Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 31. juuli 2009

Enchiridion Indulgentiarum, concessiones

Lisaks varem osutatud üldistele kontsessioonidele loetleb 1999. a. Enciridion Indulgentiarumi 4. väljaanne 33 erikontsessiooni, millest nelja juba tutvustasin. Järgneb kontsessioonide mitteametlik tõlge. Palun andke teada, kui märkate vigu või tekib mingis osas tõlke suhtes kahtlusi. Kontsessioonid on järjestatud alfabeetiliselt ladinakeelsete nimetuste põhjal.

1 Perekonna konsekreerimise akt
Perekonna liikmetele antakse täisindulgents päeval, mil nad vastava riituse läbi esmakordselt, võimaluse korral preestri või diakoni poolt, konsekreeritakse Jeesuse Pühimale Südamele või Jeesuse, Maarja ja Joosepi Pühale Perekonnale, kui nad Pühima Südame või Püha Perekonna pildi eest loevad hardalt legitiimselt heakskiidetud palve; konsekreerimise aastapäeval on indulgents osaline.

2 Inimkonna pühendamise akt Kuningas Jeesus Kristusele
Täisindulgents antakse kristlasele, kes Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Kõiksuse Kuninga suurpühal loeb avalikult inimkonna pühendamise akti Kuningas Jeesusele Kristusele (Iesu dulcissime, Redemptor); [selle palve lugemisel] teistel asjaoludel on indulgents osaline.

3 Hüvitusakt
Täisindulgents antakse kristlasele, kes Jeesuse Pühima Südame suurpühal loeb avalikult hüvituse akti (Iesu dulcissime); [selle palve lugemisel] teistel asjaoludel on indulgents osaline.

4 Paavstlik õnnistus
Täisindulgents antakse kristlasele, kes võtab vastavalt käesoleva Enchiridioni normidele 7, 20 hardusega vastu kas Ülemkarjase poolt antud Urbi et Orbi õnnistuse või piiskopi poolt tema hoole alla usaldatud ustavatele antud [paavstliku] õnnistuse, isegi kui ta ei saa mõistlikul põhjusel pühal riitusel füüsiliselt osaleda, tingimusel, et ta neid riitusi nende sooritamise ajal televisiooni või raadio vahendusel harda tähelepanuga jälgib.

5 Mingi religioosse eesmärgi pühitsemiseks üleilmselt määratud päevad
Täisindulgents antakse kristlasele, kes mistahes päeval, mis on üleilmselt ettenähtud mingi religioosse eesmärgi saavutamiseks (näit. preestri- ja ordukutsumuste edendamiseks, invaliididele ja haigetele osutatava pastoraalse hoolitsuse eest, noorte toetamise eest usu tunnistamisel ja nende abistamiseks pühas elus edenemisel etc.), hardalt sellisel tähistamisel osaleb; kes aga palvetab ülalnimetatud intentsioonidel, omandab osalise indulgentsi.

6 Kristlik doktriin
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes teeb pingutusi kristliku doktriini edasiandmiseks või õppimiseks.

7 Euharistlik adoratsioon ja protsessioon
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes:
1° külastab Pühimat Sakramenti vähemalt pooletunniseks adoratsiooniks;
2° Püha Nädala neljapäeval pärast Issanda Söömaaja Missat Pühima Sakramendi pidulikul üleviimisel loeb hardalt Tantum ergot;
3° osaleb hardusega kas kirikuhoone sees või väljaspool seda läbiviidud pidulikul euharistlikul protsessioonil, eelkõige Kristuse Ihu ja Vere Suurpühal;
4° osaleb pühendunult pidulikul euharistlikul riitusel, mis on tavaks euharistliku kokkutuleku lõpetamisel.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes:
1° külastab adoreerimiseks Pühimat Sakramenti;
2° toob Jeesusele Pühimas Armulauasakramendis mõne legitiimselt heakskiidetud palve (e.g. Adoro te devote, või O sacrum convivium, või Tantum ergo).

8 Euharistlik ja vaimulik armulaud
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes:
1° läheb ise esimesele armulauale või abistab hardalt teisi esimesele armulauale minejaid [osaleb hardalt, kui keegi teine läheb esimesele armulauale?];
2° loeb paastuaja mistahes reedel pärast armulauaühendust, Jeesus Kristuse krutsifiksi ees hardusega palve En ego, o bone et dulcissime Iesu;
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes sooritab mistahes legitiimselt heakskiidetud harrast vormelit kasutades:
1° vaimuliku armulauaühenduse akti,
2° armulauaühendusejärgse tänuakti (e.g. Anima Christi; En ego, o bone et dulcissime Iesu).

9 Südametunnistuse järelekatsumine ja kahetsuse akt
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes asudes valmistuma sakramentaasleks pihiks,
1° uurib oma südametunnistust ja teeb otsuse end parandada;
2° loeb hardusega mistahes legitiimse kahetsusakti-vormeli (e.g. Confiteor; Ps De profundis; Ps Miserere; hüvituspsalmid; patukahetsuspsalmid).

10 Vaimulikud harjutused ja igakuine rekollektsioon
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes osaleb vähemalt kolm täispäeva vältavatel vaimulikel harjutustel.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes osaleb igakuisel rekollektsioonil.

11 Kristlaste ühtsuse nädal
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes osaleb mõnes funktsioonis kristlaste ühtsuse nädalal ja viibib selle nädala lõpetamisel.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes loeb pühendunult legitiimselt heakskiidetud palve kristlaste ühtsuse eest (e.g. Omnipotens et misericors Deus).

[Omnipotens et misericors Deus, qui diversitatem gentium in unum populum per Filium tuum adunare voluisti, concede propitius ut qui christiano nomine gloriantur, qualibet divisione reiecta, unum sint in veritate et caritate, et omnes homines, verae fidei lumine illustrati, in unam Ecclesiam fraterna communione conveniant. Per Christum Dominum nostrum. Amen.]

12 Surma hetkel
§ 1. Preester, kes elust lahkuvale kristlasele sakramente jagab, lisades apostelliku õnnistuse, annab sellega talle täisindulgentsi.
§ 2. Kui preestrit ei ole, annab hoolitsev Ema Kirik kohaselt valmistunud surevale kristlasele heldelt surmahetkel jagatava täisindulgentsi, tingimusel, et ta on elu jooksul regulaarselt (habitualiter) mingeid palveid lugenud; millisel juhul lisab Kirik [omalt poolt] kolm täisindulgentsi saamiseks tavapäraselt nõutud tingimust.
§ 3. Selle täisindulgentsi omandamiseks on kiiduväärne kasutada krutsifiksi või risti.
§ 4. Selle täisindulgentsi võib kristlane surma hetkel omandada ka juhul, kui ta on samal päeval juba täisindulgentsi omandanud.
§ 5. Sellest Kiriku õnnistavast sättest tuleb ustavaid kateheesi käigus kohaselt ja korduvalt teavitada.

13 Issanda Kannatuse ja Surma mälestamine
Täisindulgents antakse kristlasele, kes
1° võtab Issanda Kannatamise ja Surma Reede piduliku liturgia käigus hardusega osa Risti kummardamisest;
2° käib ise hardusega läbi Ristitee või ühendab end hardalt paavsti poolt sooritatava Ristiteega, kui see kantakse üle televisioonis või raadios.

14 Hardusobjektide kasutamine
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes kasutab Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse Suurpühal harda vaimuga normis n. 15 määratletud hardusobjekti, mida on õnnistanud paavst või mistahes piiskop, lisades sellele ometi mistages legitiimse Usutunnistuse-vormeli.
§ 2. osaline indulgents antakse kristlasele, kes kasutab hardas vaimus sellist hardusobjekti, mille on kohaselt õnnistanud mõni preester või diakon.

15 Vaimne palve
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes viibib enese ülesehitamiseks hardusega vaimses palves.

16 Pühades jutlustes osalemine
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes pühade missioonide ajal [vt. lähemalt], olles kuulanud mingit ettekannet, osaleb lisaks antud missiooni pidulikul lõpetamisel.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes kuulab tähelepanelikult ja pühendunult jumalasõna mingit muud liiki jutlustamist.

17 Palved Pühimale Neitsi Maarjale
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes
1° Loeb hardusega Roosipärga kirikus või oratooriumis, või perekonnas, religioosses kogukonnas, kristlaste kokkusaamisel ja üldiselt inimeste kogunemisel mingil väärikal eesmärgil;
2° ühendab end hardusega nende palvete lugemisega paavsti poolt, kui seda televisioonis või raadios üle kantakse. [Roosipärja lugemisel] teistel asjaoludel on indulgents osaline.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes
1° loeb [/laulab?] hardusega Magnificati;
2° loeb hardusega koidikul, keskpäeval või õhtul Angelus Domini (Issanda ingli) palvet koos ettenähtud osade ja [lõpu]palvega, või ülestõusmisajal antifooni Regina caeli (Taevakuninganna) koos tavapärase palvega;
3° toob Pühimale Neitsi Maarjale hardalt mõne heakskiidetud palve (e.g. Maria, Mater gratiae; Memorare, o piissima Virgo Maria; Salve, Regina; Sancta Maria, succurre miseris; Sub tuum praesidium).

18 Palved kaitseingli poole
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes pöördub legitiimselt heakskiidetud palvega hardalt oma kaitseingli poole (e.g. Angele Dei).

19 Palved p. Joosepi auks
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes pöördub legitiimselt heakskiidetud palvega hardalt p. Joosepi, Pühima Neitsi Maarja abikaasa poole (e.g. Ad te, beate Ioseph).

20 Palved pühade apostlite Peetruse ja Pauluse auks Osaline indulgents antakse kristlasele, kes loeb pühendunult palve pühade apostlite Peetruse ja Pauluse poole.

21 Palved teiste pühakute ja õndsate auks
§ 1. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes loeb pühendumusega kalendris märgitud pühaku mälestuspäeval tema auks missaalist võetud palve või mõne teise legitiimselt heakskiidetud palve.
§ 2. Lisaks, selleks, et toetada uute pühakute ja õndsate austamist ja hardust, antakse kristlasele, kes külastab pühendumusega kirikut või oratooriumi, kus tähistatakse aasta jooksul nende auks suurpüha, ning loeb seal Pateri (Meie Isa) ja Credo (Mina usun), ühekordselt täisindulgents; sellele aga, kes sooritab antud aja jooksul hardalt ülalnimetatud külaskäigu, antakse osaline [indulgents].

22 Noveenid, litaaniad ja väikesed tunnipalved
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes
1° osaleb pühendunult avalikult läbiviidud noveenis [üheksapäevases hardusvormis] (e.g. enne Issanda Sündimise, Nelipüha või Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Suurpüha);
2° loeb hardusega heakskiidetud liitaaniat (e.g. Jeesuse Pühimale Nimele, Jeesuse Pühimale Südamele, Meie Issanda Jeesuse Krsituse Kalleimale Verele, Pühimale Neitsi Maarjale, Pühale Joosepile, pühakutele);
3° loeb hardusega legitiimselt heakskiidetud väikest tunnipalvet (e.g. Meie Issanda Jeesuse Kristuse Kannatuse, Jeesuse Pühima Südame, Pühima Neitsi Maarja, Pärispatuta Saamise, Püha Joosepi).

23 Idakirikute palved
...

24 Palved heategijate eest
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes ajendatud hinge üleloomulikust tänulikkusest loeb hardusega legitiimselt heakskiidetud palve heategijate eest (e. g. Retribuere dignare, Domine).

[Retribuere dignare, Domine, omnibus nobis bona facientibus propter nomen tuum vitam aeternam. Amen.
Deign, O Lord, to grant eternal life to all of us who do good works for the sake of your name. Amen.]

25 Palved hingekarjaste eest
Osaline indulgents antakse kristlasele, kes
1° loeb pojaliku pühendumise vaimus paavsti eest hardusega mingi legitiimselt heakskiidetud palve (e.g. Oremus pro Pontifice);
2° samuti, loeb hardusega eparhia või diötseesi piiskopi eest, vaimuliku teenimise alguse või aastapäeva puhul, missaalist võetud palve.

26 Preces supplicationis et gratiarum actionis
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes võtab kirikus või oratooriumis pühendunult osa järgmiste hümnide pidulikust laulmisest või lugemisest:
Veni, Creator, aasta esimesel päeval paludes jumalikku abi kogu järgnevaks aastaks; või Nelipühal;
Te Deum, aasta viimasel päeval, tänades Jumalat kogu aasta jooksul vastu võetud andide eest.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes
1° päeva alustades ja lõpetades,
2° alustades ja lõpetades tunnipalvet,
3° enne ja pärast sööki, toob pühendunult mõne legitiimselt heakskiidetud anumis- ja tänupalve
(e.g. Actiones nostras; Adsumus; Agimus Tibi gratias; Benedic, Domine; Domine, Deus omnipotens; Exaudi nos; Te Deum; Veni, Creator; Veni, Sancte Spiritus; Visita, quaesumus, Domine).

[Agimus tibi gratias, omnipotens Deus, pro universis beneficiis tuis: Qui vivis et regnas in saecula saeculorum. Amen.
We give You thanks, Almighty God, for all your blessings: who live and reign for ever and ever. Amen.]

27 Preestri esimene Missa ja ordineerimise juubeli tähistamised
§ 1. Täisindulgents antakse
1° preestrile, kes pühitseb määratud päeval esimest Missat koos rahvaga,
2° kristlastele, kes pühendunult sellel Missal osalevad.
§ 2. Samuti antakse täisindulgents
1° oma 25-nda, 50-nda, 60-nda ja 70-nda preestriks-ordineerimise aastapäeva tähistajale, kes uuendab Jumala ees tõotust täita ustavalt oma kutsumuse kohustusi.
2° piiskopile, kes oma piiskopiks-ordineerimise 25-ndal, 40-ndal ja 50-ndal aastapäeval uuendab Jumala ees tõotust täita ustavalt oma seisuse kohustusi;
3°49 kristlastele, kes pühendumusega nende juubeli-Missade pühitsemisel osalevad.

28 Usu tunnistamine ja teologaalsete vooruste akt
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes Paasavigiilial või oma ristimise aastapäeval uuendab ristimistõotusi mistahes legitiimselt heakskiidetud vormeli järgi.
§ 2. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes
1° uuendab ristimistõotusi mistahes vormeli järgi;
2° teeb pühendunult ristimärgi, lausudes tavapäraselt sõnad: In nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti. Amen;
3° loeb hardusega Apostellikku usutunnistust või Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust;
4° loeb Usu, Lootuse ja Armastuse akti mistahes legitiimselt heakskiidetud vormeli järgi.

29 Lahkunud ustavate eest
§ 1. Üksnes puhastustules viibivatele hingedele kohaldatav täisindulgents antakse kristlasele, kes
1° külastavad esimesest kuni kaheksanda novembrini pühendumusega surnuaeda ja palvetavad, kasvõi ainult mõttes, surnute eest -- täisindulgents antakse igal päeval;
2° kõikide surnud ustavte mälestuspäeval (või, ordinaariuse nõusolekul, sellele eelneval või järgneval pühapäeval, või Kõigi Pühakute Suurpühal) külastavad hardalt kirikut või oratooriumi ja loevad seal Pateri ja Credo.
§ 2. Üksnes puhastustules viibivatele hindedele kohaldatav osaline indulgents antakse kristlasele, kes
1° külastab pühendumusega surnuaeda ja palvetab, kasvõi ainult mõttes, surnute eest;
2° loeb pühendumusega surnute ofiitsiumi Laudest või Vesprit, või palvet Requiem aeternam. Kompetentsed piiskoppide ühendused kannavad hoolt, et erinevates keeltes väljaantavatele Enchiridionitele lisataks nende territooriumil enamkasutatavad ja kristlastele südamelähedasemad palved surnute eest.

30 Pühakirja lugemine
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes loeb Pühakirja kompetentse autoriteedi poolt heakskiidetud teksti järgi, jumalikule kõnele võlgnetava austusega ja vaimuliku lugemise moel vähemalt poole tunni vältel; kui ta teeb seda lühema aja vältel, on indulgents osaline.
§ 2. Kui ta seda mõistlikul põhjusel ei saa lugeda, antakse täis- või osaindulgents ülaltoodud tingimustel, kui ta kuulab Pühakirja enda teksti kas teise poolt loetuna või audio-visuaalsete vahendite abil.

31 Piiskopkonna sünod
Täisindulgents antakse kristlasele, kes külastab piiskopkonna sünodi ajal hardusega kirikut, kus seda sünodit pühitsetakse ning loeb seal Pateri ja Credo.

32 Pastoraalne visitatsioon
Täisindulgents antakse kristlasele, kes pastoraasle visitatsiooni ajal aitab kaasa visitaatori poolt läbiviidavale pühale ülesandele [osaleb visitaatori poolt sooritatavas pühas toimingus?].

33 Pühapaikade külastamine
§ 1. Täisindulgents antakse kristlasele, kes külastab, ja loeb kohapeal Pateri ja Credo,
1° ühte neljast patriarhaalbasiilikast Roomas, kas koos teistega palverännakul nendesse või vähemalt tuues külastuse käigus esile pojaliku kuulekustunde Rooma paavsti vastu;
2° väiksemat basiilikat
a) pühade apostlite Peetruse ja Pauluse suurpühal,
b) titulaarpühaku suurpühal,
c) teisel augustil, mil jagatakse "Portiuncula" indulgentsi,
d) kord aastas, kristlase [enese] poolt valitud päeval;
3° katedraalkirikut
a) pühade apostlite Peetruse ja Pauluse suurpühal,
b) titulaarpühaku suurpühal,
c) apostlel Püha Peetruse Aujärje liturgilisel tähistamisel,
d) peabasiilika pühendamisel Pühimale Päästjale,
e) teisel augustil, mil jagatakse "Portiuncula" indulgentsi;
4° rahvusvahelise, rahvusliku või piiskopkondliku kompetentse autoriteedi poolt määratud pühamut
a) titulaarpühaku suurpühal,
b) kord aastas, kristlase [enese] valitud päeval,
c) nii sageli kui ta osaleb palverännakul, mis seal lõpeb;
5° kogudusekirikut
a) titulaarpühaku suurpühal,
b) teisel augustil, mil jagatakse "Portiuncula" indulgentsi;
6° kirikut või altarit selle sisseõnnistamise päeval;
pühitsetud elu instituudi või apostelliku elu ühenduse kirikut või oratooriumit nende püha asutaja päeval.
§ 2. Niisamuti antakse täisindulgents kristlasele, kes vastaval päeval võtab osa mistahes statsionaalkiriku pühadest toimingutest; kui ta külastab pühendunult millist tahes nendest, on indulgents osaline.
§ 3. Osaline indulgents antakse kristlasele, kes külastab pühendunult antiikset kristlaste matmispaika ehk "katakombi".

neljapäev, 30. juuli 2009

Veel erakorralisest vormist

Isa Z vahendab huvitavat kirja Ecclesia Dei komisjonile ja vastust sellele.

Pontifikaalmissa erakorralises vormis

Pontifikaalne pidulik kõrg-Missa Kalleima Vere Suurpühal, tekst ja video. (Muidugi on tutvumist väärt terve Sancta Missa lehekülg.)

Benedict & Teilhard

John Alleni huvitav mõtisklus, ajendatud paavsti hiljutisest osutusest Teilhard de Chardinile.

teisipäev, 28. juuli 2009

Ülerahvastuse 101

Population Research Institute esitleb lühidalt ülerahvastuse müüti. Vaata ka nende YouTube kanalit. (Viide LSN)

Međugorje preester laitseeritud

Paavst Benedictus XVI on kinnitanud Međugorje väidetavate Maarja-ilmutuste taga seisnud isa Tomislav Vlašići laitseerimise. Samuti on ta välja arvatud frantsiskaanide ordust. Lähemalt: CNA, CWN, Catholic Light.

esmaspäev, 27. juuli 2009

24 teesi, psühholoogia

Eelmised osad: ontoloogia, kosmoloogia (koos).

PSÜHHOLOOGIA

14. Vegetatiivses ja sensitiivses vallas ei saa hing omaette subsisteerida, samuti ei looda seda omaette, vaid see on ainult printsiip, mille kaudu elav on ja elab ning kuna see sõltub täielikult mateeriast, siis hävineb see lõppeks liitsuse hävides.

15. Inimhing, vastupidi, subsisteerib omaette; Jumal loob selle, kui selle saab valada (infundi) piisavalt disponeeritud subjekti ning see on oma loomult hävimatu ja surematu.

16. See ratsionaalne hing on ihuga nõnda ühendatud, et see on ihu ainus substantsiaalne vorm ning inimene on selle kaudu inimene, loom, elusolend, keha, substants ja olev. Seega annab hing inimesele kõik täiuse olemuslikud astmed; veelgi enam, hing annab kehale osa selles olemise aktis, mille kaudu ta ka ise on.

17. Inimhingest lähtuvad loomulikul moel kahesugused, orgaanilised ja mitte-orgaanilised võimed. Esimesed, mille hulka kuuluvad meeled, põhinevad liitsel [substantsil], teised ainuüksi hingel. Seega on intellekt oma sisimalt loomuselt organist sõltumatu võime.

18. Intellektuaalsus tuleneb paratamatult mitte-materiaalsusest, nii et vastavalt mateeriast eemaldumise määrale kasvab ka intellektuaalsuse määr. Intellekti adekvaatseks objektiks on üldiselt mistahes olev (communiter ipsum ens); ent praeguses [keha ja hinge] ühenduse seisundis on inimliku intellekti eriomaseks objektiks materiaalsetest tingimustest abstraheeritud kviditeedid.

19. Seepärast omandame oma tunnetuse meelelistest asjadest. Ent kuna see, mis on meeleline, ei ole aktuaalselt mõistetav, tuleb eeldada, et lisaks formaalselt mõistvale intellektile on hinges veel mingi aktiivne võime, mis abstraheerib meelelistest tajudest mõistetavad liigid.

20. Nende liikide kaudu tunnetame otseselt universaale; singulare tajume meelte kaudu, seejärel aga intellektiga, pöördudes tajude poole; ent vaimsete asjade tunnetamisele tõuseme analoogiate kaudu.

21. Intellektile järgneb, mitte ei eelne, tahe, mis paratamatult ihaldab seda, mida sellele esitatakse iha kõigiti rahuldava hüvena, ent paljude hüvede seas, mida otsustus (iudicio) ihale vahelduvalt esitab, teeb tahe vaba valiku. Nõnda järgib valik viimast praktilist otsustust; ent selle, et see on viimane, põhjustab tahe.

laupäev, 25. juuli 2009

Inimliku vabaduse loomusest

Indulgentsijutule vahelduseks toon tõlke kardinal Ratzingeri raamatust Truth and Tolerance, artiklist Freedom and Truth, alajaotusest On the Nature of Human Freedom, lk. 245-249:

Selle katse järel mõista meie probleemide allikat ja tuua seega esile nende sisemine impulss, on nüüd aeg otsida vastust. Peaks olema selgeks saanud, et kriis vabaduse ajaloos, millest me end leiame, tuleneb hägusast ja ühekülgsest vabaduse kontseptsioonist. Ühelt poolt on inimesed isoleerinud vabaduse kontseptsiooni ja on nõnda seda väärastanud: vabadus on hea, ent see on hea vaid ühenduses teiste heade asjadega, millega koos see moodustab ühe lahutamatu terviku. Teiselt poolt on inimesed kitsendanud vabaduse kontseptsiooni individuaalseteks õigusteks ja vabadusteks ning on seega röövinud sellelt selle inimliku tõesuse. Ma tahaksin vabaduse sellise mõistmise probleemsust selgitada konkreetse näitega, mis võib samal ajal aidata meil avada tee kohasemale vabaduse kontseptsioonile. Ma pean silmas abordi küsimust. Valgustuse individualistliku suundumuse radikaalsemas versioonis näib abort olevat üks vabaduse õigustest: naine peab saama omada täielikku kontrolli enese üle. Tal peab olema vabadus tuua laps ilmale või temast vabaneda. Ta peab saama langetada otsuseid iseenese suhtes ja mitte keegi teine -- nii meile väidetakse -- ei saa teda väljastpoolt allutada mingile ülimuslikult siduvale normile. See on enesemääramise õiguse küsimus. Ent kas abordi puhul teeb naine tegelikult [ainult] teda ennast puudutava otsuse? Kas ei tee ta mitte otsust kellegi teise suhtes -- otsustades, et sellele teisele isikule ei võimaldata mingit vabadust, et vabaduse sfäär -- tema elu -- võetakse lapselt ära, kuna see konkureerib ema vabadusega? Nõnda peame me küsima: mis vabadus see on, mis arvab enesel õiguse olevat hävitada kellegi teise vabadus juba algusest peale?

Keegi ei tohiks öelda, et abordi probleem puudutab spetsiifilist erijuhtu ja ei aita selgitada vabaduse kui terviku probleemi. Vastupidi, selle konkreetse näite põhjal selgub inimliku vabaduse põhikuju, selle tüüpiliselt inimlik iseloom. Sest mis on siin keskmes? Teise isiku olemine on nii tihedalt läbi põimunud selle esimese isiku -- ema -- olemisega, et antud hetkel saab see üldse eksisteerida kehalises ühenduses emaga, füüsilises ühtsuses temaga, mis ometi ei kaota tema teisesust ega luba meil kahelda tema ise-olemises. Muidugi on see ise-olemine üsna radikaalsel moel olemine teisest isikust, teise isiku kaudu; ja vastupidi, teise isiku -- ema -- olemine on selle kooseksisteerimise tõttu paratamatult olemine-teise-jaoks, mis on vastuolus tema ise-olla-tahtega ja mida seepärast kogetakse tema enese vabadusega vastuolus olevana. Me peame lisama, et laps, isegi kui ta on sündinud ja väline kellestki-olemise ja kooseksisteerimise vorm muutub, jääb ka sellisena ikkagi niisama sõltuvaks, vajades samamoodi kellegi olemist tema jaoks. Muidugi saab ta sulgeda koduseinte vahele ja panna kellegi teise olema tema jaoks, ent antropoloogiline kuju jääb samaks; see jääb tulenevaks olemiseks, nõudes kellegi olemist tema jaoks, mis tähendab minu vabadusele piirangute seadmist või pigem minu vabaduse elamist mitte konkurentsis vaid vastastikuses toetamises.

Kui me avame oma silmad, siis me näeme, et see kehtib mitte ainult lapse kohta, et laps oma ema üsas teeb meid vaid kõige elavamalt teadlikuks inimeksistentsi kui terviku loomusest: ka täiskasvanu kohta kehtib see, et ta saab eksisteerida ainult koos teise isikuga ja temast ning on seega alatiseks sõltuv sellest olemisest-teise-jaoks, millest ta tahaks üle kõige lahti saada. Väljendagem seda täpsemalt: inimene eeldab täiesti ise enesest, et teised on tema jaoks saadaval, nagu tänapäeval on asjad teenuste võrgu kaudu korraldatud, ent omalt poolt eelistaks ta mitte olla lülitatud sellisesse "teistest" ja "teiste jaoks" piirangusse; pigem tahaks ta saada täiesti sõltumatuks, vabaks tegema ja lubama just seda, mida ta tahab. Radikaalne vabadusenõue, mis kerkis üha suurema selgusega esile Valgustuse teel, eriti Rousseau poolt seatud liinis, mis täna suuresti määratleb üldise hoiaku, ei soovi ei "tuleneda millestki" ega "suunduda millegi poole", ei soovi eksisteerida ei teisest tulenevalt ega teise jaoks, vaid olla lihtsalt täielikult vaba. See tähendab öelda, et see näeb inimeksistentsi tõelist põhikuju ennast rünnakuna vabadusele, mis eelneb mistahes individuaalsele elule ja aktiivsusele; see tahaks saada vabaks omaenese inimlikust loomusest ja et eksistents ise saaks "uueks inimeseks": uues ühiskonnas ei saa lubada eksisteerida nendel sõltuvustel, mis egot piiravad, ja kohustusel endast anda.

See, mis põhiliselt modernse ajastu radikaalse vabadusnõude taga seisab, on lubadus: te saate olema nagu Jumal. Isegi kui Ernst Topitsch uskus, et ta võib tõestada, et ükski arukas inimene tänapäeval ei tahaks olla nagu Jumal või Jumalaga võrdne, peame lähemal vaatlusel tunnistama vastupidist: kogu kaasaegse vabadusliikumise implitsiitne eesmärk on lõppeks olla nagu jumal, sõltumata millestki ega kellestki, kellegi teise poolt piiramata vabadusega. Kui me vaatame esmalt sellele varjatud teoloogilisele südamikule radikaalses vabaduseihaluses, siis saab selgeks ka fundamentaalne viga, mis toimib isegi seal, kus sellist radikaalset programmi otseselt ei taotleta või kus seda koguni tõrjutakse. Olla täielikult vaba, konkureerimata ühegi teise vabadusega, ilma mingi "teisest ja teisele" olemiseta -- selle taga seisab mitte Jumala, vaid ebajumala kuju. Sellise äärmusliku vabaduseihaluse lähteviga seisneb puht egotistlikult käsitatud jumaluse-idees. Selliselt käsitatud jumal ei ole mitte Jumal, vaid ebajumal, või tegelikult selle kuju, mida kristlik traditsioon nimetaks saatanaks, anti-jumalaks, sest selles sisaldub radikaalne vastandumine tõelisele Jumalale: tõeline Jumal on oma loomult teise-jaoks-olemine (Isa), teisest-olemine (Poeg) ja koos-olemine (Püha Vaim). Ent inimene on Jumala kujus just nimelt sellepärast, et olemine teise jaoks, teisest ja teisega on fundamentaalne antropoloogiline kuju. Mil iganes inimesed püüavad end sellest vabastada, liiguvad nad mitte jumalikkuse, vaid dehumaniseerumise suunas, olemise enda hävitamise suunas tõe hävitamise kaudu. Vabanemise idee jakobiinlik variant (kasutagem seda nimetust kaasaegsete radikalismi vormide kohta) on mäss inimeseksolemise enese vastu, mäss tõe vastu, ning seepärast viib see inimesed -- nagu Sartre tundlikult täheldas -- seesmiselt vasturääkivasse eksistentsi, mida me nimetame põrguks.

Nõnda on saanud üsna selgeks, et vabadus on seotud mõõdupuuga, reaalsuse mõõdupuuga -- tõega. Vabadus hävitada iseennast või teisi ei ole vabadus, vaid [selle] saatanlik paroodia. Inimese vabadus on jagatud vabadus, vabadus kooseksistentsis teiste vabadustega, mis üksteist vastastikku piiavad ja seetõttu üksteist vastastikku ka toetavad: vabadust tuleb mõõta vastavalt sellele, mis ma olen, mis me oleme -- vastasel juhul see hävitab iseenese. Nüüd aga jõuame siiani suuresti domineerinud tänapäevase pealiskaudse vabadusepildi substantsiaalse korrigeerimiseni: kui inimese vabadus saab jätkuvalt eksisteerida vaid vabaduste korrastatud kooseksistentsis, siis tähendab see, et kord -- seadus -- on mitte vabaduse vastandkontseptsioon, vaid selle tingimus, tõepoolest, vabaduse enese konstitutiivne element. Seadus ei ole vabaduse takistus; pigem kehtestab see vabaduse. Seaduse puudumine on vabaduse puudumine.

reede, 24. juuli 2009

Universaalse eetika otsingul

Hiljuti avaldas Rahvusvaheline Teoloogiline Komisjon oma uurimuse loomuseaduse alal, millest ka teavitasin. Tekst oli itaaliakeelne. Nüüd on Joseph Bolinil valminud ingliskeelne literaalne tõlge. (Viide IS)

Normae de Indulgentiis

Enchiridion Indulgentiarum

Normid indulgentside kohta (mitteametlik tõlge, ladina.k)

N. 1
Indulgents on vabastamine Jumala ees ajalikust karistusest pattude eest, mille süü on juba andeks antud, mille vääriliselt valmistunud kristlane omandab kindlatel ja piiritletud tingimustel Kiriku tegevuse kaudu, kes lunastuse teenijana haldab ja rakendab autoritatiivselt Kristuse ja pühakute hüvituste varamut.

N. 2 Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas see vabastab patu läbi teenitud ajalikust karistusest osaliselt või täielikult.

N. 3 Iga ustav võib omandada osalised või täielikud indulgentsid iseenesele või kohaldada neid surnutele asenduse kaudu.

N. 4 Kristlane, kes vähemalt kahetseva südamega sooritab osalise indulgentsiga seotud teo, vabastatakse Kiriku väe läbi ajalikust karistusest pattude eest selles ulatuses nagu ta ise oma teoga seda pälvib.

N. 5-N. 12 ... (käsitlevad volitusi indulgentse jagada)

N. 13 Mingi kindla liturgilise tähtpäevaga seotud indulgentsid kantakse üle sellele päevale, millele antud tähtpäev või seda asendav suurpüha üle viiakse.

N. 14 Mingi päevaga seotud indulgentsi omandamiseks, kui selleks nõutakse kiriku või kabeli külastamist, võib see toimuda eelmise päeva keskpäevast kuni ettenähtud päeva lõpetava keskööni.

N. 15 Kristlane saab omandada indulgentsi, kui ta kasutab pühendunult üht järgmistest hardusobjektidest, mis on kohaselt õnnistatud: krutsifiks või rist, roosipärg, skapulaar, medaljon.

N. 16 – § 1. Kiriku või kabeliga seotud indulgents ei lakka, kui täielikult hävinenud hoone viiekümne aasta jooksul samas või enam-vähem samas kohas sama nimetuse all üles ehitatakse.
§ 2. Hardusobjektiga seotud indulgents lakkab vaid juhul, kui antud objekt kas lakkab täielikult olemast või ära müüakse.

N. 17 – § 1. Selleks, et olla võimeline indulgentse omandama, peab isik olema ristitud, mitte ekskommunikeeritud, ja armu seisundis vähemalt ettenähtud tegude lõpetamise ajaks.
§ 2. Indulgentside tegelikuks omandamiseks peab selleks võimeline isik omama vähemalt üldist intentsiooni neid omandada ning peab sooritama indulgentsiga seotud teod ettenähtud aja jooksul ja õigel moel, vastavalt kontsessiooni mõttele.

N. 18 – § 1. Täisindulgentsi saab omandada vaid üks kord päevas; osalise indulgentsi aga korduvalt.
§ 2. Siiski saab kristlane omandada täisindulgentsi surma hetkel, isegi kui ta on samal päeval juba omandanud täisindulgentsi.

N. 19 Kiriku või kabeliga seotud täisindulgentsi omandamiseks nõutud tegu on selle harras külastamine, mille vältel loetakse Issanda palve ja usutunnistus (Pater ja Credo), kui kontsessioon ei näe ette teisiti.

N. 20– § 1. Täisindulgentsi taotlemiseks nõutakse lisaks igasuguse kiindumuse puudumisele mistahes pattu, ka kergesse, indulgentsiga seotud teo sooritamist ning kolme tingimuse täitmist, milleks on: sakramentaalne pihtimine, Armulaua vastuvõtmine ja palvetamine Ülemkarjase intentsioonil.
§ 2. Ühe pihtimisega võib omandada mitu täisindulgentsi; ent ühe armulauaühenduse ja ühe palvega Ülemkarjase intentsioonil omandatakse vaid üks täisindulgents.
§ 3. Kolm tingimust võib täita mitme päeva jooksul enne või pärast ettenähtud teo sooritamist; ometi on kohane, et armulauaühendus ja palve Ülemkarjase intentsioonil sooritataks samal, teo jaoks määratud päeval.
§ 4. Kui puudub täielik valmisolek või kui nõutud tegu ja kolme tingimust (võttes arvesse n. 24 ja n. 25 ettenähtud "takistusi") [täielikult] ei täideta, on indulgents ainult osaline.
§ 5. Ülemkarjase intentsioonil palvetamise tingimus on täidetud, kui loetakse tema intentsioonil üks Pater (Meie Isa) ja Ave (Ole tervitatud); ometi võib iga ustav lugeda mingi muu palve vastavalt igaühe hardus- ja pühendumisviisile.

N. 21– § 1. Teoga, milleks mingi seadus või käsk juba kohustab, ei saa omandada indulgentsi, kui vastavas kontsessioonis otseselt teisiti ei öelda.
§ 2. Kes aga sooritab teo, mis on talle määratud seoses sakramentaalse pihiga ja millega on seotud indulgentsid, saab samaaegselt rahuldada nii patukahetsuse kui ka omandada indulgentsi.
§ 3. Samuti pälvivad indulgentse pühitsetud elu instituutide ja apostelliku elu ühenduste liikmed oma palvete ja hardustegudega, mille ohverdamiseks või sooritamiseks neid kohustab nende elureegel või konstitutsioon.

N. 22 Mingi palvega seotud indulgentsi saab omandada lugedes seda palvet mistahes keeles, tingimusel, et palve tekst on pädeva kirikliku autoriteedi poolt heaks kiidetud.

N. 23 Indulgentsi omandamiseks piisab palve vahelduvast lugemisest koos teistega või ka selle mõttega järgimisest, kui seda loeb keegi teine.

N. 24 Pihiisad võivad muuta ettenähtud tegu või tingimusi nende jaoks, kes mingi legitiimse takistuse tõttu ei saa neid täita.

N. 25 Kohalikud hierarhid või ordinaariused võivad lisaks võimaldada ustavatel, kelle üle nad seaduse normide kohaselt autoriteeti omavad, pälvida täisindulgentse ilma tegeliku pihi ja armulauaühenduseta, kui nad elavad kohas, kus nad ei saa või saavad vaid raskustega pihil käia ja armulaual osaleda, tingimusel, et nad on kahetseva südamega ja võtavad need sakramendid vastu esimesel võimalusel.

N. 26 Kurdid ja tummad saavad omandada avalike palvetega seotud indulgentse, kui nad üheskoos teiste samas kohas palvetavate ustavatega ülendavad oma vaimu ja hardustunde Jumala poole; eraviisilise palve korral piisab sellest, et nad seda mõttes märkide abil või ainuüksi silmadega jälgivad.

Esimesed piirangud D&P rahastamisel

Mõni aeg tagasi osutasin Kanada piiskoppide konverentsi arenguabi-organisatsiooniga Development and Peace seoses esilekerkinud skandaalile. Eile teatas Toronto peapiiskop Thomas Collins oma otsusest seoses D&P rahastamisega. 2009. aastaks, kirjutab ta, "paneme kõrvale $1125000, mida saavad kasutada Development and Peace need projektid, millel on kohaliku piiskopi toetus." Kuna ühelgi abordipooldajate grupil kohaliku piiskopi toetust pole, aitab see lahendada probleeme D&P poolse finantseerimisga. Ehkki Toronto peapiiskopkond on vaid üks D&P rahastamise allikaid, on see neist kõige suurem. Kokku on D&P-l kasutada umbes $10 miljoni suurune fond. (Viide LSN)

neljapäev, 23. juuli 2009

Indulgentiarum Codex

Kanoonilise Seaduse Koodeks, IV raamat, I osa, IV jagu, IV peatükk

INDULGENTSID (mitteametlik tõlge, ladina k.)

Kaanon 992 Indulgents on vabastamine Jumala ees ajalikust karistusest pattude eest, mille süü on juba andeks antud, mille vääriliselt valmistunud kristlane omandab kindlatel ja piiritletud tingimustel Kiriku tegevuse kaudu, kes lunastuse teenijana haldab ja rakendab autoritatiivselt Kristuse ja pühakute hüvituste varamut.

Kaanon 993 Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas see vabastab patu läbi teenitud ajalikust karistusest osaliselt või täielikult.

Kaanon 994 Iga ustav võib omandada osalised või täielikud indulgentsid iseenesele või kohaldada neid surnutele asenduse kaudu.

Kaanon 995 — §1. Peale Kiriku kõrgeima autoriteedi saavad indulgentse jagada ainult need, kelle vastavat voli tunnistab seadus või kellele Rooma Ülemkarjane selle voli annab.

§2. Ükski Rooma Ülemkarjasest madalam autoriteet ei saa anda voli jagada teistele indulgentse, kui Apostellik Aujärg pole teda selleks otseselt volitanud.

Kaanon 996 — §1. Selleks, et olla võimeline indulgentse omandama, peab isik olema ristitud, mitte ekskommunikeeritud, ja armu seisundis vähemalt ettenähtud tegude lõpetamise ajaks.

§2. Indulgentside tegelikuks omandamiseks peab selleks võimeline isik omama vähemalt üldist intentsiooni neid omandada ning peab sooritama indulgentsiga seotud teod ettenähtud aja jooksul ja õigel moel, vastavalt kontsessiooni mõttele.

Kaanon 997 Indulgentside kontsessioonide andmisel ja kasutamisel peab lisaks järgima teisi Kiriku eriseaduste ettekirjutusi.

kolmapäev, 22. juuli 2009

Apostlite apostlike

Tänase päeva pühakust Maarja Magdaleenast.

Indulgentiarum Catechesis

Katoliku Kiriku Katekismus, II osa, II jagu, II peatükk

X Indulgentsid (mitteametlik tõlge, ladina k.)

1471 Indulgentside doktriin ja praktika Kirikus on tihedalt seotud Meeleparandussakramendi toimetega.

Mis on indulgents?

"Indulgents on vabastamine Jumala ees ajalikust karistusest pattude eest, mille süü on juba andeks antud, mille vääriliselt valmistunud kristlane omandab kindlatel ja piiritletud tingimustel Kiriku tegevuse kaudu, kes lunastuse teenijana haldab ja rakendab autoritatiivselt Kristuse ja pühakute hüvituste varamut."
"Indulgents on osaline või täielik vastavalt sellele, kas see vabastab patu läbi teenitud ajalikust karistusest osaliselt või täielikult." Iga ustav võib omandada indulgentsi iseenesele või kohaldada seda surnutele.

Karistus patu eest

1472 Kiriku vastava doktriini ja praktika mõistmiseks tuleb aru saada, et patul on kahene tagajärg. Raske patt jätab meid ilma osadusest Jumalaga ja võtab meilt seega võime igaveseks eluks, millest ilmaolekut nimetatakse "igaveseks karistuseks" patu eest. Teiselt poolt toob iga patt, ka kerge, kaasa ebaterve klammerdumise loodute külge, millest tuleb puhtaks saada kas siin maa peal või pärast surma puhastustuleks (purgatooriumiks) nimetatud seisundis. See puhastumine vabastab inimese "ajalikust karistusest" patu eest. Neid kahte karistust ei tohi käsitada justkui Jumala poolt väliselt saadetud kättemaksu, vaid kui patu enese loomusest tulenevat. Palavast armastusest lähtuv pöördumine võib saavutada patuse täieliku puhastumise nii, et ei jää mingit karistust.

1473 Patu andestamine ja osaduse taastamine Jumalaga toovad kaasa patu igavesest karistusest vabastamise, ent ajalik karistus jääb alles. Taludes kannatlikult igasuguseid kannatusi ja katsumusi ning astudes meelerahus vastu surmale, kui see kätte jõuab, peab kristlane püüdma võtta see ajalik karistus patu eest vastu kui arm. Ta peab püüdma halastuse ja armastuse tööde, ning samuti palve ja mitmesuguste meeleparandustegude kaudu täielikult kõrvale panna "vana inimese" ja riietuda "uue inimesega".

Pühade osaduses

1474 Kristlane, kes püüab end oma patust puhastada ja end Jumala armu abil pühitseda, ei ole üksi. "Jumala iga lapse elu on ühendatud Kristusega ja Kristuse kaudu imelisel moel kõigi teiste kristlastest vendadega Kristuse Müstilise Ihu, kui üheainsa müstilise isiku üleloomulikus ühtsuses."

1475 Pühade osaduses "eksisteerib ustavate vahel, kes on juba jõudnud oma taevasele kodumaale, kes hüvitavad oma patte puhastustules ja kes on veel oma maisel palverännakul aegadeülene armastuse side ja toimub kõikide hüvede külluslik vahetus." Selles imetlusväärses vahetuses on kasu, mida ühe pühadus teistele toob, hoopis suurem, kui kahju, mida ühe patt võiks teistele põhjustada. Nõnda võimaldab pühade osadusele toetumine kahetseval patusel saada kiiremini ja tõhusamalt puhtaks karistusest pattude eest.

1476 Me nimetame neid pühade osaduse vaimseid hüvesid ka Kiriku [armu]varamuks, mis on "mitte materiaalsete rikkuste koguhulk, mis sajandite jooksul on kogunenud, vaid lõpmatu ja ammendamatu väärtus, mida omavad Jumala ees Issand Kristuse hüvitused ja pälvimused, mis ohverdati selleks, et kogu inimkond võiks saada patust vabaks ja jõuda osadusse Isaga; see on Lunastaja Kristus ise, kelles eksisteerivad ja õilmitsevad Tema lunastuse hüvitused ja pälvimused."

1477 "See varamu sisaldab ka tõepoolest tohutuid, hoomamatuid ja alati uusi väärtusi, mida omavad Jumala ees Pühima Neitsi Maarja ja kõikide pühakute palved ja heateod, kes on käinud Issand Kristuse jälgedes Tema armu läbi ning on end pühitsenud ja viinud täide Isalt saadud töö; sel moel, töötades iseenda pääsemiseks, aitasid nad samal ajal Müstilise Ihu ühtsuses kaasa oma vendade pääsemisele."

Indulgentsi omandamine Jumalalt Kiriku kaudu

1478 Indulgents omandatakse Kiriku kaudu, kes Jeesuselt Kristuselt saadud väe läbi siduda ja valla päästa kostab individuaalsete kristlaste eest ja avab neile Kristuse ja pühakute pälvimuste varamu, et omandada halastuste Isalt nende patu eest teenitud ajalikest karistustest vabastamine. Nii tahab Kirik nendele kristlastele mitte lihtsalt appi tulla, vaid ärgitada neid ka harduse, patukahetsuse ja armastuse tegudele.

1479 Kuna lahkunud ustavad, keda nüüd puhastatakse, on samuti sama pühade osaduse liikmed, on üks viis, kuidas me neid saame aidata, indulgentside omandamine nende jaoks, nii et nad saaks vabastatud ajalikest karistustest nende pattude eest.

teisipäev, 21. juuli 2009

Enchiridion Indulgentiarum

Enchiridion Indulgentiarumi neljas väljaanne (1999) käsitleb indulgentside doktriini ja distsipliini. Ühtlasi kehtestatakse selles, millistel juhtudel milliseid indulgentse saab omandada. Toon siinkohal lühikese kokkuvõtte olulisematest punktidest.

Üldised kontsessioonid

Osaline indulgents antakse kristlasele, kes:
  • oma ülesandeid täites ja eluraskusi kandes tõstab hinge alandlikus usalduses Jumala poole, lisades, kasvõi ainult mõttes, mõne harda palve;
  • juhitud usu vaimust, annab halastuses iseennast või oma hüved puudustkannatavate vendade teenistusse;
  • loobub patukahetsuse vaimus vabatahtlikult millestki, mis on lubatud ja talle meelepärane;
  • annab vabatahtlikult igapäevase elu olukordades teiste ees avalikult tunnistust usust.
Muud kontsessioonid

Teiste kontsessioonide seas väärib esiletoomist, et igapäevaselt saab omandada plenaar- ehk täisindulgentsi järgmistel juhtudel:
  • Pühima Sakramendi adoreerimine vähemalt poole tunni vältel;
  • Ristitee harras sooritamine;
  • Roosipärja lugemine kirikus või kabelis, või perekonnas, religioosses kogukonnas, kristlaste kokkusaamisel ja üldiselt inimeste kogunemisel mingil ausal eesmärgil;
  • Pühakirja harras lugemine või kuulamine vähemalt poole tunni vältel.
Need on osaks kontsessioonide loetelust, mis koosneb 33 punktist.

esmaspäev, 20. juuli 2009

Väike samm...

Meenutamaks inimese esimesi samme Kuul (Apollo 11), millest täna möödub 40 aastat:

CatholicVote.org (Viide IS)

Kommentaare

Lisasin kommentaare Caritas in Veritatele.

pühapäev, 19. juuli 2009

Tu es Petrus


Soundtracki "Tu es Petrus" kirjutas Piotr Rubik 2005. aastal Johannes-Paulus II sünnipäevaks, ent paavst suri enne selle valmimist. (Viide HoC)

Areng kui kutsumus

Caritas in Veritate, pp. 16-20; žanr: suhteliselt tekstilähedane ümberjutustus; jätkab esimese peatüki vaatlust.

Populorum Progressios
õpetas Paulus VI, et progress on eelkõige kutsumus: "Jumala kavas on iga inimene kutsutud ennast arendama ja teostama, sest iga elu on kutsumus." Just see annabki õigustuse Kiriku tegelemisele arengu problemaatikaga. Kui areng puudutaks vaid elu tehnilisi aspekte, mitte aga inimese rännaku tähendust läbi ajaloo üheskoos teiste inimestega ja selle rännaku sihti, siis poleks Kirikul voli selle kohta midagi öelda. Arengu käsitamine kutsumusena tähendab ühelt poolt, et see tuleneb transtsendentsest kutsest, ja teiselt poolt, et see ei ole suuteline ise enesele viimset tähendust omistama. Seepärast leiame entsüklikas teiseski kohas viite kutsumusele: "Pole olemas tõelist humanismi peale selle, mis on avatud Absoluudile ja on teadlik kutsumusest, mis annab inimese elule selle tõelise tähenduse." Arengu selline käsitus on Populorum Progressio südameks ja aluseks Paulus VI mõtisklustele vabaduse, tõe ja armastuse üle arengus. Ühtlasi on Populorum Progressio just arengu sellise käsituse tõttu tänagi veel aktuaalne.

Kutsumus on vaba ja vastutustundlikku vastust nõudev kutse. Terviklik inimlik areng eeldab indiviidi ja rahva vastutustundlikku vabadust: ükski struktuur ei saa seda arengut tagada väljaspool inimlikku vastutust. "Messianismi tüübid, mis annavad lubadusi ent loovad illusioone," ehituvad alati arengu transtsendentse mõõtme eitamisele, veendumuses, et areng on täielikult nende teha. See võltskindlus muutub nõrkuseks, kuna sellega kaasneb inimese taandamine arenguprotsessi vahendiks, seda orjavaks elemendiks, samas kui nende alandlikkus, kes kutsumuse vastu võtavad, muutub tõeliseks iseseisvuseks, kuna see teeb nad vabaks. Teadlikuna raskustest ja sõltumisest tingimustest kinnitas Paulus VI siiski, et "igaüks jääb omaenda edu või läbikukkumise peamiseks teostajaks, olgu need mõjutused millised tahes." Selline vabadus käib ka vaegarengu situatsioonide kohta, mis tulenevad mitte ajaloolisest paratamatusest ja juhusest vaid inimlikust vastutusest. Selle tõttu "pöörduvad nälga kannatavad rahvad dramaatilise üleskutsega küllusega õnnistatud rahvaste poole." Ka see on kutsumus -- vabade subjektide poolt teistele vabadele subjektidele suunatud kutse jagatud vastutuse võtmiseks. Paulus VI mõistis küll hästi majandusstruktuuride ja institutsioonide olulisust, ent niisama hästi mõistis ta nende kui inimliku vabaduse instrumentide loomust. Ainult vaba areng saab olla terviklikult inimlik; ainult vastutustundliku vabaduse õhkkonnas saab see rahuldavalt edeneda.

Lisaks vabadusele nõuab terviklik inimlik areng kui kutsumus ka austust tõe vastu. Kutsumus progressile ajendab meid "tegema rohkem, teadma rohkem ja omama rohkem, selleks et olla rohkem." Ent mida tähendab "olla rohkem"? Paulus VI vastab, osutades autentse arengu olemuslikule kvaliteedile: see peab olema "terviklik, see tähendab -- see peab edendama iga inimese ja kogu inimese hüve." Kristlikku vaadet iseloomustab eriliselt inimisiku ja tema kasvamise tähenduse tingimatu väärtuse kinnitamine ja õigustamine. Kristlik kutsumus areneda aitab edendada kõiki inimesi ja inimest tervikuna. Arengut edendades ei tugine kristlik usk mingile privileegile ega võimupositsioonile ega isegi kristlaste pälvimustele (ehkki need on olemas, sõltumata nende loomulikust piiratusest), vaid ainuüksi Kristusele, kellele peab olema suunatud iga autentne kutsumus terviklikule inimlikule arengule. Evangeelium on arengu jaoks fundamentaalse tähtsusega, kuna selles Kristus, "Isa ja Tema armastuse müsteeriumi ilmutuses endas ilmutab täielikult inimkonda temale enesele." Õpetatud oma Issanda poolt, uurib ja tõlgendab Kirik aja märke, pakkudes maailmale seda, "mida ta omab enesele eriomase atribuudina: globaalset visiooni inimesest ja inimkonnast." Just seetõtu, et Jumal ütleb oma kindla "jah"-sõna inimesele, ei saa inimene mitte avada end jumalikule kutsumusele püüelda oma arengu poole. Arengu tõde seisneb selle täielikkuses: kui see ei hõlma kogu inimest ja igat inimest, siis ei ole see tõeline areng. See on Populorum Progressio keskne sõnum, mis kehtib ka täna ja igal ajastul. Terviklik inimlik areng loomulikus plaanis, kui vastus Jumal-Loojalt saadud kutsumusele, nõuab eneseteostust "transtsendentses humanismis, mis annab [inimesele] tema suurima võimaliku täiuslikkuse -- see on isikliku arengu kõrgeim eesmärk." Kristlik kutsumus terviklikule arengule käib seega nii loomuliku kui üleloomuliku plaani kohta; mistõttu siis, "kui Jumal on varjatud, hakkab meie võime tunda ära loomulikku korda, otstarvet ja 'hüve' nõrgenema."

Lõpuks toob arengu nägemine kutsumusena kaasa armastuse keskse koha selles arengus. Populorum Progressios osutas Paulus VI, et vaegarengu põhjused ei ole eelkõige materiaalsed. Ta kutsus otsima neid inimisiku teistes mõõtmetes: esmalt tahtes, mis sageli eirab solidaarsuse kohuseid; teiseks mõtlemises, mis ei paku tahtele alati õiget suunamist. Seega on arengupüüdlustes vaja "tarkade inimeste sügavat mõtisklemist uue humanismi otsingul, mis võimaldaks kaasaegsel inimesel end uuesti leida." Ent see pole veel kõik. Vaegarengul on ka sügavam põhjus: "vennalikkuse puudumine indiviidide ja rahvaste vahel." Kas seda on võimalik kunagi saavutada ainuüksi inimliku pingutuse läbi? Sedamööda, kuidas ühiskond üha enam globaliseerub, saame üha enam naabriteks, aga see ei tee meist veel vendi. Mõistus iseenesest suudab haarata võrdsust inimeste vahel ja anda stabiilsuse nende tsiviliseeritud kooseksistentsile, ent see ei saa tuua vennalikkust. Vennalikkus lähtub transtsendentsest kutsumusest, mille oleme saanud Jumal Isalt, kes meid esimesena armastas, õpetades meile Poja kaudu, mis vennalik armastus on. Esitledes inimliku arenguprotsessi erinevaid astmeid asetas Paulus VI kõige tippu, pärast usu mainimist, "ühtsuse Kristuse armastuses, kes kutsub meid kõiki osalema poegadena elava Jumala, kõikide Isa elus."

Need vaatepunktid, mis Populorum Progressio avab, jäävad fundamentaalseteks hingamisruumi ja suuna andmisel meie pühendumisele rahvaste arengule. Lisaks rõhutab Populorum Progressio korduvalt pakilist vajadust reformi järele ning kutsub üles viivitamatule julgele tegutsemisele ebaõigluse ületamiseks. Ka see pakilisus on caritas in veritate tulemus. Kristuse armastus ajendab meid: "caritas Christi urget nos" (2Ko 5,14). Pakilisus ei tulene ainult asjaoludest ega sündmuste ja probleemide kiirest järgnemisest üksteisele, vaid ka kaalul olevast asjast endast -- autentse vennalikkuse saavutamisest. See on nii oluline eesmärk, et nõuab meilt avatust mõista seda sügavuti ja mobiliseerida end "südame" tasandil, selleks et tagada jooksvate majanduslike ja poliitiliste protsesside kulgemine täielikult inimlike tulemuste suunas.

laupäev, 18. juuli 2009

Palve

Palugem Püha Isa kiire tervenemise eest eilsest käevigastusest. Paavst vigastas eile hommikul paremat kätt randme piirkonnas, saades luumõra. Pärast Missa pühitsemist ja hommikusööki läks Püha Isa haiglasse, kus talle tehti lokaalse tuimestusega operatsioon. Tema üldine seisund on hea. (VIS)

neljapäev, 16. juuli 2009

Tõe kriteerium

Kardinal Ratzinger raamatus Truth and Tolerance (lk 226):
Kristluse pretensioon tõesusele ei saa vastata kaasaegse teaduse esitatud tõekindluse standardile, kuna verifikatsiooni vorm on selles hoopis erinev eksperimentaalsest katsetamisest; sest eksperiment mida siin nõutakse -- oma elu tagatiseks andmine -- on hoopis teist laadi. Pühakud, kes selle eksperimendi on sooritanud, saavad esineda selle tõesuse garantidena, ent alles jääb võimalus seda tugevat tõendust eirata. Ja nõnda otsivad inimesed jätkuvalt teisi lahendusi...

Karmeli Jumalaema mälestuspäev

Tõlge CatholicCulture.org leheküljelt:

Kollekta: Isa, kaitsku meid Neitsi Maarja palved ja aidaku meil jõuda Kristuse, tema Poja juurde, kes Ta elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen. (täiesti mitteametlik tõlge)

Pühakiri ülistab Karmeli ilu, kus prohvet Eelija kaitses Iisraeli usku elavasse Jumalasse. Kaheteistkümnendal sajandil asusid sellele mäele eremiidid ning asutasid hiljem püha Jumalaema Maarja eestkoste all kontemplatiivsele elule pühendatud Karmeli ordu.

Karmeli Mäe Jumalaema austamine on üleilmne ja enamik katoliiklasi on tuttav Karmeli Mäe Jumalaema skapulaariga, mis on tuntud ka "pruuni skapulaarina". Maarja ilmus p. Simon Stockile 16. juulil 1251 ja andis talle skapulaari järgmiste sõnade saatel, mis on säilinud XIV sajandist pärit narratiivis: "See on sulle ja kõigile karmeliitidele privileegiks, et kes sureb seda kandes, ei satu põrgutulle." Karmeli Mäe Jumalaema püha seati karmeliitide jaoks sisse 1332. aastal ja selle laiendas kogu Kirikule Benedictus XIII 1726. aastal.

Loe edasi Karmeli Mäe Jumalaema ja tema skapulaari kohta.

Chesteron õndsaks?

Chestertoni Ühing on otsustanud hakata taotlema inglise konvertiidi ja kirjaniku Gilbert Keith Chestertoni (1874-1936) õndsaks kuulutamist. Lähemalt loe Zeniti intervjuust Chestertoni esimese itaaliakeelse biograafia autori Paolo Gulisanoga.

kolmapäev, 15. juuli 2009

B16 P6nda PPst

... ehk Benedictus XVI Paulus VI entsüklikast Populorum Progressio.

Benedictus XVI osutab entsüklika Caritas in Veritate I peatükis kõigepealt vajadusele lugeda entsüklikat Populorum Progressio Paulus VI ülejäänud magisteeriumi, Kiriku tervikliku sotsiaaldoktriini ja kogu apostelliku traditsiooni valguses, millest väljaspool jääks see juurteta dokumendiks ning arengu käsitlus selles taanduks vaid sotsioloogiliseks andmestikuks. Vastavalt sellele esitab ta PPst rääkides ka omapoolseid arutlusi, sidudes entsüklika teksti tihedalt traditsiooniga.

Edasi märgib ta samuti entsüklika tihedat seotust Vatikani Teise Kirikukoguga, mis on mõjutanud kogu kirikukogujärgset sotsiaalset magisteeriumi. Kirikukogu tõi selgemalt esile tõe, mis on alati kuulunud usuvaramusse, et Kirik, olles Jumala teenistuses, on kogu maailma teenistuses tões ja armastuses. Paulus VI osutas sellest tõest lähtudes kahele punktile:
  • Terve Kirik, kogu oma olemises ja toimimises -- kuulutades, pühitsedes, halastustöödes -- aitab kaasa terviklikule inimlikule arengule. Tema avalik roll ei ammendu halastus- ja harimistööga, aga see ilmneb täiel määra vaid siis, kui ta saab vabalt toimida. Sageli takistatakse teda keeldude ja tagakiusamisega või piiratakse tema avalikku rolli jättes võimalused vaid halastustöödeks.
  • Autentne inimlik areng hõlmab isikut tervikuna igas tema mõõtmes. Igavese elu perspektiivita jääb inimlik areng selles maailmas ahtaks, piirnedes vaid rikkuste kuhjamisega; inimkond kaotab julguse olla kõrgemate hüvede teenistuses, suurte omakasupüüdmatute algatuste teenistuses, millele õhutab kõikehõlmav armastus. Inimene ei arene ainuüksi omast jõust, samuti ei saa arengut talle lihtsalt edasi anda. Ajaloos on liigselt usaldatud institutsioonide võimet justkui automaatselt inimkonna arengut edendada. Tegelikult ei piisa institutsioonidest, sest terviklik inimlik areng on eelkõige kutsumus ja eeldab seetõttu kõikide poolt vastutuse vaba võtmist solidaarsuses. See nõuab ka transtsendentset vaadet inimesele, see vajab Jumalat: Temata arengut kas eitatakse või usaldatakse see ekslusiivselt inimesele, kes langeb uskumuse lõksu, et ta võib päästa iseennast ning jõuab lõpuks dehumaniseeritud arengu edendamiseni. Ainult kohtumise kaudu Jumalaga suudame näha teises midagi enamat kui lihtsalt teist, tunda teises ära jumalik kuju, jõudes nõnda tema tõelise avastamiseni ja küpsemiseni armastuses, millest "saab hoolimine teisest ja hoolitsemine tema eest".
Edasi rõhutab Benedictus XVI, vastavalt oma järjepidevuse hermeneutikale, et PP seos Vatikani II Kirikukoguga ei tähenda mingit katkestust sotsiaalses magisteeriumis võrreldes eelnevate paavstidega õpetusega, kuivõrd Kirikukogu kujutas endast magisteeriumi sügavamat uurimist Kiriku elu järjepidevuses. Ta heidab ette neile, kes püüavad näidata nagu oleks olemas kaks erinevat tüüpi sotsiaaldoktriini -- üks Kirikukogu eelne ja teine selle järgne -- ning kinnitab, et on ainult üks õpetus, püsiv ning samas alati uus. Õpetuse koherentsus ei tähenda kinnist süsteemi; vastupidi, see tähendab dünaamilist ustavust vastuvõetud valgusele. Kiriku sotsiaaldoktriin valgustab lakkamatult aina esilekerkivaid uusi probleeme. Sotsiaaldoktriin ehitub apostlitelt kirikuisadele edasiantud vundamendile, mille seejärel võtsid vastu ja mida sügavamalt uurisid Kiriku doktorid. See doktriin osutab lõppkokkuvõttes "uuele inimesele", "viimasele Aadamale, kellest sai eluandev vaim", lõppematu armastuse printsiip. Sellele annavad tunnistust pühakud ja kõik, kes on andnud oma elu Päästja Kristuse eest õigluse ja rahu väljal. Kristuse Kiriku apostellik suunamine ja evangelisatsiooni uute nõudmiste vaagimine on ülemkarjaste prohvetliku ülesande väljendus. Olles nõnda juurdunud traditsioonis, saab PP meile ka ka täna kõneleda.

Sidudes entsüklikat Paulus VI ülejäänud magisteeriumiga, toob Benedictus XVI välja Paulus VI kolm suurt teemat, mis leiavad mõlemas kajastamist:
  • Paulus VI rõhutas Evangeeliumi möödapääsmatut tähtsust vaba ja õiglase ühiskonna ülesehitamisel, armastusest hingestatud tsivilisatsiooni ideaalses ja ajaloolises perspektiivis.
  • Ta mõistis selgelt, et sotsiaalküsimus oli muutunud üleilmseks ning osutas seosele inimkonna ühinemisimpulsi ja kristliku ideaali vahel solidaarsuses ja vennalikkuses elavast üh(ts)est inimperest.
  • Ta määratles inimlikult ja kristlikult mõistetud arengu Kiriku sotsiaalse sõnumi keskmena ning kristliku armastuse kui peamise jõu arengu teenistuses. Soovides teha kristlik armastus oma kaasaegsetele täielikult nähtavaks, käsitles Paulus VI olulisi eetilisi probleeme otsekoheselt, alistumata oma aja kultuurilistele nõrkustele.
Edasi vaatleb ja arendab Benedictus Paulus VI mõtet poliitika tähendusest (Octogesima Adveniens), hoiatades liiga suure tähtsuse omistamise eest tehnoloogilisele arengule. Ta toob välja kaks vastanduvat tendentsi, milles mõlemas loobutakse progressi artikuleeritud moraalsest hindamisest ja seega meie vastutusest progressi eest:
  • Ühelt poolt ähvardab oht tehnoloogilist progressi idealiseerida, usaldades arengu justkui täielikult selle hoolde. Ent sellisena kaotab areng oma eetilise ja inimliku orientatsiooni ja võõrandub.
  • Teiselt poolt aga ilmnevad ideoloogiad, milles eitatakse üldse arengu vajadust ja nähakse seda tervikuna inimvaenulikuna. Selle asemel, et võidelda ebaõiglusega ja kuritarvitustega, seistakse vastu arengule kui sellisele ja seega tegelikult inimlikkusele, mis juba oma konstitutsioonilt püüdleb "rohkem olemise" poole.
Veel kahes Paulus VI dokumendis märkab Benedictus tihedat sidet Populorum Progressios esitatud täielikult inimliku arengu kontseptsiooniga:
  • Entsüklikas Humanae Vitae (1968) rõhutas Paulus VI seksuaalsuse ühendavat ja sugujätkavat tähendust, asetades seeläbi ühiskonna aluseks abielupaari, mehe ja naise, kes teineteist vastastikku vastu võtavad oma erinevuses ja komplementaarsuses, st. elule avatud paarina. Tegemist ei ole üksnes individuaalse moraalsusega: Humanae Vitae osutab tugevale seosele elu-eetika ja sotsiaalse eetika vahel, juhatades sisse uue valdkonna magisteriaalses õpetuses, mida seejärel on artikuleeritud mitmetes dokumentides, kõige viimati Johannes-Paulus II entsüklikas Evangelium Vitae. Kirik annab aru, et "ühiskonnal puudub kindel alus, kui see ühelt poolt kinnitab selliseid väärtusi nagu isiku väärikus, õiglus ja rahu, ent seejärel, teiselt poolt, toimib radikaalselt vastupidiselt, lubades või sallides mitmesugusel moel inimelu devalveerimist ja selle kallal vägivalla tarvitamist, eriti seal, kus see on nõrk või marginaliseeritud."
  • Apostellikus ekshortatsioonis Evangeelii Nuntiandi osutas Paulus VI evangelisatsiooni tihedale seosele arenguga: "evangelisatsioon ei oleks täielik, kui see ei võtaks arvesse lakkamatut vastastoimet Evangeeliumi ja inimese konkreetse elu vahel, nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil." "Evangeliseerimise ja inimliku edenemise -- arengu ja vabanemise -- vahel on sügavad seosed." Tunnistuse andmine Kristusest õiglusele, rahule ja arengule suunatud tegevuse kaudu on evangelisatsiooni möödapääsmatu osa, sest Jeesus Kristus, kes meisd armastab, hoolib inimesest kui tervikust. Need õpetused moodustavad aluse misjoni-aspektile Kiriku sotsiaaldoktriinis, mis on evangeliseerimise olemuslik komponent, kuna kuulutab usku ja annab sellest tunnistust. Ühtlasi on see hädavajalik vahend usu-formatsioonis.
(jätkub ülalpool)

JP2 P6nda PPst

... ehk Johannes-Paulus II Paulus VI entsüklikast Populorum Progressio.

Lugesin üle, mida Johannes-Paulus II kirjutas oma entsüklikas Sollicitudo Rei Socialis Paulus VI rahvaste arengule pühendatud entsüklika kohta. Ta rõhutas Populorum Progressio originaalsust, osutades ühtlasi selle järjepidevusele Kiriku senise sotsiaaldoktriiniga. Johannes-Paulus nägi antud entsüklikas eelkõige Vatikani Teisel Kirikukogul, peamiselt konstitutsioonis Gaudium et Spes formuleeritud printsiipide rakendamist Paulus VI poolt tollasele sotsiaalsele olukorrale. Konstitutsioon algab sõnadega "Rõõm ja lootus, kurbus ja mure, mis saab osaks meie aja inimestele, eriti neile, kes on vaesed või mingil moel rõhutud, on niisamuti Kristuse järgijate rõõm ja lootus, kurbus ja mure. Tõepoolest, miski tõeliselt inimlik ei jää vastukajata nende südames." Konstitutsioon jätkub vaesuse ja vaegarengu vaatlemisega ning püüab leida rõõmu ja lootuse allikaid rahvahulkade kannatuste leevendamiseks ja ületamiseks. Sama eesmärki näeb Johannes-Paulus II taotlemas ka Paulus VI entsüklikas Populorum Progressio. Ta toob välja kuus valdkonda, milles Paulus VI arendab Kirikukogu õpetust pärimuse valgusel:
  • teadlikkus Kiriku kohusest uurida "eksperdina inimsuse alal" "aja märke ning tõlgendada neid Evangeeliumi valgusel";
  • teadlikkus Kiriku teenimismissioonist, mis erineb riigi funktsioonist, ehkki on seotud inimeste/rahvaste konkreetse olukorraga;
  • osutamine tähelepanuväärsele ebavõrdsusele nende inimeste/rahvaste vahel;
  • Kirikukogu seisukohtade kinnitamine Kiriku pärimuses edasiantud õpetuse "hüvede üldise otstarbe" kohta;
  • kultuuri ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni panuse tunnustamine inimese vabastamisse, pidades samas silmas ka nende piiratust;
  • entsüklikale eriomane arengu teema, milles paavst rõhutas arenenud rahvaste "kõige tõsisemat kohust" abistada arengumaid.
Seejärel toob Jonannes-Paulus II välja kolm punkti, milles ilmneb entsüklika originaalsus:
  • Esiteks, arengu teema käsitlemine ise Kiriku magisteeriumi poolt. Rahvaste areng tundub esmapilgul olevat vaid majanduslik-poliitiline probleem, jäädes Kiriku magisteeriumi kompetentsist välja. Ent Paulus VI rõhutab arengu eetilist ja kultuurilist mõõdet ning sellega seoses Kiriku õigust ja kohustust antud probleemiga tegeleda. Kiriku sotsiaaldoktriin on Jumala sõna rakendamine inimeste ja ühiskondade elule, pakkudes printsiipe probleemide käsitlemiseks, kriteeriume otsustamiseks ning suuniseid tegutsemiseks. Paulus VI annab nendele elementidele praktilise orientatsiooni, suunates need moraalsele toimimisele.
  • Teiseks originaalseks punktiks on selge kinnitus, et sotsiaalne küsimus on omandanud üleilmsed mõõtmed. Ehkki eelnevad dokumendid (Mater et Magistra, Gaudium et Spes) olid selles suunas liikunud, ei olnud seni situatsiooni veel põhjalikult analüüsitud ega antud tegevusjuhiseid probleemide lahendamiseks. Üleilmse mõõtme omandamine ei tähenda nagu oleks sotsiaalse problemaatika lokaalne tähtsus kahanenud; vastupidi, see tähendab, et töötajate ja nende ühenduste probleeme ei saa käsitleda isoleeritult, vaid neid mõjutavad üha enam riikide ja regioonide piire ületavad tegurid.
    Kuna majandusliku arengu poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid nautivaid inimesi on oluliselt vähem kui neid, kes elavad vaesuses ja viletsuses, siis on tegemist suuremastaabilise ebavõrdsusega elatusvahendite ja neil põhinevate hüvede jaotuses, ehkki need on mõeldud rahuldama kõikide vajadusi. Selline ebavõrdsus ei tulene vaegarenguga maade rahvaste süüst ja veelgi vähem mingist loomulikust paratamatusest. Paulus VI osutab, et tegemist on eelkõige moraalse faktiga. Just selles moraalse dimensiooni rõhutamises üleilmseks muutunud sotsiaalküsimuse puhul seisneb entsüklika originaalne panus. Igaühel ja eriti kristlastel on moraalne kohus võtta vastavalt oma vastutuse määrale isiklikes ja institutsionaalsetes otsustustes arvesse seda sõltuvust, mis on nende tegevuse ja paljude miljonite inimeste vaesuse ja vaegarengu vahel. Paulus VI nimetab seda "solidaarsuse kohustuseks".
    Ühtlasi muutub arengu mõiste ise, nähtuna oma universaalses mõõtmes. See ei saa seisneda pelgalt rikkuse kuhjumises ning kaupade ja teenuste laiemas kättesaadavuses, kui see toimub rahvahulkade arengu arvel ning inimeste sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset mõõdet kohaselt arvesse võtmata.
  • Kolmandaks annab entsüklika oma originaalse panuse Kiriku sotsiaaldoktriini tervikuna ja arengu mõistesse väljendiga "Areng on rahu uus nimi". Põhjus, miks sotsiaalküsimus on omandanud üleilmse mõõtme, seisneb selles, et rahvaste vahelise õigluse nõuet saab rahuldada vaid sel tasandil. Selle nõude eiramine võib viia kõikide jaoks mõeldud hüvede ebaõiglse jaotamise all kannatajad kiusatusse vastata ebaõiglusele vägivallaga, nagu see toimub mitmete sõdade puhul. Ning ideoloogiliste blokkide võitluse tingimustes on see oht veelgi suurem.
    Sellel probleemil on ka teine aspekt: tohutute summade, mida saaks kasutada ja peaks kasutama rahvaste arengu edendamiseks, kõrvalejuhtimine üksikisikute ja gruppide rikastumiseks või suunamine relvastumisele, nii arengumaades kui arenenud riikides, ning seeläbi tõeliste prioriteetide väärastamine. Ka selles valguses tuleks arengu mõistet korrigeerida. See ei ole lihtsalt hüvede kuhjamine, eirates paljude kannatusi ja seades esikohale indiviidide ja rahvaste enesekesksed huvid. Vastupidi, maailmas, milles valitseb isikliku kasu asemel hool "kogu inimkonna ühise hüve" eest, ehk siis "kõikide vaimse ja inimliku arengu" eest, on "rahvaste vahelise täiuslikuma õigluse" tulemusena võimalik rahu.

Indulgents ristimise aastapäeval

Isa Timothy Finigan tuletab meelde, et igaühel on võimalik saada oma ristimise aastapäeval täielik indulgents, uuendades oma ristimistõotusi (ja muidugi täites tavalised nõuded ingulgentsi saamiseks: piht, armulaud ja palve paavsti intentsioonil). Ühtlasi annab ta nõu, kuidas teada saada oma ristimispäeva, kui olete selle unustanud.

esmaspäev, 13. juuli 2009

Papistlikke pildikesi

Veidike lõõgastust: Papist Pictures of the Day

Armastus, tõde ja areng

Üritan teha ka omapoolse väikese kokkuvõtte entsüklikast Caritas in veritate.

Paavst alustab ... hmm ... algusest. Nii algusest kui üldse võimalik. Jumalast, kes on Armastus ja on Tõde. Jumalast, kes on loonud meid võimeliseks Teda tunnetama ja armastama ning kes annab ennast meile, et me oleksime Temas, igavesti. Ta annab end meile üle kõige Kristuses, kes on Tee ja Tõde ja Elu. Sealhulgas tee, millel käies inimene avastab ja realiseerib üha rohkem iseennast, saades täielikumalt inimeseks sedamööda, kuidas Jumal end temas üha rohkem ilmutab. Mis ongi areng, terviklik areng, kogu inimese ja kõikide inimeste areng. Lühidalt kõik.

Ee... võib-olla on see kokkuvõte siiski liiga lühike. Aga igatahes on see alus, millele paavst ehitab kogu ülejäänud teksti, vaadeldes, kuidas armastus ja tõde on omavahel seotud, kuidas armastus annab jõu inimeste pürgimiseks täiema, inimlikuma ja jumalikuma elu poole ja kuidas tõde seda pürgimust suunab nii majanduslikes ja poliitilistes kui ka sotsiaalsetes ja kultuurilistes suhetes, inimese suhetes loodusega, teiste inimestega ja Jumalaga.

Kui eirata armastust -- nagu tänapäeval kombeks, dagradeerides selle armatsemiseks -- muutub tõde kalgiks kalkuleerimiseks omakasu teenistuses. Kui aga ignoreerida tõde, muutub armastus tühipaljaks emotsionaalseks sentimentaalsuseks. Sageli ignoreeritakse neid mõlemaid, vaja on aga mõlemad nende ühtsuses avastada, vastu võtta ja ellu rakendada.

Caritas in Veritate: kommentaare

Mõningaid kokkuvõtteid ja kommentaare entsüklikale Caritas in veritate:
  • Dr. Jeff Mirus, Catholic Culture: kokkuvõte
  • Prof. James Stoner: kommentaar
  • John Boehner, Thaddeus McCotter, USA Esindajatekoja liikmed, vabariiklased: kommentaar
  • Kishore Jayabalan, Acton Intitute, direktor: intervjuu Zenitile
  • Samuel Gregg, Acton Institute, uuringute juhataja: kommentaar
  • Stratford Caldecott, Second Spring ja Sophia Institute Press, toimetaja: kommentaar
  • Matthew Bunson, autor: kommentaar
  • Isa Federico Lombardi, SJ, Vatikani pressiesindaja: kommentaar
  • J. Brian Benestad, Francis J. Beckwith, isa Joseph Fessio, S.J., Richard Garnett, Thomas S. Hibbs, Paul Kengor, George Neumayr, Tracey Rowland, Father James V. Schall, ja Rev. Robert A. Sirico: kommentaarid
  • Sandro Magister, Chiesa: sünopsis
  • Isa Tim Finigan: kokkuvõte
  • Piiskop Philippe Jourdan: kommentaar
  • Kardinal Paul Josef Cordes, paavstliku nõukogu Cor Unam president: kommentaar
  • Riccardo Cascioli, Rahvastiku, Keskkonna ja Arengu Uurimise Euroopa Keskuse president: intervjuu
  • Jennifer Roback Morse, Ruth Instituudi asutaja ja president: kommentaar
  • Kardinal Giampaolo Crepaldi, Van Thuân Observatooriumi president: kommentaar
  • Michael D. O’Brien, kirjanik: kommentaar
  • Isa Aidan Nichols, OP, teoloog: kommentaar
  • Phil Lawler, Catholic World News toimetaja: kommentaar
  • Lord Goldman Sachs International ase-esimees: kommentaar

pühapäev, 12. juuli 2009

Paavsti ja Obama kohtumine

10. juuli pärastlõunal kohtus paavst Benedictus XVI Ühendriikide presidendi Barack Obama ja tema abikaasa Michelle'iga. Lühiülevaade kohtumisest:


UDK kinnitab Kiriku õpetust abordist

11. juulil avaldas L'Osservatore Romano Usudoktriini Kongregatsiooni selgituse Kiriku seisukohast abordi kohta (siinne tõlge on tehtud ingliskeelsest tekstist, mille avaldas LSN; loe ka Sandro Magisteri sissejuhatavat kommentaari):

Viimasel ajal on Pühale Toolile saadetud mitmeid kirju, mõned neist poliitilise ja kirikliku elu prominentsetelt tegelastelt, milles selgitatakse mitmetes maades, eriti Ladina-Ameerikas kujunenud segadust paavstliku Elu Akadeemia presidendi, Tema Ekstsellentsi peapiiskop Rino Fisichella artikli manipuleerimise ja ärakasutamise järel kahetsusväärses "Brasiilia tüdruku" afääris.

Selles artiklis, mis ilmus L'Osservatore Romanos 15. märtsil 2009, esitati Kiriku õpetust, pidades samas silmas ülalmainitud tüdruku dramaatilist olukorda, kelle eest - nagu hiljem näidati - oli hoolt kantud pastoraalse delikaatsusega, eriti toonase Olinda ja Recife peapiiskopi, Tema Ekstellentsi peapiiskop José Cardoso Sobrinho poolt.

Selles osas kordab Usudoktriini Kongregatsioon, et Kiriku õpetus tehisabordi kohta ei ole muutunud, ega saagi muutuda.

See õpetus on esitatud Katoliku Kiriku Katekismuse punktides 2270-2273 järgmiste sõnadega:

Inimelu tuleb austada ja kaitsta absoluutsel moel eostumise hetkest alates. Tema eksistentsi esimesest hetkest tuleb inimolendit tunnistada isikuõiguste omajana - mille seas on iga süütu olendi võõrandamatu õigus elule: "Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu" (Jr 1,5). "Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti" (Ps 139,15).

Esimesest sajandist peale on Kirik kinnitanud iga tehisliku abordi moraalset kurjust.

See õpetus pole muutunud ja jääb muutumatuks. Otsene abort, see tähendab kas vahendi või eesmärgina soovitud abort on rängas vastuolus moraaliseadusega: "Te ei tohi tappa embrüot abordi läbi ega põhjustada vastsündinu hukkumist" (Didaché, 2:2). "Jumal, elu Issand, on usaldanud inimestele ülla missiooni kaitsta elu ja inimesed peavad selle ellu viima moel, mis on nende vääriline. Elu tuleb kaitsta ülima hoolega eostumise hetkest: abort ja lapsetapp on jäledad kuriteod" (Vatikani Teine Kirikukogu, Gaudium et Spes, 51).

Formaalne osalemine abordis on ränk üleastumine. Kirik seob selle kuriteoga inimelu vastu ekskommunikatsiooni kanoonilise karistuse. "Isik, kes sooritab täideviidud abordi langeb ekskommunikatsiooni alla latae sententiae" (Kanoonilise Seaduse Koodeks, kan. 1398), "üleastumise elluviimise enese põhjal" (Kanoonilise Seaduse Koodeks, kan. 1314) ja vastavalt Kanoonilises Seaduses esitatud tingimustele (cf. Kanoonilise Seaduse Koodeks, kan. 1323-1324). Kirik ei kavatse seeläbi tõkestada halastuse ulatust. Pigem toob ta esile sooritatud kuriteo raskuse ning parandamatu kahju, mis on põhjustatud süütule surmatule nagu ka vanematele ja kogu ühiskonnale.

Iga süütu inimolendi võõrandamatu õigus elule on kogu tsiviilühiskonna ja selle seadusandluse konstitutiivne element: "Isiku võõrandamatuid õigusi tuleb tunnustada ja austada tsiviilühiskonna ja poliitilise autoriteedi poolt. Need inimõigused ei sõltu üksikindiviididest ega vanematest; samuti ei kujuta need endast ühiskonna ja riigi poolt tehtud mööndust; need kuuluvad inimloomuse juurde ning on isikule sisimalt omased kreatiivse akti jõul, milles isik sai oma alguse. Selliste fundamentaalsete õiguste seas tuleb nimetada iga inimolendi õigust elule ja kehalisele terviklikkusele eostumise hetkest surmani... Hetkest, mil positiivne seadus jätab mingi inimeste kategooria ilma kaitsest, mis tsiviilseadusandlus peaks sellele tagama, eitab riik kõikide võrdsust seaduse ees. Kui riik ei anna oma võimu iga kodaniku õiguste ja eriti kõige haavatavamate õiguste teenistusse, satub ohtu seadusel põhineva riigi alus ise... Austuse ja kaitse tagajärjel, mis tuleb sündimata lastele tagada eostumise hetkest, peab seadus sätestama kohased karistussanktsioonid lapse õiguste iga tahtliku rikkumise puhuks" (Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon Donum Vitae, III).

Entsüklikas Evangelium Vitae taaskinnitas paavst Johannes-Paulus II seda õpetust oma autoriteediga Kiriku Ülemkarjasena:

Autoriteediga, mille Kristus andis Peetrusele ja tema ametijärglastele, osaduses piiskoppidega - kes mitmesugustel puhkudel on abordi hukka mõistnud ja kes eelmainitud konsultatsioonide käigus, ehkki hajutatud üle kogu maailma, on väljendanud üksmeelset nõusolekut selle doktriini suhtes - kuulutan ma, et otsene abort, see tähendab vahendi või eesmärgina soovitud abort on alati ränk moraalne korratus, kuna see on süütu inimolendi tahtlik tapmine. See doktriin põhineb loomulikul seadusel ja Jumala kirjapandud Sõnal, on edasi antud Kiriku Pärimuses ning õpetatud ordinaarse ja üldise Magisteeriumi poolt. Mitte ükski asjaolu, ükski eesmärk, ükski seadus ei saa iial muuta lubatavaks tegu, mis on sisimalt lubamatu, kuna see on vastuolus Jumala Seadusega, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, tunnetatav mõistuse enese ja kuulutatud Kiriku poolt (nr. 62).

Teatud rasketes ja keerulistes situatsioonides sooritatud abordi kohta kehtib paavst Johannes-Paulus II selge ja täpne õpetus:

On tõsi, et otsus teha aborti on ema jaoks sageli traagiline ja valus, kuivõrd otsust vabastada end eostumise viljast ei tehta üksnes isekatel põhjustel, vaid soovist kaitsta teatud olulisi väärtusi nagu tema enda tervis või teiste pereliikmete küllaldane elustandard. Mõnikord kardetakse, et sündiv laps peab elama sellistes tingimustes, et talle oleks parem mitte sündida. Siiski ei saa need ja teised sarnased põhjendused, ükskõik kui tõsised ja traagilised, iial õigustada süütu inimolendi tahtlikku tapmist (entsüklika Evangelium Vitae, nr. 58).

Spetsiifilise meditsiinilise kohtlemise probleemi osas, mis on mõeldud ema tervise säilitamiseks, tuleb teha selget vahet kahel erineval situatsioonil: ühelt poolt protseduuril, mis põhjustab otseselt loote surma, mida mõnikord ebaõigesti nimetatakse "terapeutiliseks" abordiks, mis ei saa kunagi olla lubatud, kuivõrd see on süütu inimolendi otsene tapmine; teiselt poolt protseduur, mis ei ole iseenesest abortiivne, millega võib kaudse tagajärjena kaasneda lapse surm:

Kui, näiteks, tulevase ema elu päästmine, sõltumatult tema rasedus-seisundist, nõuab kohest kirurgilist protseduuri või muud terapeutilist meedet, millega tagajärjena kaasneks, küll mitte mingil moel soovitult või kavatsetult kuid vältimatult loote surm, ei saa sellist tegu nimetada otseseks rünnakuks süütu elu vastu. Sellistel asjaoludel võib operatsiooni, samuti teisi sarnaseid meditsiinilisi protseduure käsitada lubatuna, alati tingimusel, et kaalul on kõrge väärtusega hüve, nagu elu, ning et seda ei ole võimalik edasi lükata lapse sünni järgsele ajale või kasutada mõnda muud efektiivset vahendit (Pius XII, kõne Fronte della Famigliale ja Associazione Famiglie numerosele, 27. november, 1951).

Meditsiinitöötajate vastutuse kohta tuleb meenutada paavst Johannes-Paulus II sõnu:

Nende professioon kutsub neid olema inimelu hoidjad ja teenijad. Tänases kultuurilises ja ühiskondlikus kontekstis, kus meditsiini teadus ja praktika ähvardavad kaotada silmist neile seesmiselt omase eetilise mõõtme, võib tervishoiutöötajaid vahel haarata tugev kiusatus hakata elu manipuleerijateks või koguni surmatoojateks. Selle kiusatuse palge ees on nende vastutus tänapäeval oluliselt suurenenud. Selle sügavaim inspiratsioon ja suurim tugi seisneb tervishoiu-kutse sisimas ja vaieldamatus eetilises mõõtmes, mida tunnistas juba iidne ja siiani asjakohane Hippokratese vanne, mis nõuab igalt arstilt pühendumist absoluutsele austusele inimelu ja selle pühaduse vastu (entsüklika Evangelium Vitae, nr. 89).

L'Osservatore Romano - 11. juuli 2009)