilsusega. Selle protsessi käigus on Britannia esile kerkinud pluralistliku demokraatiana, mis hindab kõrgelt sõnavabadust, poliitilise kuuluvuse vabadust ja lugupidamist seaduse vastu, koos tugeva tajuga indiviidi õigustest ja kohustustest ning kõigi kodanike võrdsusest seaduse ees. Olgugi erinevas sõnastuses, on katoliiklikul sotsiaaldoktriinil selle lähenemisega palju ühist -- läbivas püüdes kaitsta iga inimisiku unikaalset väärikust, isiku, kes on loodud Jumala näo ja kuju järgi, ning rõhuasetuses tsiviilvõimu kohusele edendada ühist hüve.

Ja siiski esitavad Thomas More'i protsessil kaalul olnud fundamentaalsed küsimused end jätkuvalt üha muutuvates terminites uute sotsiaalsete tingimuste esile kerkides. Iga generatsioon, asudes edendama ühist hüve, peab taas küsima: millised on nõuded, mida valitsused võivad mõistuspäraselt kodanikele peale panna ja kui kaugele need ulatuvad? Millisele autoriteedile tuginedes saab lahendada moraalseid dilemmasid? Need küsimused viivad meid otseselt ühiskondliku diskursuse eetiliste aluste juurde. Kui demokraatliku protsessi moraalseid alusprintsiipe endid ei määratle miski kindlam kui sotsiaalne konsensus, siis muutub protsessi haprus liigagi ilmseks -- siin peitub tõeline väljakutse demokraatiale.

Pragmaatiliste, lühiajaliste lahenduste ebaadekvaatsust keerulistele ühiskondlikele ja eetilistele probleemidele on liigagi hästi illustreerinud globaalne finantskriis. On laialt tunnustatud, et kindla eetilise aluse puudumine majandustegevuses on süvendanud neid tõsiseid raskusi, mida praegu kogevad miljonid inimesed kogu maailmas. Nii nagu "igal majanduslikul otsusel on moraalsed tagajärjed" (Caritas in Veritate, 37), nii on ka poliitilises valdkonnas poliitika eetilisel mõõtmel kaugele-ulatuvad tagajärjed, mida ükski valitsus ei saa lubada endal ignoreerida. Positiivse illustratsiooni sellele leiame Briti parlamendi ühest eriti märkimisväärsest saavutusest -- orjakaubanduse kaotamisest. Kampaania, mis viis selle märgilise tähtsusega legislatsioonini, rajanes kindlatel eetilistel printsiipidel, mille juured olid loomuseaduses, ning see on andnud tsivilisatsiooni panuse, mille üle see rahvas võib õigusega uhkust tunda.

Keskseks küsimuseks on niisiis see: kust me leiame eetilise aluse poliitilistele valikutele? Katoliikliku traditsiooni kohaselt on õiget tegutsemist suunavad objektiivsed normid kättesaadavad mõistusele, lahus ilmutuse sisust. Selle arusaamise kohaselt ei seisne religiooni roll poliitilises debatis niivõrd nende normide esitamises, justkui mitte-uskujad ei saaks neid tunda -- veelgi vähem konkreetsete poliitiliste lahenduste pakkumises, mis jäävad religiooni kompetentsist hoopis välja -- vaid pigem aitamises puhastada ja heita valgust mõistuse rakendamisele objektiivsete moraaliprintsiipide avastamiseks. Ometi ei tervitata alati seda religiooni "korrektiivset" rolli mõistuse suhtes, osalt selle tõttu, et religiooni väärastatud vorme, nagu sektantlust ja fundamentalismi, võib näha ise tõsiseid sotsiaalseid probleeme tekitavat. Ja need religiooni väärastused tekivad omakorda siis, kui ei pöörata piisavalt tähelepanu mõistuse puhastavale ja struktureerivale rollile religioonis. See on kahesuunaline protsess. Ilma religiooni poolt pakutava korrektiivita võib ka mõistus langeda väärastuste ohvriks, nagu juhul, kui seda manipuleeritakse ideoloogia poolt või rakendatakse osalisel moel, võtmata täiel määral arvesse inimisiku väärikust. Mõistuse selline väärtarvitamine oli lõppeks see, mis kõigepealt võimaldas tekkida orjakaubandusel ja paljudel teistel sotsiaalsetel pahedel, mille seas kahekümnenda sajandi totalitaarsed ideoloogiad ei ole mitte viimasel kohal. Just seetõttu kinnitan ma, et mõistuse maailm ja usu maailm -- sekulaarse ratsionaalsuse maailm ja religioosse usu maailm -- vajavad teineteist ega peaks kartma astuda sügavasse ja kestvasse dialoogi meie tsivilisatsiooni hüveks.

Teiste sõnadega, religioon ei ole seadusandjate poolt lahendamist vajav probleem, vaid eluline panus rahvuslikku kõnelusse. Selles valguses ei saa ma jätta väljendamata oma muret religiooni, eriti kristluse süveneva marginaliseerimise pärast, mis mõnel pool aset leiab, isegi rahvaste seas, mis panevad suurt rõhku tolerantsusele. On neid, kes soovitaksid religiooni häält vaikima sundida või vähemalt kängitseda see pelgalt priivatsesse sfääri. On neid, kes väidavad, et selliste pidustuste nagu jõulud avalikust tähistamisest tuleks loobuda, küsitavas uskumuses, et see võiks kuidagi solvata neid, kes järgivad teisi religioone või mitte mingit. Ning on neid, kes väidavad -- paradoksaalselt kavatsusega välja juurida diskrimineerimine --, et avalikes ametites kristlastelt tuleb nõuda mõnikord toimimist vastupidiselt oma südametunnistusele. Need on murettekitavad märgid suutmatusest tunnustada mitte ainult usklike õigust südametunnistuse vabadusele ja religioonivabadusele, vaid ka religiooni legitiimset rolli avalikul areenil. Seepärast kutsun ma teid kõiki, igaühte tema vastavas mõjusfääris, otsima teid dialoogi edendamiseks ja julgustamiseks usu ja mõistuse vahel rahvusliku elu igal tasandil.

[...]