Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 31. mai 2009

Meenutus nuntsiuse jutlusest

Möödunud nädalal külastas Eestit uus apostellik nuntsius Baltimaades, peapiiskop Luigi Bonazzi. Lisaks mõne päeva eest esitatud informatsioonile on veel teada, et monsenjöör Bonazzi on teoloogialitsentsiaat ning psühholoogia ja haridusteaduse laureaat. 1977. aastal alustas ta õpinguid Paavstlikus Eklesiastika Akadeemias, kus koolitatakse Püha Tooli diplomaate. Pärast õpingute lõpetamist ja enne tööleasumist nuntsiusena Haiitil, on ta töötanud nuntsiatuurides Camerunis (1980-83), Trinidadis (1983-86) ja Maltal (1986-89), pressitoimetajana Hispaania nuntsiatuuris (1991-1994) ning pressinõunikuna Ameerika Ühendriikide (1994-96), Itaalia (1996-1999) ja Kanada (1999) nuntsiatuurides.

Kuuldavasti oli uuel nuntsiusel palju kohtumisi Eesti riigi mitmesuguste esindajatega. Muidugi andis ta üle oma volikirja Eesti Vabariigi presidendile:


Foto: Rain Sillavee

Meenutasime täna sõpradega peapiiskop Bonazzi jutlust möödunud neljapäevasel Missal. Võtan selle lühidalt kokku nende teemade nimetamisega, mida nuntsius oma jutluses puudutas. Palun ette vabandust, kui unustan midagi olulist mainida või omalt poolt midagi lisan.

Peapiiskop rääkis vajadusest teadvustada, et esmatähtis ei ole mitte meie armastus Jumala vastu, vaid Jumala armastus meie vastu, see, et me lubame Jumalal end armastada ja võtame tema armastuse vastu. Ainult nii oleme suutelised armastama tõeliselt Jumalat ja ligimest -- armastusega, mille me oleme Temalt vastu võtnud.

Teiseks osutas ta vajadusele tõusta selles Jumalalt vastuvõetud armastuses palvetades kõrgemale oma enda muredest (kuigi ka need on vaja tuua Jumala ette) ja hõlmata oma palvetega kogu maailma, paluda rahu eest maailmas, nende eest, kes kannatavad haiguste, õnnetuste, vaesuse ja sõdade tõttu, ebaõigluse ületamise eest ja nende pöördumise eest, kes veel Kristust ei tunne või keelduvad Teda vastu võtmast. Ühesõnaga, kui me võtame armastuse vastu Jumalalt, siis see avardab meie südant.

Ja kolmandaks tutvustas ta oma nägemust Pühimast Neitsi Maarjast. Maarja on see, kel pole midagi, kes võtab kõik vastu Jumalalt ja annab kõik ära -- Jumalale ja inimestele. Sellisena on ta iga kristlase Ema ja eeskuju.



Kui ma midagi mööda panin, siis palun korrigeerige.

Vahekokkuvõte

Ta-raa! Täis on saanud Tabernaakli esimene kuu. Aeg teha esimene ülevaade. Äsja sai täis 100 sõnumit! Mõned piiiiiiikad, teised piskud. 11. maist peale on külastuste arv päevas kõikunud 8 ja 38 vahel, rohkem pühapäeviti ja esmaspäeviti, seejärel alanevalt laupäevani. Tabernaaklisse on piilunud 122 isikut, külastusi on kokku 474. Keskmine saidil veedetud aeg on veidi üle 6 minuti. Igapäevaseid unikaalseid lugejaid on kümmekond. Pühapäeviti-esmaspäeviti on külastajate arv tõusnud pea kolmekümneni. Üle saja korra on end Tabernaakli ette sättinud 6 inimest, üle kahekümneviie korra 60 inimest. Seega pooled neist, kes Tabernaaklit on üldse külastanud, on seda teinud üle 25 korra.

Erilised tänud kahele Tabernaaklit oma kommentaaridega austanud külastajale, isa Paulusele ja Lembitule, ning kõigile, kes on võimalike huviliste tähelepanu Tabernaaklile juhtinud! Suur tänu kõigile jälgijatele!

Vastus rumalale küsimusele

Mai algupoole uurisin, kas keegi teab, kust tuleb eesti keelde "Nelipüha" nimetus. Täna on kohane vaadata, millised on laekunud vastused. Tänud isa Paulusele.

Haydn p.Peetruse Basiilikas

Tänasel Nelipühamissal Roomas, p. Peetruse Basiilikas, kõlas Franz Joseph Haydni 200. surmaastapäeva puhul Haydni Missa Solemnis B-duur (Harmoniemesse) Kölni Katedraali koori ja Kölni Kammerorkestri esituses (vt. NLM). Järgnev on Gloria sellest Haydni Missast, ehkki mitte eilselt Nelipühamissalt:



Vaata ka pilte eilsest Nelipühamissast Roomas, p. Peetruse Basiilikas (NLM).

Paavsti pöördumine 26. mail

Benedictus XVI pöördumine Rooma piiskopkonna kirikliku kongressi poole 26. mail 2009 (lühendatult, vt. orig.):

Vatikani Teine Kirikukogu, soovides anda edasi Kiriku puhast ja terviklikku õpetust, mis on küpsenud kahe tuhande aasta jooksul, andis sellele "rohkem kaalutletud määratluse", valgustades peamiselt selle müstilist loomust, st. kui "reaalsust, mis on läbistatud jumaliku kohaloluga ning seetõttu alati avatud uuele ja sügavamale uurimisele" (Paulus VI, Vatikani Teise Kirikukogu teise sessiooni avapöördumine, 25. septembril, 1963).

See tähendab, et Kirik, mille allikas on kolmainsas Jumalas, on osaduse müsteerium. Osadusena ei ole Kirik ükspäinis vaimne reaalsus, vaid elab ajaloos, see tähendab öelda lihas ja veres. Vatikani Teine Kirikukogu kirjeldab teda "kui sakramenti, või märki ja vahendit lähedaseks ühenduseks Jumalaga ning kogu inimkonna ühtsuseks" (Lumen Gentium, 1). Ja sakramendi olemus on just see, et [selles] on nähtamatu puudutatud nähtavas, et puudutatav nähtav avab ukse Jumala enese juurde. Kirik, nagu me ütlesime, on osadus, inimeste osadus, kes moodustab Püha Vaimu toime kaudu Jumala rahva, see tähendab samal ajal Kristuse Ihu.

Mõtisklegem veidi nende kahe võtmeidee üle. "Jumala rahva" kontsept tekkis ja arenes Vanas Testamendis: selleks, et siseneda inimajaloo reaalsusse, valis Jumal konkreetse rahva, Iisraeli rahva, et see oleks Tema rahvas. Selle erilise valiku intentsioon oli jõuda läbi väheste paljudeni ja läbi paljude, kõikideni. Teiste sõnadega, erilise valiku intentsioon on universaalsus. Selle rahva kaudu siseneb Jumal tõeliselt ajalukku konkreetsel moel. Ja see avanemine universaalsusele saab teoks ristil ja Kristuse ülestõusmises. Ristil, ütleb püha Paulus, hävitas Kristus lahutava vaheseina. Andes meile oma Ihu, taasühendab Ta meid selles oma Ihus, et teha meist üks. "Kristuse Ihu osaduses" saab kõikidest üksainus rahvas, Jumala rahvas, milles -- tsiteerides taas püha Paulust -- kõik on üks, ja ei ole enam erisust, erinevust kreeklase ja juudu, ümberlõigatu ja ümberlõikamatu, barbari, sküüdi, orja, heebrealaase vahel, vvaid Kritus on kõik kõiges. Ta hävitas erinevuse vaheseina rahvaste, rasside, kultuuride vahel: me oleme kõik ühendatud Kristuses. Nõnda me näeme, et mõlemad ideed -- "Jumala rahvas" ja "Kristuse Ihu" -- täiendavad teineteist ning moodustavad koos Uue Testamendi Kiriku idee.

Ning sellal kui "Jumala rahvas" väljendab järjepidevust Kiriku ajaloos, väljendab "Kristuse Ihu" Issanda ristil ja ülestõusmises kehtestatud universaalsust. Meie, kristlaste jaoks, on "Kristuse Ihu" seega mitte ainult kujund, vaid tõeline kontsept, sest Kristus annab meile oma tõelise Ihu anni, mitte lihtsalt kujundi. Olles üles tõusnud, ühendas Kristus meid kõiki sakramendis, et teha meist üksainus ihu. Seepärast täiendavad "Jumala rahva" ja "Kristuse Ihu" kontseptid teineteist: Kristuses saame me tõeliselt Jumala rahvaks. Ja "Jumala rahvas" tähendab seega "kõiki": paavstist kuni viimase ristitud lapseni.

Esimene euharistlik palve, mida nimetatakse Rooma kaanoniks, teeb vahet teenijate -- "meie, Sinu teenijad" -- ja "plebs tua sancta" ["Sinu püha rahva"] vahel; seepärast, see tahab erisust, see räägib teenijatest ja plebs sanctast ning väljend "Jumala rahvas" väljendab kõiki korraga nende olemises ühise Kirikuna.

Kirikukogu järel tervitati seda eklesioloogilist doktriini laialdaselt ja kristlikus kogukonnas küpses, tänu Jumalale, palju häid vilju. Siiski peame meenutama ka seda, et selle doktriini vastuvõtmine praktikas ning seepärast selle assimileerimine kirikliku südametunnistuse kangastiku poolt ei toimunud alati ja kõikjal ilma raskusteta ja vastavalt õiglasele tõlgendusele.

Nagu mul oli võimalus selgitada pöördumises Rooma kuuria poole 22. detsembril 2005, tahtis tõlgendusvool, mis apelleeris eeldatavale "Kirikukogu vaimule", kehtestada katkestuse ja isegi vastanduse Kontsiili-eelse ja Kontsiili-järgse Kiriku vahel, segades kohati ära täiesti objektiivselt eksisteeriva piiri hierarhilise teenimise ja ilmik-ustavate vastutuse vahel Kirikus.

Seejuures tõlgendati "Jumala rahva" mõistet mõnede poolt pelgalt sotsioloogilise visiooni kohaselt, peaaegu eksklusiivselt horisontaalse lõikega, mis välistas vertikaalse viite Jumalale. See positsioon oli ilmses kontrastis Kirikukogu sõna ja vaimuga, mis ei soovinud katkestust, teist Kirikut, vaid tõelist ja sügavat uuenemist, järjepidevuses ühe subjekti, Kirikuga, mis kasvab ajas ja arendab iseennast, ent jääb alati samaks, üheks subjektiks, palverännul olevaks Jumala rahvaks.

laupäev, 30. mai 2009

Veni, Sancte Spiritus



(NLM)

West –

Isa Jose Granadose avaldus Christopher Westi asjus (viide HB).

West +

Christopher Westi kaitseb Michael Waldstein, Johannes-Paulus II "Ta lõi tema meheks ja naiseks: ihu teoloogia" tõlkija (viide IS).

CUA diskussioon elu pühadusest

Ameerika Katoliku Ülikool (CUA) korraldas diskussiooni teemal "Obama administratsioon ja elu pühadus: Kas leidub ühine pind elu küsimustes? Milline on õige vastus 'pro-life' kodanike poolt?"

Vaata C-SPANi videosalvestust diskussioonist (viide LSN).

reede, 29. mai 2009

Kiriku sotsiaaldoktriinist

Väljavõte Usudoktriini Kongregatsiooni instruktsioonist "Kristlikust vabadusest ja vabastamisest" (22. märts 1986):

Kiriku sotsiaaldoktriini loomus

Evangeeliumi sõnum ja ühiskondlik elu

72. Kiriku sotsiaalõpetus on sündinud Evangeeliumi sõnumi ja selle nõuete -- mis on kokku võetud armastuse käsus Jumala ja ligimese vastu õigluses -- kohtumisest ühiskonna elust esilekerkivate probleemidega. See sotsiaalõpetus on kehtestanud end doktriinina, kasutades inimliku tarkuse ja teaduste rikkusi. See puudutab ühiskondliku elu eetilisi aspekte. See võtab arvesse probleemide tehnilisi aspekte, aga alati ainult selleks, et hinnata neid moraalsest vaatepunktist.

Olles olemuslikult orienteeritud tegevusele, kujuneb see õpetus koos ajaloo muutuvate oludega. Seepärast sisaldab see koos alaliselt kehtivate printsiipidega ka sattumuslikke otsustusi. Moodustamata kaugeltki kinnist süsteemi jääb see püsivalt avatuks pidevalt üleskerkivatele uutele küsimustele; see nõuab kõikide karismade, kogemuste ja oskuste panust. "Eksperdina inimsuse alal" pakub Kirik oma sotsiaaldoktriiniga printsiipe mõtisklemiseks ja kriteeriume hindamiseks ning samuti juhiseid tegutsemiseks, nii et saaks läbi viia vaesuse ja ebaõigluse olukordade tõttu nõutavaid sügavaid muutusi, ja seda moel, mis teenib inimkonna tõelist hüve.

Alusprintsiibid

73. Armastuse ülim käsk viib iga indiviidi -- kes on loodud Jumala näo järgi -- väärikuse täielikule tunnistamisele. Sellest väärikusest lähtuvad õigused ja kohustused. Jumala palge valguses ilmutub vabadus, mis on inimisiku olemuslik eesõigus, kogu oma sügavuses. Isikud on ühiskondliku elu aktiivsed ja vastutavad subjektid. Väärikuse kui vundamendiga on tihedalt seotud solidaarsuse printsiip ja subsidiaarsuse printsiip. Esimese jõul on inimene kohustatud koos oma vendadega andma kõigil tasanditel panuse ühiskonna ühisesse hüvesse. Seega on Kiriku doktriin vastu kõigile sotsiaalse või poliitilise individualismi vormidele. Teise jõul ei tohi ei riik ega ükski muu ühendus võtta üle indiviidide ja vahepealsete kogukondade initsiatiivi ja vastutust sel tasandil, kus nad saavad funktsioneerida, samuti ei tohi nad võtta ära nende vabaduse teostamiseks vajalikku ruumi. Seega on Kiriku doktriin vastu kõigile kollektivismi vormidele.

Hindamiskriteeriumid

74. Need printsiibid on aluseks ühiskondlike olukordade, struktuuride ja süsteemide hindamise kriteeriumitele. Nõnda ei kõhkle Kirik hukka mõistmast elu olukordi, mis haavavad inimväärikust ja vabadust. Need kriteeriumid võimaldavad ühtlasi hinnata struktuuride väärtust. Need on institutsioonide ja praktikate võrgustikud, mille inimesed leiavad juba eksisteerivat või mille nad loovad, nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil, ning mis suunavad ja organiseerivad majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist elu. Olles iseenesest vajalikud, kipuvad need sageli fikseeruma ja kivistuma inimtahtest suhteliselt sõltumatute mehanismidena, seeläbi takistades või moonutades ühiskondlikku arengut ja põhjustades ebaõiglust. Ometi põhinevad need alati inimese vastutusel, kes saab neid muuta, mitte ajaloo väidetaval determinismil. Institutsioonid ja seadused, kui need on kooskõlas loomuseadusega ning suunatud ühisele hüvele, on garantiiks inimeste vabadusele ja selle vabaduse edendamisele. Ei saa hukka mõista seaduse kõiki piiravaid aspekte ega oma nime vääriva seadusliku riigi stabiilsust. Seepärast võib rääkida patuga märgitud struktuuridest, ent ei saa hukka mõista struktuure kui selliseid. Hindamiskriteeriumid puudutavad ka majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi süsteeme. Kiriku sotsiaaldoktriin ei paku ühtki konkreetset süsteemi; ent teiste alusprintsiipide valgusel võimaldab see näha, mil määral olemasolevad süsteemid vastavad või ei vasta inimväärikuse nõuetele.

Isikute primaarsus struktuuride ees

75. Kirik on muidugi teadlik ühiskonna ees seisvate probleemide keerukusest ja raskustest nendele kohaste lahenduste leidmisel. Sellele vaatamata leiab ta, et kui tahta saavutada majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi, mis oleksid tõeliselt inimese teenistuses, tuleb esimese asjana apelleerida indiviidide vaimsetele ja moraalsetele võimetele ning alalisele sisemise pöördumise vajadusele. Isiku ja tema väärikuse nõuete asemel struktuuridele ja tehnilistele organisatsioonidele antav prioriteet on materialistliku antropoloogia väljendus ning vastuolus õiglase ühiskondliku korra ehitamisega. Teiselt poolt ei välista vabaduse ja südame pöördumise prioriteedi tunnistamine mingilgi moel vajadust muuta ebaõiglasi struktuure. Seepärast on täiesti õigustatud, et need, kes kannatavad jõukate või poliitiliste võimukandjate rõhumise all, tegutsevad moraalselt lubatavate vahenditega selliste struktuuride ja institutsioonide kindlustamiseks, milles nende õigusi tõeliselt austatakse. Siiski on endiselt tõsi, et inimeste hüveks rajatud struktuurid on iseenesest võimetud seda hüve kindlustama ja garanteerima. Selle näiteks on korruptsioon, mis teatud maades mõjutab liidreid ja riigibürokraatiat ning hävitab kogu ausa ühiskondliku elu. Moraalne terviklikkus on ühiskonna tervise möödapääsmatu tingimus. Seepärast on hädavajalik töötada samaaegselt nii südamete pöördumise kui struktuuride muutmise nimel. Sest patt, mis on ebaõiglaste olukordade algpõhjus, on tõelises ja vahetus mõttes vabatahtlik tegu, mille allikas on indiviidide vabaduses. Vaid tuletatud ja sekundaarses mõttes on see rakendatav struktuuridele ja ainult selles mõttes saab rääkida "sotsiaalsest patust". Veelgi enam, vabastamise protsessis ei tohi abstraheeruda rahva ajaloolisest situatsioonist ega rünnata rahva kultuurilist identiteeti. Järelikult ei saa passiivselt aktsepteerida, veel vähem aktiivselt toetada rühmitusi, mis jõuga või avaliku arvamusega manipuleerimise läbi võtavad üle riigiaparaadi ja suruvad kogukonnale ebaõiglaselt peale rahva kultuurile vastanduva imporditud ideoloogia. Sellega seoses tuleb märkida intellektuaalide tõsist moraalset ja poliitilist vastutust.

Juhised tegutsemiseks

76. Põhiprintsiibid ja hindamiskriteeriumid inspireerivad juhised tegutsemiseks. Kuna inimühiskonna ühine hüve on rahvaste teenistuses, peavad tegevusvahendid olema kooskõlas inimväärikusega ja kergendama harimist vabaduseks. Turvaline kriteerium hindamiseks ja tegutsemiseks on järgmine: ei saa olla tõelist vabastamist, kui algusest peale ei austata vabaduse õigusi. Vägivalla süstemaatiline kasutamine, mida esitatakse vabastamise paratamatu teena, tuleb hukka mõista kui hävitav illusioon, mis ühtlasi avab tee uutele rõhumisvormidele. Samasuguse jõuga tuleb hukka mõista vägevate poolt vaeste vastu kasutatav vägivald, politsei meelevaldne tegutsemine ja mistahes vägivallavorm, mis on kehtestatud kui valitsemissüsteem. Selles valdkonnas tuleb õppust võtta traagilistest kogemustest, mida on tundnud ja jätkuvalt tunneb käesoleva sajandi ajalugu. Samuti ei saa aktsepteerida avalike võimude süüdivat passiivsust nendes demokraatiates, kus suurte rahvahulkade sotsiaalne situatsioon on kaugel vastavusest konstitutsiooniliselt garanteeritud individuaalsete ja sotsiaalsete õiguste nõuetele.

Võitlus õigluse eest

77 . Kui Kirik julgustab selliste ühenduste loomist ja tegevust nagu ametiühingud, mis võitlevad töötajate õiguste ja õiguspäraste huvide kaitsmise ning sotsiaalse õigluse eest, siis ei võta ta seeläbi omaks teooriat, mis näeb klassivõitluses ühiskondliku elu struktuurset dünamismi. Tegevus, mida ta sanktsioneerib, ei ole ühe klassi võitlus teise vastu vaenlase kõrvaldamiseks. Ta ei lähtu väidetava ajaloo-seaduse ekslikust omaksvõtmisest. See tegevus on pigem õilis ja põhjendatud võitlus õigluse ja sotsiaalse solidaarsuse eest. Kristlane eelistab alati dialoogi ja ühistegevust. Kristus on käskinud meil armastada oma vaenlasi. Vabastamine Evangeeliumi vaimus on seepärast kokkusobimatu teiste vihkamisega, olgu individuaalselt või kollektiivselt, sealhulgas ka vaenlase vihkamisega.

Revolutsiooni müüt

78. Sügava ebaõigluse olukorrad nõuavad julgust viia läbi põhjalikud reformid ja tühistada õigustamatud privileegid. Aga need, kes diskrediteerivad reformi teed ja eelistavad revolutsiooni müüti, mitte ainult ei tugevda illusiooni, et paha situatsiooni kõrvaldamine on iseenesest piisav selleks, et luua inimlikumat ühiskonda; nad julgustavad ka totalitaarsete režiimide kehtestamist. Võitlus ebaõigluse vastu on mõttetu, kui seda ei peeta silmas pidades uue ühiskondliku ja poliitilisse korra kehtastamist kooskõlas õigluse nõuetega. Õiglus peab iseloomustama juba igat etappi selle uue korra kehtestamisel. On olemas selline asi nagu vahendite moraalsus.

Viimane abinõu

79. Eriti tuleb neid printsiipe rakendada ekstreemsel juhul, kus pöördutakse relvastatud võitluse poole, mida Kiriku Magisteerium tunnistab viimase abinõuna selleks, et teha lõpp ilmsele ja kestvale türanniale, mis rikub rängalt indviidide õigusi ja ühist hüve. Sellele vaatamata ei saa seda vahendit kaaluda enne kui on tehtud situatsiooni väga range analüüs. Tõepoolest, vägivalla-tehnoloogia pideva edendamise ja selle rakendamisega kaasnevate üha tõsisemate ohtude tõttu näitab see, mida tänapäeval nimetatakse "passiivseks vastupanuks", teed, mis on moraaliprintsiipidega rohkem kooskõlas ja omab vähemalt samasugust väljavaadet edule. Kunagi ei saa heaks kiita ei kehtiva võimu ega ülestõusnute poolt sooritatud kuritegusid, nagu karistusoperatsioonid tavaelanikkonna vastu, piinamine, või terroristlikud meetodid ja tahtlik provokatsioon rahvademonstratsioonide ajal surma põhjustamisega. Samamoodi on vastuvõetamatud põlastusväärsed laimukampaaniad, mis võivad isiku psüühiliselt või moraalselt hävitada.

Ilmikute roll

80. Otsene sekkumine ühiskonnaelu poliitilisse ülesehitusse ja organiseerimisse ei ole Kiriku karjaste jaoks. See ülesanne kuulub ilmikute kutsumusse, kes tegutsevad omal initsiatiivil koos oma kaaskodanikega. Nad peavad seda ülesannet täitma teadlikuna tõsiasjast, et Kiriku eesmärk on levitada Kristuse Kuningriiki, nii et kõik inimesed võiksid saada päästetud ning et nende kaudu saaks maailm tegusalt orienteeritud Kristuse poole. Päästetööd nähakse seega lahutamatult seotud olevat inimelu tingimuste parandamise ja parendamisega selles maailmas. Pääste üleloomuliku korra ja inimelu ajaliku korra vahelist eristust tuleb näha Jumala ainulise plaani kontekstis võtta kõik asjad kokku Kristuses. Seega peab ilmik, kes on ühel ja samal ajal Kiriku liige ja oma maa kodanik, laskma end igas neist valdkondadest pidevalt juhtida oma kristlikul südametunnistusel. Ühiskondlik tegutsemine, mis võib sisaldada arvukaid konkreetseid vahendeid, peab alati toimuma ühiseks hüveks ning kooskõlas Evangeeliumi sõnumi ja Kiriku õpetusega. Tuleb tagada, et võimaluste paljus ei kahjustaks koostöötunnet ega viiks pingutuste paralüseerimisele ega tekitaks segadust kristliku rahva seas. Kiriku sotsiaaldoktriinist saadud suund peab ärgitama hädavajalike tehniliste ja teaduslike oskuste omandamisele. Kiriku sotsiaaldoktriin ärgitab ka püüdlema iseloomu moraalse kujundamise ja vaimse elu süvendamise poole. Pakkudes küll printsiipe ja tarku nõuandeid, ei vabasta see doktriin vajadusest kultiveerida poliitilist arukust, mida nõuab inimtegevuse juhatamine ja korraldamine.

neljapäev, 28. mai 2009

Peetruse ametijärglase esmaseisusest

(NB! selles versioonis viited puuduvad)

PEETRUSE AMETIJÄRGLASE ESMASEISUS KIRIKU MÜSTEERIUMIS

Usudoktriini kongregatsiooni mõtisklused
Kardinal Josef Ratzinger, prefekt, Tarcisio Bertone, Vercelli emeriitpeapiiskop, sekretär

1. Sel ajahetkel Kiriku elus on Peetruse ja tema ametijärglaste esmaseisuse küsimus erakordse tähtsusega ning samuti oikumeeenilise tähendusega. Johannes-Paulus II on sellest sageli kõnelenud, eriti entsüklikas Ut unum sint, milles ta esitas üleskutse eelkõige hingekarjastele ja teoloogidele “leida selline tee esmaseisuse teostamiseks, mis, ütlemata mingilgi moel lahti millestki, mis on olemuslik tema missioonile, oleks vaatamata sellele avatud uuele olukorrale”.

Vastusena Püha Isa üleskutsele otsustas Usudoktriini Kongregatsioon uurida seda küsimust, organiseerides rangelt doktrinaalse sümpoosiumi Peetruse ametijärglase esmaseisuse teemal, mis leidis aset Vatikanis, 2.-4. detsembrini 1996. Sümpoosiumi toimetised on hiljuti avaldatud.

2. Oma sõnumis sümpoosiumil osalejatele kirjutas Püha Isa: “Katoliku Kirik teab, et ustavana apostellikule traditsioonile ja isade usule on ta säilitanud Peetruse ametijärglase teenimise”. Esmaseisuse doktriini areng Kiriku ajaloos on järjepidev. Valmistades ette käesolevat teksti, mis ilmus ülalmainitud toimetiste lisas, on Usudoktriini Kongregatsioon kasutanud sümpoosiumil osalenud õpetlaste panust, kuid kavatsuseta pakkuda nendest mingit sünteesi või süveneda küsimustesse, mis nõuavad edasist uurimist.

Käesolevad “Mõtisklused” on -- lisana sümpoosiumile -- mõeldud vaid tuletama meelde olulisi punkte katoliiklikus õpetuses esmaseisusest, Kristuse suurest annist Kirikule, kuna see on hädavajalik teenimine ühtsuse jaoks ja, nagu ajalugu näitab, on see sageli kaitsnud piiskoppide ja osakirikute vabadust poliitiliste võimude sekkumise eest.

I. Esmaseisuse allikas, otstarve ja loomus.

3. “Esimene Siimon, nimetatud Peetruseks.” Sellise olulise rõhuasetusega Siimon Peetruse esmaseisusele lisab p. Matteus oma evangeeliumisse kaheteistkümne apostli nimekirja, mis kahes ülejäänud sünoptilises evangeeliumis ja Apostlite tegudes algab samuti Siimona nimega. See nimekiri, millel on suur tunnistuslik jõud, ning teised evangeeliumilõigud näitavad selgelt ja lihtsalt, et Uue Testamendi kaanon võttis omaks selle, mida Kristus ütles Peetruse ja tema rolli kohta Kaheteistkümne seas.

Nõnda kinnistus varases kristlikus kogukonnas, nagu hiljem kogu Kirikus, kujutlus Peetrusest kui sellest apostlist, kellele Kristus, hoolimata tema inimlikust nõtrusest, määras selgesõnaliselt esikoha Kaheteistkümne seas ja keda kutsuti täitma täiesti erilist ülesannet Kirikus. Tema on see kalju, millele Kristus ehitab oma Kiriku; tema on see, pärast oma pöördumist, kelle usk ei kõigu ja kes kinnitab oma vendi; lõpuks, tema on Karjane, kes juhib kogu Issanda jüngrite kogukonda.

Peetruse isikus, missioonis ja teenimises, tema kohalolekus ja surmas Roomas, millest annavad tunnistust kõige vanemad kirjalikud ja arheoloogilised tõendid, näeb Kirik sügavamat reaalsust, mis on olemuslikult seotud tema enda kommuniooni ja pääsemise müsteeriumiga: “Ubi Petrus, ibi ergo Ecclesia”. Algusest peale ja üha kasvava selgusega on Kirik mõistnud, et niisamuti kui apostlite järgnevus piiskopiametis, kuulub ka Peetrusele usaldatud ühtsuse teenimine Kristuse Kiriku püsistruktuuri ning et see järgnevus on kehtestatud tema martüüriumi aujärjel.

4. Uue Testamendi tunnistuse põhjal õpetab katoliku Kirik usudoktriinina, et Rooma piiskop on Peetruse ametijärglane tema esmasteenimises üldises Kirikus; selle järgnevusega seletub Rooma kiriku eelisasend, mida rikastab ka p. Pauluse jutlustegevus ja märtrisurm.

Jumalikus plaanis ametijärgsuse jaoks, milles seda nähakse kui “ametit, mille Issand andis individuaalselt Peetrusele, esimesele apostlite seas, ja mis pidi edasi antama tema järeltulijatele”, näeme juba petriinliku karisma otstarvet, nimelt kõigi usklike “usu ja kommuniooni ühtsust”. Rooma ülemkarjane kui Peetruse ametijärglane on “nii piiskoppide kui ka usklike hulga ühtsuse püsiv ja nähtav allikas ja alus” ning seetõttu on tal eriomane teenimis-arm, et teenida seda usu ja kommuniooni ühtsust, mis on Kiriku jaoks vajalik, et täita oma päästvat missiooni.

5. Vatikani Esimese Kirikukogu konstitutsioon Pastor aeternus osutas esmaseisuse sellele otstarbele oma proloogis ning pühendas seejärel edasise teksti selle väe sisu või ulatuse selgitamisele. Vatikani Teine Kirikukogu omakorda kinnitas ja täiendas I Vatikani õpetust, käsitledes eelkõige selle otstarbe küsimust, pühendades erilist tähelepanu Kiriku kui Corpus Ecclesiarum’i müsteeriumile. See järelekaalumine võimaldas selgemalt esitada, kuidas Rooma piiskopi esmasamet ja teiste piiskoppide ametid ei vastandu üksteisele, vaid on fundamentaalses ja olemuslikus kooskõlas.

Seega, kui katoliku Kirik kinnitab, et Rooma piiskopi amet vastab Kristuse tahtele, siis ta ei eralda seda ametit missioonist, mis on usaldatud kogu piiskoppide kogule, kes on samuti ‘Kristuse vikaarid ja saadikud’ (Lumen Gentium, n. 27). Rooma piiskop on ‘kolleegiumi’ liige ja piiskopid on tema vennad teenimises”. Tuleb lisada, et vastavalt ka piiskoplik kollegiaalsus ei ole vastuolus esmaseisuse isikulise elluviimisega ega muuda seda suhteliseks.

6. Kõikidel piiskoppidel lasub sollicitudo omnium Ecclesiarum (hool kõikide kirikute eest) kuna nad on piiskoppide kolleegiumi liikmed, mis on apostlite kolleegiumi järeltulija, millesse kuulus ka p. Pauluse erakorraline figuur. Seda nende episkope (ülevaatamise) universaalset mõõdet ei saa lahutada neile usaldatud ameti partikulaarsest mõõtmest.

Rooma piiskopi puhul -- kes on Kristuse asemik Peetrusele kui piiskoppide kolleegiumi peale omasel moel -- omandab sollicitudo omnium Ecclesiarum erilise jõu, kuna see on seotud täieliku ja kõrgeima võimuga Kirikus: tõeliselt piiskopliku võimuga, mis on mitte ainult kõrgeim, täielik ja universaalne, vaid ka vahetu, kõikide hingekarjaste ja teiste usklike üle.

Peetruse ametijärglase teenimine ei ole seega teenimine, mis ulatub igasse Kirikusse väljaspoolt, vaid on sisse kirjutatud iga osakiriku südamesse, kiriku, milles “Kristuse Kirik on tõeliselt kohal ja tegev”, ning seetõttu sisaldab ta avatust ühtsuse teenimisele. See Rooma piiskopi teenimise sisaldumine igas osakirikus on ka üleilmse Kiriku ja osakiriku vastastikuse sisaldumise väljendus.

Piiskopiamet ja esmaseisus, vastastikku seotud ja lahutamatud, on jumalikult seatud. Ajalooliselt on tekkinud Kiriku poolt kehtestatud kirikliku organisatsiooni vormid, milles samuti rakendati esmaseisuse põhimõtet. Eelkõige on katoliku Kirik täiesti teadlik apostellike karjasetoolide (aujärg, see eng., sede lad.) osast varases kirikus, eriti nendest, mida käsitleti petriinlikena -- Antiookia ja Aleksandria -- kui apostelliku pärimuse tugipunktidest, mille ümber kujunes patriarhiline süsteem; see süsteem on üks neid viise, kuidas Jumala ettehooldus juhib Kirikut ning algusest peale on see sisaldanud sidet petriinliku traditsiooniga.

II. Esmaseisuse teostamine ja selle vormid

7. Petriinliku teenimise teostamist tuleb mõista -- nii, et see “ei kaotaks midagi oma autentsusest ja läbipaistvusest” -- evangeeliumi põhjal, see tähendab tema olemuslikul kohal Kristuse päästemüsteeriumis ja Kiriku ülesehituses. Esmaseisus erineb oma olemuselt ja teostamiselt inimühiskonnas esinevatest valitsemisametitest: see ei ole koordineerija või korraldaja amet, samuti ei saa seda taandada auesmaseisuseks ega käsitleda poliitilise monarhiana.

Rooma Pontifex -- nagu kõik ustavad -- allub Jumala sõnale, katoliku usule, ja on Kiriku kuulekuse tagaja; selles mõttes on ta servus servorum Dei. Ta ei tee suvalisi otsuseid, vaid väljendab Issanda tahtet, kes kõneleb inimesele Pühakirjas, mida elatakse ja tõlgendatakse Kirikupärimuses; teiste sõnadega, esmaseisuse episkope piirid on seadnud jumalik seadus ja Kiriku jumalik, vääramatu sätestus ilmutuses. Peetruse ametijärglane on kalju, mis tagab range ustavuse Jumala sõnale omavoli ja konformismi vastu: siit ka tema esmaseisuse martüroloogiline loomus.

8. Esmaseisuse teostamise iseloomulikke jooni tuleb mõista kahe põhjapaneva eelduse alusel: piiskopiseisuse ühtsus ja esmaseisuse enese piiskoplik loomus. Kuna piiskopiseisus on “üks ja jagamatu” eeldab paavsti esmaseisus võimuautoriteeti, et teenida kõigi piiskoppide ja ustavate ühtsust ning “seda teostatakse erinevatel tasanditel, sealhulgas valvamises jumalasõna edasiandmise üle, liturgia ja sakramentide pühitsemises, Kiriku missioonis, distsipliinis ja kristlikus elus”; nendel tasanditel peab Kristuse tahtel igaüks Kirikus -- piiskopid ja teised ustavad -- kuuletuma Peetruse ametijärglasele, kes on ühtlasi riituste, seadustike ning ida ja lääne vaheliste kiriklike struktuuride õigustatud mitmekesisuse tagaja.

9. Oma piiskopliku loomuse tõttu väljendub Rooma piiskopi esmaseisus eelkõige Jumala sõna edasiandmises; seega sisaldab ta spetsiifilist, erilist vastutust evangeliseerimis-missiooni eest, kuna kiriklik kogukond on miski, mis on olemuslikult ette nähtud kasvama: “Evangeliseerimine on Kirikule omane arm ja kutsumus, tema sügavaim identiteet.”

Rooma ülemkarjase piiskoplik vastutus Jumala sõna edasiandmise eest laieneb kogu Kirikule. Sellisena on see kõrgeim ja üleilmne õpetusamet; amet, mis sisaldab karismat: Püha Vaimu erilist tuge Peetruse ametijärglasele, mis teatud juhtudel sisaldab ka ilmeksimatuse eelisandi. Nii nagu “kõik kirikud on täielikus ja nähtavas osaduses, sest kõik hingekarjased on osaduses Peetrusega ning seetõttu ühendatud Kristuses”, niisamuti on piiskopid jumaliku ja katoliku tõe tunnistajad, kui nad õpetavad osaduses Rooma ülemkarjasega.

10. Koos esmaseisuse õpetusameti-alase rolliga toob Peetruse järglase kogu Kirikut hõlmav missioon kaasa õiguse sooritada kiriklikke valitsemisakte, mis on vajalikud või kohased usu ning osaduse edendamiseks ja kaitsmiseks; üks nendest on näiteks volituse andmine uute piiskoppide ametissepühitsemiseks, eeldusel, et nad tunnistavad avalikult katoliku usku; et aidata igaühel püsida tunnistatud usus.

On selge, et on mitmeid teisi, rohkem või vähem sattumuslikke võimalikke teid selle ühtsuse teenimise elluviimiseks: anda välja seadusi kogu Kiriku jaoks, kehtestada pastoraalseid struktuure erinevate osakirikute teenimiseks, anda siduv jõud partikulaarkontsiilide otsustele, kiita heaks piiskopkonnaülesed vaimulikud institutsioonid, etc.

Kuna esmaseisuse võim on kõrgeim, siis ei ole ühtegi teist autoriteeti, kellele Rooma ülemkarjane peaks juriidiliselt aru andma selle anni teostamise kohta, mille ta on saanud: “prima sedes a nemine iudicatur”.

Ometi ei tähenda see, et paavstil on absoluutne võim. Selle kuulamine, mida kirikutel on öelda, on tegelikult ühtsuse teenimise tunnusmärk, ja samuti piiskoppide kogu ühtsuse ning Jumala rahva sensus fidei tulemus; ühtasi näib see side omavat märkimisväärselt suuremat väge ja kindlust kui juriidilised autoriteedid, kelle ees -- vastuvõetamatu hüpotees, pealegi põjendamatu -- Rooma ülemkarjane peaks justkui vastust andma. Paavsti lõpliku ja absoluutse vastutuse parimaks tagatiseks on ühelt poolt tema suhe kirikupärimusega ja vennaliku osadusega ning, teiselt poolt, usaldus Kiriku üle valitseva Püha Vaimu abisse.

11. Kiriku ühtsus, mida Peetruse järglase amet teenib ainulaadsel moel, saavutab oma kõrgeima väljenduse armulauaohvris, mis on kirikliku osaduse kese ja juur; niisamuti rajaneb see osadus möödapääsmatult piiskopiseisuse ühtsusel. Seetõttu “sooritatakse iga armulaua pühitsemist mitte ainult ühtsuses kohaliku piiskopiga vaid ka paavstiga, piiskopiseisusega, kogu vaimulikkonnaga ja kogu rahvaga. Iga kehtiv armulauapühitsus väljendab seda üleilmset osadust Peetrusega ja kogu Kirikuga, või kutsub objektiivselt selleks üles”, nagu nendes kirikutes, mis ei ole täielikus kommunioonis apostelliku aujärjega.

12. “Palverännakul olev Kirik kannab oma sakramentides ja institutsioonides, mis kuuluvad sellesse ajastusse, mööduva maailma märki.” Ka sel põhjusel on Peetruse ametijärglase esmaseisuse muutumatut loomust ajalooliselt väljendatud erinevates teostusvormides vastavalt palverännul oleva Kiriku olukorrale selles muutuvas maailmas.

Esmaseisuse teostamise konkreetne sisu eristab petriinlikku teenimist niivõrd kui see ustavalt väljendab selle lõpliku eesmärgi (Kiriku ühtsuse) kohaldamist aja ja koha tingimustele. Selle konkreetse sisu suurem või väiksem ulatus sõltub igal ajastul Kiriku vajadustest. Püha Vaim aitab Kirikul seda vajadust ära tunda ja Rooma ülemkarjane, kuulates Vaimu häält kirikutes, otsib vastust ja pakub selle välja siis ja sel moel nagu ta kohaseks peab.

Järelikult ei saa esmaseisuse pädevusala käsitleva usudoktriini tuuma määratleda otsides vähimat läbi ajaloo teostatud ülesannete kogumit. Seetõttu ei tähenda tõsiasi, et mingit konkreetset ülesannet on teatud ajajärgul teostanud esmaseisus, iseenesest, et antud ülesannet peab alati täitma Rooma ülemkarjane, ning vastupidi, pelgast tõsiasjast, et paavst pole varem kandnud teatud konkreetset rolli, ei tulene järeldus, et seda rolli ei võiks mingil moel tulevikus ellu viia esmaseisuse pädevusalal.

13. Igal juhul on oluline märkida, et mõtisklus selle üle, kas petriinliku teenimise võimalikud teed vastavad selle teenimise loomusele, on mõtisklus in Ecclesia, st. toimub Püha Vaimu abil ja vennalikus dialoogis Rooma ülemkarjase ja teiste piiskoppide vahel, vastavalt Kiriku konkreetsetele vajadustele. Ent samal ajal on selge, et ainult paavstil (või paavstil koos üleilmse kirikukoguga) kui Peetruse ametijärglasel on autoriteet ja pädevus öelda viimane sõna selle kohta, kuidas tema pastoraalset teenimist üleilmses Kirikus ellu viia.

14. Tuletades meelde neid olulisi momente katoliku doktriinist Peetruse ametijärglase esmaseisuse kohta, on Usudoktriini Kongregatsioon kindel, et nende doktrinaalsete saavutuste autoritatiivne taaskinnitamine annab suurema selguse selle kohta, millist teed mööda edasi minna. See meeldetuletus on kasulik ka vältimaks üha jätkuvat võimalust langeda tagasi vildakatele ja ühekülgsetele seisukohtadele, mille Kirik on möödunud aegadel juba tagasi lükanud (febronianism, gallikanism, ultramontanism, kontsiliarism, etc.). Ennekõige, nähes Jumala sulaste sulase teenimist jumaliku halastuse suure annina Kirikule, leiame me kõik Püha Vaimu armu abil jõudu elada ja ustavalt alal hoida täielikku ja reaalset ühendust Rooma ülemkarjasega Kiriku igapäevaelus, nii nagu seda tahab Kristus.

15. Täielik osadus, mida Issand tahab kõigi nende vahel, kes tunnistavad endid tema jüngriteks, nõuab sellise kirikliku teenimise üldist tunnustamist, “milles kõik piiskopid tunnevad ära, et nad on ühendatud Kristuses ja kõik ustavad leiavad kinnitust oma usule”.

Katoliku Kirik tunnistab, et see teenimine on Rooma ülemkarjase, Peetruse ametijärglase esmaseisuslik teenimine, ning püsib alandlikult ja kindlalt seisukohal, “et osakirikute osadus Rooma kirikuga ja nende piiskoppide osadus Rooma piiskopiga on -- Jumala kava järgi -- täieliku ja nähtava ühtsuse olemuslik tunnus.”

Paavstluse ajaloos võib leida inimlikke vigu ja isegi tõsiseid eksimusi: Peetrus ise tunnistas, et ta on patune. Peetrus, nõrk inimene, valiti olema kalju just sellepärast, et kõik võiksid näha, et võit kuulub ainuüksi Kristusele ja ei ole inimlike pingutuste vili. Läbi aegade on Issand tahtnud asetada oma aarde õrna astjasse: inimlik nõtrus on saanud seega Jumala tõotuste tõesuse märgiks.

Millal ja kuidas jõutakse kõigi kristlaste paljuigatsetud ühtsuse eesmärgile? “Kuidas seda saavutada? Lootuse läbi Vaimule, kes võib meist minema pühkida eraldatuse valurikka mälestuse. Vaim saab anda meile selge pilgu, jõu ja julguse astuda mistahes vajalikke samme, et meie pühendumine oleks veelgi autentsem”. Me kõik oleme kutsutud usaldama Püha Vaimu, usaldama Kristust ja usaldama Peetrust.


31. oktoober 1998. (Tõlgitud 2001)

West front

Jätkub Christopher Westi ihu-teoloogia käsituse arutamine. Seekord kaitseb Westi käsitust dr. Janet Smith (viide Insight Scoop).

kolmapäev, 27. mai 2009

Benedictus XVI reformi hermeneutikast

Pöördudes 22. detsembril 2005 jõulukõnega Rooma kuuria poole, esitles paavst Benedictus XVI oma "järjepidevuse hermeneutikat":

[...] Viimane sündmus sel aastal, millest ma tahaksin siinkohal mõtiskleda, on Vatikani Teise Kirikukogu lõpetamise 40. aastapäeva tähistamine. See mälestus ärgitab küsima: Mis on olnud Kirikukogu tulemus? Kas see on hästi omaks võetud? Mis on Kirikukogu vastuvõtmises olnud head ja mis on olnud ebaadekvaatne või ekslik? Mis jääb veel teha? Keegi ei saa eitada, et Kiriku ulatuslikes piirkondades on Kirikukogu juurutamine olnud mõnevõrra raske, isegi soovimata kasutada neil aastail asetleidnu kohta Kiriku suure doktori p. Basiliuse kirjeldust Kiriku olukorra kohta Nikaia Kirikukogu järel: ta võrdleb Kiriku olukorda merelahinguga sünges tormis, öeldes muuhulgas: "Nende räme karjumine, kes lahkmeeles üksteise vastu üles astuvad, arusaamatu vatramine, lakkamatu käratsemise segane kõmin on nüüd täitnud pea kogu Kiriku, väärastades liialduste või puudustega usu õige õpetuse..." ( De Spiritu Sancto, XXX, 77; PG 32, 213 A; SCh 17 ff., p. 524).

Me ei taha kasutada üks-üheselt seda dramaatilist kirjeldust situatsiooni kohta kirikukogu-järgsel perioodil, ent siiski peegeldub selles midagi kõigest, mis on toimunud. Tekib küsimus: Miks on Kirikukogu elluviimine Kiriku ulatuslikes piirkondades olnud siiani nii raske?

Eks see sõltub Kirikukogu õigest interpreteerimisest või -- nagu me tänapäeval ütleksime -- selle kohasest hermeneutikast, õigest võtmest selle tõlgendamiseks ja rakendamiseks. Probleemid selle elluviimisel kerkisid asjaolust, et silmitsi sattusid kaks vastandlikku hermeneutikat ja hakkasid teineteisega võitlema. Üks põhjustas segadust, teine, vaikselt ent üha rohkem nähtavalt, kandis ja kannab veelgi vilja.

Ühel pool on tõlgendus, mida ma nimetaksin "järjepidevusetuse ja katkestuse hermeneutikaks"; see on sageli leidnud tuge massimeedia sümpaatiast ning samuti kaasaegse teoloogia ühest trendist. Teisel pool on "reformi hermeneutika", üheainsa subjekti -- Issanda poolt meile antud Kiriku -- järjepidevuse alusel uuenemise hermeneutika. Ta on subjekt, mis ajas kasvab ja areneb, ent jääb alati samaks üheks subjektiks, rännakul olevaks Jumala rahvaks.

Järjepidevusetuse hermeneutika riskib lõpetada kirikukogu-eelse Kiriku ja kirikukogu-järgse Kiriku vahelise lõhe tekitamisega. See kinnitab, et Kirikukogu kui sellise tekstid ei väljenda veel Kirikukogu tõelist vaimu. See väidab, et need on kompromisside vili, milles üksmeele saavutamiseks peeti vajalikuks alal hoida ja taaskinnitada mitmeid vanu asju, mis osutuvad nüüd mõttetuks. Ent Kirikukogu tõelist vaimu ei tulevat otsida nendest kompromissidest, vaid neis tekstides sisalduvatest impulssidest uue suunas.

Vaid need uuendused üksi pidid esindama Kirikukogu tõelist vaimu, ning nendest lähtudes ja kooskõlas nendega on võimalik edasi liikuda. Just selle tõttu, et tekstid peegeldavad vaid ebatäiuslikult Kirikukogu tõelist vaimu ja selle uudsust, tuleb minna julgelt tekstidest kaugemale ja teha ruumi uudsusele, milles väljenduks Kirkukogu sügavaim intentsioon, isegi kui see oleks veel ebamäärane.

Ühesõnaga: oleks vaja järgida mitte Kirikukogu tekste, vaid selle vaimu. Sel moel jäi ilmselgelt avar tõlgendusvõimalus küsimusele, kuidas seda vaimu järgnevalt määratleda ning seeläbi tehti ruumi igale kapriisile.

Nõnda on Kirikukogu olemust põhimõtteliselt valesti mõistetud. Sel moel käsitletakse seda justkui mingi põhiseadusena, mis muudab kehtetuks vana konstitutsiooni ja asendab selle uuega. Ent konstitutsiooniline kogu vajab mandaati ja seejärel kinnitust mandaadi andja poolt, teisisõnu rahvast, keda konstitutsioon peab teenima. Kirikukogu isadel polnud sellist mandaati ja keegi polnud kunagi neile seda ka andnud; ega saanudki keegi neile seda anda, sest Kiriku olemuslik konstitutsioon tuleb Issandalt ja see anti meile selleks, et me võiksime saavutada igavese elu ning, lähtudes sellest perspektiivist, oleksime võimelised valgustama ajalikku elu ja aega ennast.

Sakramendi läbi, mille nad on vastu võtnud, on piiskopid Issanda anni majapidajad. Nad on "Jumala müsteeriumite majapidajad" (1Ko 4,1); sellistena peavad nad olema "ustavad" ja "targad" (cf. Lk 12, 41-48). Seetõttu peavad nad kandma Issanda anni eest hoolt õigel moel, nii et see ei jääks varjatuks mingis peidupaigas vaid kannaks vilja ning et Issand võiks lõpuks majapidajale öelda: "Kuna sa oled ustav olnud väikestes asjades, panen ma sind suurte üle" (cf. Mt 25,14-30; Lk 19,11-27).

Need tähendamissõnad Evangeeliumist väljendavad Issanda teenistuses nõutavat ustavuse dünaamikat; ning nende kaudu saab selgeks, et, nagu kirikukogul, peavad dünaamika ja ustavus koonduma.

Järjepidevusetuse hermeneutikale astub vastu reformi hermeneutika, nagu seda esmalt esitles paavst Johannes XXIII oma kõnes Kirikukogu avamisel 11. oktoobril 1962 ja hiljem paavst Paulus VI oma kõnes Kirikukogu lõpetamisel 7. detsembril 1965.

Siinkohal tsiteerin vaid Johannes XXIII tuntud sõnu, mis väljendavad ühetimõistetavalt seda hermeneutikat, kui ta ütleb, et Kirikukogu soovib "anda edasi õpetust, puhtalt ja tervikuna, mistahes lahjendamise või moonutamiseta". Ja ta jätkab: "Meie kohus on mitte ainult kaitsta seda hinnalist vara, nagu muretseksime üksnes mineviku pärast, vaid pühendada end siira tahtega ja kartmatult tööle, mida meilt nõuab meie ajastu...". On hädavajalik, et "kinnipidamist Kiriku õpetusest selle terviklikkuses ja täpsuses..." esitataks "ustavas ja täiuslikus kooskõlas autentse doktriiniga, mida tuleb aga uurida ja selgitada kaasaegse mõtlemise uurimismeetodite ja kirjanduslike vormide kaudu. Usutalletuse iidse doktiini substants on üks asi, ja viis, kuidas seda esitatakse, teine...", säilitades sama tähenduse ja sõnumi (The Documents of Vatican II, Walter M. Abbott, S.J., p. 715).

On selge, et see pühendumus spetsiifilise tõe väljendamisele uuel moel nõuab uut mõtlemist selle tõe üle ning uut ja elavat suhet sellega; samuti on selge, et uued sõnad saavad kujuneda ainult siis, kui need tulevad informeeritud arusaamisest väljendatud tõe kohta ning teiselt poolt, et mõtisklemine usu üle nõuab ühtlasi, et seda usku elataks. Selles osas oli paavst Johannes XXIII poolt pakutud programm äärmiselt nõudlik, tõepoolest, just nagu ustavuse ja dünaamika süntees on nõudlik.

Ometi, kus iganes see tõlgendus Kirikukogu elluviimist juhatas, arenes uus elu ja küpsesid uued viljad. Nelikümmend aastat pärast Kirikukogu saame näidata, et positiivne on kaugelt suurem ja elavam kui see tundus olevat 1968-ndat ümbritsevatel tormilistel aastatel. Täna me näeme, et kuigi head seemned arenesid aeglaselt, kasvasid nad siiski; ja samuti kasvab meie sügav tänu Kirikukogule tehtud töö eest.

Oma kõnes Kirikukogu lõpetamisel osutas Paulus VI veel ühele spetsiifilisele põhjusele, miks järjepidevusetuse hermeneutika võib paista veenvana.

Suures dispuudis inimese üle, mis tähistab kaasaega, pidi Kirikukogu keskenduma eriti antropoloogia teemale. Ta pidi esitama küsimuse suhte kohta Kiriku ja tema usu vahel ühelt poolt ning inimese ja kaasaegse maailma vahel teiselt poolt (cf. ibid.). Küsimus saab veelgi selgemaks, kui kasutame üldise mõiste "kaasaegne maailm" asemel teist, mis on täpsem: Kirikukogu pidi määratlema uuel moel suhte Kiriku ja modernse ajastu vahel.

See suhe sai mõnevõrra tormilise alguse Galileo juhtumiga. Seejärel katkes see täielikult, kui Kant kirjeldas "puhta mõistuse religiooni" ja kui Prantsuse revolutsiooni radikaalses faasis külvati pilt riigist ja inimesest, mis praktiliselt ei tahtnud jätta Kirikule enam mingit ruumi.

19. sajandil, Pius IX ajal, tingis kokkupõrge Kiriku usu ning radikaalse liberalismi ja loodusteaduste vahel, mis samuti kinnitasid end hõlmavat oma teadmisega kogu reaalsust selle piirideni, väites jäärapäiselt muutvat "Jumala hüpoteesi" ülearuseks, Kiriku poolt selle modernse ajastu kibeda ja radikaalse hukkamõistu. Nõnda paistis, et polnud jäänud enam mingit keskkonda avatuks positiivsele ja viljakale mõistmisele, ning äratõukamine nende poolt, kes tundsid end olevat modernse ajastu esindajad, oli samuti drastiline.

Ent vahepealsel ajal on ka modernne ajastu teinud läbi teatud arengud. Inimesed hakkasid mõistma, et Ameerika revolutsioon pakkus kaasaegse riigi mudelit, mis erines radikaalsete tendentsidega teoreetilisest mudelist, mis oli esile kerkinud Prantsuse revolutsiooni teises faasis.

Loodusteadused hakkasid üha selgemalt mõtisklema omaenda piiratuse üle, tingitud nende endi meetodi poolt, mis hoolimata suurtest saavutustest oli ometi võimetu hoomama reaalsuse globaalset loomust.

Nii juhtus, et mõlemad parteid hakkasid järk-järgult teineteisele avanema. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil ja eriti pärast Teist Maailmasõda näitasid katoliiklikud riigimehed, et sai eksisteerida kaasaegne sekulaarne riik, mis polnud väärtuste suhtes neutraalne, vaid elav, ammutades kristluse poolt avatud suurtest eetilistest allikatest.

Katoliiklikust sotsiaaldoktriinist, nagu see tasapisi kujunes, sai oluline mudel radikaalse liberalismi ja marksistliku riigiteooria vahel. Loodusteadused, mis tunnistasid reservatsioonideta üksnes enda meetodit, välistades Jumala ligipääsu, said üha paremini aru, et see mudel ei hõlmanud kogu reaalsust. Seetõttu avasid nad taas oma ukse Jumalale, teades, et reaalsus on suurem, kui naturalistlik meetod ja kõik, mida see suudab haarata.

Võib öelda, et oli kujunenud kolm küsimusteringi, mis siis, Vatikani Teise Kirikukogu ajal, vastust ootasid. Ennekõike tuli ümber määratleda suhe usu ja kaasaegse teaduse vahel. Veelgi enam, see ei puudutanud üksnes loodusteadusi, vaid ka ajalooteadust, sest teatud koolkonnas väitis ajaloolis-kriitiline meetod end omavat viimset sõna Piibli tõlgendamisel ning nõudes oma Pühakirja-tõlgendusele täielikku eksklusiivsust, vastandus olulistes punktides Kiriku usu poolt väljatöötatud tõlgendusele.

Teiseks, tuli anda uus määratlus suhtele Kiriku ja kaasaegse riigi vahel, mis jätaks erapooletult ruumi erineva religiooni ja ideoloogiaga kodanikele, eeldades vaid vastutust korrakohaseks ja tolerantseks kooseksisteerimiseks nende seas ning vabaduseks praktiseerida nende oma religiooni.

Kolmandaks, sellega oli üldisemalt seotud religioosse sallivuse probleem -- küsimus, mis nõudis kristliku usu ja maailma religioonide vahelise suhte uut määratlemist. Seejuures oli, enne hiljutisi natsi-kuritegusid ja üldiselt, vaadates tagasi pikale ja raskele ajaloole, vaja eriliselt anda hinnang ja määratleda uuel moel suhe Kiriku ja Iisraeli usu vahel.

Kõik need on väga tähtsad valdkonnad -- need olid Kirikukogu teise osa suured teemad -- mille üle on antud kontekstis võimatu laiemalt mõtiskleda. On selge, et kõigis neis sektorites, mis kõik koos moodustavad üheainsa probleemi, võib ilmneda mingi järjepidevuse katkestus. Tõepoolest, järjepidevuse puudus ilmneski, ent pärast mitmesuguste eristuste tegemist konkreetsete ajalooliste situatsioonide ja nende nõudmiste vahel, osutus, et printsiipide järjepidevusest polnud loobutud. See fakt võib esmapilgul kergesti kahe silma vahele jääda.

Just selles järjepidevuse ja järjepidevusetuse kombinatsioonis erinevatel tasanditel seisneb tõelise reformi loomus. Selles innovatsiooniprotsessis järjepidevuse säilides peame õppima mõistma praktilisemalt kui varem, et Kiriku otsustused kontingentsetes asjades -- näiteks liberalismi teatud praktilistes vormides või Piibli vabas tõlgenduses -- peavad paratamatult olema ka ise kontingentsed, just seetõttu, et nad osutavad spetsiifilisele reaalsusele, mis on iseeneses muutuv. Oli vaja õppida ära tundma, et nendes otsustustes on ainult printsiibid need, mis väljendavad jäävat aspekti, kuna nad jäävad justkui allhoovuseks, motiveerides otsustusi seesmiselt.

Teiselt poolt, praktilised vormid, mis sõltuvad ajaloolisest situatsioonist ja alluvad seetõttu muutustele, pole nii jäävad.

Seepärast on põhiotsustused jätkuvalt kindlalt juurdunud, samas kui nende rakendamise viis uutes kontekstides võib muutuda. Nii näiteks, kui käsitleda religioosset vabadust inimliku suutmatuse väljendusena avastada tõde, nii et sellest saab relativismi kanoniseerimine, siis tõstetakse see sotsiaalne ja ajalooline vajadus ebakorrektselt metafüüsilisele tasandile ja jäetakse ilma selle tõelisest mõttest. Sellest tulenevalt ei saa seda vastu võtta need, kes usuvad, et inimene on võimeline tunnetama tõde Jumala kohta ja on tõe sisemise väärikuse põhjal seotud selle tõega.

Teiselt poolt, olukord on hoopis teine, kui religioosset vabadust tajutakse kui inimlikust kooseksisteerimisest tulenevat vajadust, või tegelikult, tõe olemusliku järelmina, tõe, mida ei saa väliselt peale sundida, vaid mille isik peab omaks võtma ükspäinis veendumuse protsessi kaudu.

Vatikani Teine Kirikukogu, tundes ära ja võttes omaks kaasaegse riigi olemusliku printsiibi, on dekreediga religioossest vabadusest taastanud Kiriku sügavaima päranduse. Seda tehes võib ta olla teadlik täielikust kooskõlast Jeesuse enese õpetusega (cf. Mt 22,21), nagu ka kõikide aegade märtrite Kirikuga. Iidne Kirik palvetas loomuldasa kohusetundest keisrite ja poliitiliste liidrite eest (cf. 1Tm 2,2); ent palvetades keisrite eest keeldus ta neid kummardamast ja tõrjus seeläbi selgelt tagasi riigi-religiooni.

Varajase Kiriku märtrid surid oma usu eest sellesse Jumalasse, kes ilmutas end Jeesuses Kristuses ning just sel põhjusel surid nad ka südametunnistuse vabaduse eest ja vabaduse eest tunnistada oma usku -- seda tunnistamist ei saa ükski riik peale sundida, vaid seda saab nõutada ükspäinis Jumala armus südametunnistuse vabaduses. Misjoneeriv Kirik, mida tuntakse tema sõnumi kuulutamise kaudu kõigile rahvastele, peab paratamatult töötama usuvabaduse heaks. Ta igatseb anda edasi tõe andi, mis eksiteerib igaühe ja kõikide jaoks.

Samal ajal kinnitab ta rahvastele ja valitsustele, et seda tehes ei taha ta hävitada nende identiteeti ja kultuuri, vaid vastupidi, tahab anda neile vastuse, mida nad oma sügavaimas sisemuses ootavad -- vastuse, millega kultuuride paljus ei kao, vaid kasvab ühtsus inimeste vahel ja seega ka rahu rahvaste vahel.

Kiriku usu ja kaasaegse mõtte mõningate elementide vahelise suhte uue määratlusega on Vatikani Teine Kirikukogu üle vaadanud või isegi korrigeerinud teatud ajaloolisi otsuseid, ent selles näilises järjepidevusetuses on ta tegelikult säilitanud ja süvendanud oma sisimat loomust ja tõelist identiteeti.

Kirik oli ja on nii enne kui pärast Kontsiili sama Kirik, üks, püha, katoliiklik ja apostellik, rännates edasi läbi aja; ta jätkab "oma palverännul kesk maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi", kuulutades Issanda surma kuni Ta tuleb (cf. Lumen Gentium, n. 8).

Need, kes ootasid, et selle fundamentaalse "jaaga" modernsele ajastule hajuvad kõik pinged ja et seeläbi saavutatud "avatus maailmale" kujundab kõik ümber puhtaks kooskõlaks, olid alahinnanud sisemisi pingeid nagu ka modernses ajastus olemuslikult sisalduvaid vasturääkivusi.

Nad olid alahinnanud inimloomuse ohtlikku haprust, mis on ähvardanud inimlikku progressi ajaloo kõigil perioodidel ja igas ajaloolises olukorras. Need ohud, koos uute võimalustega ja inimese uue võimuga mateeria ja iseenese üle, ei kadunud, vaid omandasid uued mõõtmed: pilguheit tänase päeva ajaloole näitab seda selgesti.

Ka meie ajal jääb Kirik "tähiseks, mille vastu räägitakse" (Lk 2,34) -- mitte ilmaasjata ei andnud paavst Johannes-Paulus II, toona veel kardinalina, seda pealkirja Vaimulikele Harjutustele, mida ta pidas 1976. aastal paavst Paulus VI-le ja Rooma kuuriale. Kirikukogu ei saanud kavatseda kõrvaldada Evangeeliumi vastuseisu inimlikele ohtudele ja vigadele.

Vastupidi, Kirikukogu kavatsus oli täiesti kindlasti ületada ekslikud või ülearused vasturääkivused, selleks et esitada maailmale Evangeeliumi nõue selle täies suuruses ja puhtuses.

Sammud, mis Kirik astus modernse ajastu suunas, mida esitati üsna ebamääraselt kui "avatust maailmale", kuuluvad lühidalt usu ja mõistuse vahekorra alalise probleemi juurde, mis kerkib taas esile üha uutes vormides. Situatsiooni, millega Kirikukogu pidi silmitsi seisma, saab kahtlemata võrrelda eelmiste ajastute sündmustega.

Oma esimeses kirjas ärgitas Peetrus kristlasi olema alati valmis vastust andma (apo-logia) igaühele, kes neilt pärib logose, nende usu põhjuse kohta (cf. 3,15).

See tähendas, et piibellikku usku tuli arutada ja et see pidi jõudma kontakti kreeka kultuuriga ning tuli õppida tõlgendamise kaudu ära tundma neid eraldavat joont, aga ka nende koondumist ja lähedust nende vahel ühes Jumalast antud mõistuses.

Kui aristootellik mõte jõudis 13. sajandil juudi ja araabia filosoofide kaudu kontakti keskaegse kristlusega, mis oli kujunenud platoonilises traditsioonis, ning usk ja mõistus riskisid sattuda lepitamatusse vastuollu, oli eelkõige Aquino p. Thomas see, kes vahendas uut kohtumist usu ja aristootelliku filosoofia vahel, asetades seeläbi usu positiivsesse suhtesse tema ajal valitsenud mõistuse vormiga. Pole kahtlust, et väsitav dispuut modernse mõistuse ja kristliku usu vahel, mis oli alanud negatiivselt Galileo juhtumiga, läbis mitmeid faase, ent Vatikani Teise Kirikukoguga saabus aeg, mil oli vaja avarat uut mõtlemist.

Kahtlemata visandati kontsiliaarsetes tekstides selle sisu üksnes üldjoontes, ent see määratles selle olemusliku suuna, nii et dialoog mõistuse ja usu vahel, mis on tänapäeval eriti oluiline, leidis Vatikani Teise Kirikukogu põhjal oma kursi.

Seda dialoogi tuleb nüüd edasi viia suure mõtteavarusega, aga ühtlasi selle selge eritlusega, mida maailm meilt sel hetkel õigusega ootab. Nõnda võime täna vaadata tänuga Vatikani Teisele Kirikukogule: kui me tõlgendame seda ja viime selle ellu juhituna õigest hermeneutikast, saab see olla võimas ja muutuda üha võimsamaks Kiriku alatiselt vajaliku uuendamise jaoks.

Kasvav rahulolematus Vatikani PR-ga

Viimastel kuudel on järjest kasvanud rahulolematus Vatikani pressiteenistusega ja häälekandjaga L'Osservatore Romano.



Pressiteenistuse juhile isa Federico Lombardile, S.J. (pildil keskel) heidetakse ette korduvaid "ämbrisseastumisi", paavsti sõnade muutmist tema sõnumi "pehmendamise" suunas ja kohati segadusttekitava info esitamist. Loe lähemalt Deal W. Hudsoni artiklist netilehes InsideCatholic.com.

L'Osservatore Romano on äratanud viimastel kuudel pahameelt seal ilmunud kommentaaridega, mis lähevad vastuollu Kiriku selge positsiooniga elu kaitsmisel. See ilmnes peapiiskop Fisichella artiklis seoses Brasiilia ekskommunikatsioonijuhtumiga, veelgi enam aga hiljutistes artiklites, kus antakse positiivne hinnang president Obama ametiaja algusele, hoolimata tema eluvastastest sammudest, ning eriti seoses Notre Dame'i skandaali kajastamise ühekülgsusega. Loe lähemalt George Weigeli ja Michael Novaki artikleid ja ülevaadet LifeSiteNews lehel.

Paavst Monte Cassinos

New Liturgical Movement pakub väga kauni ülevaate paavsti külastäigust Monte Cassinosse.

Juhin eriti tähelepanu altari korraldusele:

teisipäev, 26. mai 2009

Benedictus XVI loomisest ja evolutsioonist

Pöördudes 31. oktoobril 2008 Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmete poole, kes olid kogunenud plenaarsessioonile teemal "Teaduslikud äratundmised universumi ja elu evolutsiooni vallas" (vt. buklett), ütles paavst:

Valides teemaks Teaduslikud äratundmised universumi ja elu evolutsiooni vallas, püüate te keskenduda uurimisvaldkonnale, mis äratab suurt huvi. Tõepoolest, paljud meie kaasaegsed tahaksid täna mõtiskleda olevate [asjade] ülima alguse, nende põhjuse ja eesmärgi üle ning inimajaloo ja universumi tähenduse üle.

Selles kontekstis tõusetuvad loomuldasa küsimused maailma teadusliku lugemise ja kristliku ilmutuse poolt pakutud lugemise vahekorra kohta. Minu eelkäijad, paavst Pius XII ja paavst Johannes-Paulus II märkisid, et usu arusaamise vahel loomisest ja empiiriliste teaduste tõendusmaterjali vahel pole mingit vastuolu. Oma varases faasis oli filosoofia pakkunud kujundeid kosmose alguse seletamiseks materiaalse maailma ühe või mitme elemendi põhjal. Seda geneesi ei nähtud loomisena, vaid pigem muutumise ja ümberkujunemisena; see sisaldas mõnevõrra horisontaalset tõlgendust maailma alguse kohta. Otsustav edasiminek kosmose alguse mõistmisel oli oleva qua oleva käsitlemine ja metafüüsika pöördumine osaletud olemise esma- ehk transtsendentse alguse kõige fundamentaalsema küsimuse poole. Selleks, et areneda ja evolutsioneeruda peab maailm esmalt olema, ja seega saama ei-millestki olevaks. Teisisõnu, see peab olema loodud esimese Oleva poolt, kes on seda olemuslikult.

Väita, et kosmose rajamine ja selle arengud on Looja ettehooldav tarkus, ei tähenda öelda, et loomine puudutab vaid maailma ja elu ajaloo algust. Pigem eeldab see, et Looja põhistab need arengud ja toetab neid, toestab ja hoiab neid pidevalt alal. Aquino Thomas õpetas, et loomise mõiste peab ulatuma üle sündmuste horisontaalsest algusest ja lahtirullumisest, mis on ajalugu, ning järelikult üle kogu meie pelgalt naturalistlikust maailma evolutsioonist mõtlemise ja rääkimise viisist. Thomas täheldas, et loomine ei ole ei liikumine ega muutumine. See on hoopis alustrajav ja jätkuv suhe, mis ühendab loodu Loojaga, sest Tema on iga oleva ja kõige tekkimise põhjus (cf. Summa Theologiae, I, q.45, a. 3).

“Evolve” tähendab literaalselt “lahti rullima”, st. raamatut lugema. Looduse kui raamatu kujundi juured on kristluses ning seda on kalliks pidanud paljud teadlased. Galileo nägi loodust raamatuna, mille autor on Jumal, samamoodi kui Pühakirja autor on Jumal. See on raamat, mille ajalugu, mille evolutsiooni, mille “kirjutamist” ja tähendust me “loeme” vastavalt teaduste erinevatele lähenemistele, samas kogu aeg eeldades selle autori alustpanevat kohalolu, kes on tahtnud end selles ilmutada. See kujund aitab meil ühtlasi mõista, et maailm, kaugel sellest, et tekkida kaosest, meenutab korrastatud raamatut; see on kosmos. Hoolimata irratsionaalsetest, kaootilistest ja hävitavatest elementidest kosmose pikas muutumise protsessis, on mateeria kui selline “loetav”. Selles on sissekirjutatud “matemaatika”. Seepärast saab inimvaim tegelda mitte ainult “kosmograafiaga”, uurides mõõdetavaid nähtusi, vaid ka “kosmoloogiaga”, vaadeldes kosmose nähtavat sisemist loogikat. Me ei pruugi suuta kohe näha nii terviku kui individuaalsete osade omavaheliste või nende tervikusse-suhete kooskõla. Ent alati jääb alles mõistetavate sündmuste avar ring ja see protsess on ratsionaalne, kuivõrd see ilmutab ilmsete vastavuste ja vaieldamatute otstarberkuste korda: anorgaanilises maailmas mikro- ja makrostruktuuri vahel; orgaanilises ja loomses maailmas struktuuri ja funktsiooni vahel; ning vaimses maailmas tõe tundmise ja vabadusele püüdlemise vahel. Eksperimentaalne ja filosoofiline uurimine avastab järk-järgult need korrad; ta tajub neid töötavat enese alalhoidmiseks, kaitstes end tasakaalutuse vastu ja takistuste ületamiseks. Ning tänu loodusteadustele oleme suuresti kasvatanud oma arusaamist inimkonna unikaalsest kohast kosmoses.

Erinevus lihtsa elusolendi ja vaimse olendi vahel, kes on capax Dei, osutab vaba transtsendentse subjekti mõistusliku hinge olemasolule. Nõnda on Kiriku Magisteerium püsivalt kinnitanud, et “iga vaimne hing on loodud vahetult Jumala poolt – see ei ‘teki’ vanemate läbi – ning samuti, et see on surematu” (Katoliku Kiriku Katekismus, 366). See osutab antropoloogia erilisusele ja kutsub kaasaegset mõtet seda uurima.

Austatud akadeemikud, ma tahksin lõpetada, meenutades oma eelkäija, paavst Johannes-Paulus II sõnu, millega ta 2003. aasta novembris teie poole pöördus: “teaduslik tõde, mis on ise osalemine jumalikus Tões, saab aidata filosoofiat ja teoloogiat mõista üha täielikumalt inimisikut ja Jumala Ilmutust inimese kohta, Ilmutust, mis on lõpetatud ja täiusele viidud Jeesuses Kristuses. Selle olulise vastastikuse rikastamise eest inimkonna tõe ja hüve otsingul olen ma koos Kirikuga sügavalt tänulik.”

Teile ja teie perekondadele, ning kõigile, kes on seotud Paavstliku Teaduste Akadeemia tööga, palun ma südamest Jumalalt tarkuse ja rahu õnnistust.

esmaspäev, 25. mai 2009

Harry Clarke'i vitraažid

NLM tutvustab Iiri vitraažikunstnikku Harry Clarke'i.



Gregorius VII

Üks tänase päeva pühakuist on Gregorius VII, tuntud ka Hildebrandina (~1020-1085, paavst 1073-1085), üks suurimaid paavste ajaloos. Protestantlik ajaloolane Gregorovius on tema kohta kirjutanud (viide Catholic Culture, vt. ka Cath. Encyclopedia):

Paavstluse ajaloos jäävad alatiseks särama kaks tähte, ilmutades paavstide vaimset suurust. Üks on Leo, kelle ees tõmbus tagasi hirmuäratav hävitaja Attila; teine on Gregorius, kelle ees Henry IV põlvitas patukahetsejarüüs. Ent kumbki neist maailmakuulsatest meestest tekitab erineva reaktsiooni. Seal, kus Leo kutsub esile kõrgeima austuse puhta moraalse suurusega, täidab Gregorius meid imetlusega oma peaaegu üliinimliku isiksuse tõttu. Munk, kes võitis relvadeta, on rohkem imetlust väärt, kui Alexander, Caesar või Napoleon.

Keskaegsete paavstide võideldud lahinguid ei peetud raud- ega tinarelvadega, vaid moraalsete relvadega. Just selliste ülevate, vaimsete vahendite rakendamine ja nendega opereerimine tõstis keskaja kohati kõrgemale meie ajast. Gregoriuse kõrval näib Napoleon verise barbarina... Gregoriuse saavutus on spetsiifiliselt keskaegne fenomen, selle uurimine saab alati põnev olema. Kristliku maailma ajalugu kaotaks ühe oma haruldastest lehekülgedest, kui sealt puuduks see sitke iseloom, see käsitöölise poeg, kes kandis tiaarat.

Sacrosanctum Concilium liturgiast

Vatikani Teise Kirikukogu konstitutsioon liturgiast:

2. [L]iturgia, mille läbi, iseäranis jumalikus Armulauaohvris, "saab teoks meie lunastustöö", aitab ülimalt kaasa, et ustavad jäljendaksid oma elus ja avaldaksid teistelegi Kristuse müsteeriumi ja tõelise Kiriku tegelikku loomust, millele on eriomane, et ta on inimlik ja ühtlasi jumalik; nähtav, samas nähtamatult toetatud; innukas tegutsema ja pühendunud kontemplatsioonile; kohalolev maailmas ja siiski palverännul; ja seda niiviisi, et temas on inimlik suunatud jumalikule ja sellele allutatud, samuti nähtav nähtamatule, tegutsemine kontemplatsioonile ja praegune tulevasele linnale, mida me taotleme (Hb 13:14). Seega, kui liturgia ehitab kirikulisi päev päevalt üles Issanda pühaks templiks, Jumala eluasemeks Vaimus (Ef 2:21-22), kuni Kristuse täisea mõõduni (Ef 4:13), tugevdab ta ühtlasi imetabaselt nende väge kuulutada Kristust ja esitab nõnda väljaspool-olijatele Kirikut kui tähist, mis on tõstetud rahvaste üle (Js 11:12), mille all kogutakse Jumala hajutatud lapsed ühte (Jh 11:52), kuni on üks kari ja üks karjane (Jh 10: 16).

8. Maises liturgias saame osa selle taevase liturgia eelmaitsest, mida pühitsetakse pühas Jerusalemma linnas, mille poole me palveränduritena teel oleme, kus Kristus istub Jumala paremal käel pühamu ja tõelise tabernaakli teenijana (Ilm 21:2; Kl 3:1; Hb 8:2); koos kõigi taevaste väehulkadega laulame kiituslaulu Issandale; austades pühakute mälestust loodame saada mingi osa nendega, nende kaaskondseiks; ootame Päästjat, meie Issandat Jeesust Kristust, kuni Tema, meie elu, avalikuks saab ja ka meie saame avalikuks koos Temaga kirkuses (Fl 3:20; Kl 3:4).

10. ... liturgia [on] tipp, mille poole Kiriku tegevus suundub ja samas allikas, millest voogab kogu tema vägi. Sest apostellikud teod on suunatud sellele, et kõik, kellest on usu ja ristimise läbi saanud Jumala lapsed, tuleksid kokku, kiidaksid Jumalat Kiriku keskel, võtaksid osa ohvrist ja sööksid Issanda õhtusöömaajal.

Liturgia omakorda ajendab ustavaid, täidetud "paasa-sakramentidest", olema "ühes meeles"; palvetab, et "nad peaksid elus kinni sellest, mida usus hoomasid"; Issanda ja inimese vahelise lepingu uuendamine Armulauas tõmbab ustavad Kristuse tungivasse armastusse ja paneb nad leegitsema. Seega valatakse liturgiast ja eriti Armulauast, justkui allikast meisse armu ning saavutatakse kõige tõhusamal moel inimeste pühitsemine Kristuses ja Jumala austamine, millele Kiriku kõik ülejäänud tegevused on suunatud kui eesmärgile.

pühapäev, 24. mai 2009

Uus nuntsius Baltimaades

Paavsti uus nuntsius Baltimaades, peapiiskop Luigi Bonazzi on sündinud 19. juunil 1948 Itaalias, Gazzanigas. Luigi Bonazzi ordineeriti preestriks 30. juunil 1973 ja piiskopiks 26. augustil 1999 kardinal Angelo Sodano poolt. Ta on Atella titulaar-peapiiskop (19. juuni 1999). Enne määramist nuntsiuseks Leetu, Lätisse ja Eestisse on töötanud nuntsiusena Haiitil (19. juunist 1999) ja Kuubal (30. märtsist 2004). Eestisse ja Leetu määrati peapiiskop apostellikuks nuntsiuseks 14. märtsist k.a., Lätti 25. märtsist. (Andmed pärinevad katoliku hierarhia leheküljelt.)

Varasemad apostellikud esindajad Eestis (andmed: Giga-Catholic):

Peapiiskop Nicholsi jutlused

Westminsteri peapiiskopi Vincent Gerard Nicholsi väga kaunid jutlused Vespril tema ametisseõnnistamise eelõhtul ja ametisseõnistamisel.

Püha Vaim kui communio

Aastate eest tõlgitud kardinal Ratzingeri artikkel ajakirjast Communio: "Püha Vaim kui communio: pneumatoloogia ja spirituaalsuse suhtest Augustinusel." (Vabandust, konverteerija väänas Ü-d ?-deks.)

Peapiiskop Nichols & Tony Blair

Vastates intervjuu käigus küsimusele, kuidas ta suhtub Briti endise peaministri, värske katoliiklase Tony Blairi manitsusse, et paavst ja katoliku Kirik peaksid korrigeerima oma suhtumist homoseksuaalsusesse, ütles Westminsteri värske peapiiskop Vincent Nichols (viide Holy Smoke):
“Minu arust on see erakorraline. Ma arvan samuti, et tema poliitilised instinktid, mis on väga tugevad, ei ole heaks juhiks katoliku Kiriku õpetuste juurde ning oleks vaja veidi rohkem mõtiskleda poliitilise instinkti -- üldiselt ja kindlasti tema puhul -- ning selle tõe loomuse suhte üle, mida Kirik püüab esitada ... Ehk on ta veel kogenematu katoliiklikus elus.”

Ametisseõnnistamise video

Westminsteri peapiiskop Vincent Nicholsi ametisseõnnistamise tseremoonia video (viide NLM).

Noveen Pühale Vaimule

Väikese hilinemisega, aga siiski. Püha Vaimu väljavalamise ootuses võib palvetada noveeni Püha Vaimu poole. Idee poolest oleks sellega pidanud alustama kohe pärast Taevaminemise Püha, aga seda võib palvetada ka teistel kirikuaasta perioodidel

laupäev, 23. mai 2009

Westi saaga jätkub

Jätkub Christopher Westi ihu-teoloogia lahkamine (viide IS).

reede, 22. mai 2009

Peapiiskop Nicholsi ametisseõnnistamine

Pildid Westminsteri peapiiskop Vincent Nicholsi ametisseõnnistamise tseremooniast (NLM, vt. ka Flickr).

Palvehelmed ajaloos

Roosipärgadele ja paaternostritele pühendatud lehekülg (viide isa Z).

Kristlased maailmas

Eile pidas piiskop Philippe VHK Gümnaasiumi auditooriumis ettekande kristlaste vastutusest ühiskonna kujundamisel. Püüan tema jutu mälu järgi kokku võtta. Kuna aga mäluga on nagu on ja kuna aeg-ajal läks mõte ka rändama, siis ärge võtke järgnevat rangelt piiskopi ettekande kokkuvõttena, vaid pigem tema ettekandest lähtuva (ja kohati ehk kaugeneva) mõtisklusena.

Piiskop võttis oma ettekande aluseks Johannes-Paulus II poolt 1988. aasta lõpul ilmikute apostolaadile pühendatud sünodi (1987) järgse apostelliku adhortatsiooni Christifideles laici (Kristlikud ilmikud). Ta jagas ettekande kolme ossa: esimeses osas rääkis piiskop maailmast üldiselt, teises osas inimesest maailmas ja kolmandas inimese pühitsemisest maailmas.

Rääkides maailmast üldiselt tuletas piiskop meelde kristliku usu alustõdesid. Maailm on loodud Jumala poolt ei millestki. See pole ise tekkinud, kuivõrd miski ei sa iseenslikult mitte-millestki tekkida, ega iseennast luua. See pole olemas igavesest ajast, kuivõrd aktuaalne lõpmatus ajas on võimatu. See pole Jumala emanatsioon, Temast mingil moel väljavoogav ja seega iseenesest jumalik. See pole ka vaimsele Jumalale vastanduv 'teine', materiaalne alge. See on täiuslikult Oleva poolt Tema lõputu Armastuse jagamiseks ei millestki loodud, Tema poolt igal hetkel alal hoitud ning Tema poolt määratud eesmärgi poole suunatud vaimne ja materiaalne loodu.

Inimene selles loodus seisab vaimse ja materiaalse piiril. Kehalise olendina pärineb ta materiaalsest maailmast ning allub selle jõududele ja seaduspärasustele, ratsionaalse olendina aga ületab materiaalset ning suudab hoomata ja mõtestada nii materiaalset kui vaimset maailma, ning üle kõige teadlikult suhtestuda Looja enesega. Mateeriast enesest ei saa tekkida teadvelolek mateeriast, seepärast on inimene (nii inimene üldiselt kui iga üksik inimene), ehkki kehaliselt järjepidevuses kogu ülejäänud materiaalse maailmaga, Jumala otsese loomingu vili, kes ainsana saab luua mõistusliku olendi. Olles saanud loomisel Jumalalt missiooni "täita maa ja alistada see enesele" on inimene kutsutud teadlikult osalema Jumala loomistöös ja selle haldamisel, kasvatades inimperet, harides maad ja ennast ning rakendades oma mõistust kogu olemise korra läbistamiseks Vaimuga.

Oma olemises ja tegevuses maailmas on inimene kutsutud suunama iseennast ja kogu loodut Jumala poole, loomise algse eesmärgi teostamiseks, et kogu loodu osaleks Jumala täiuslikus Armastuses. Ent olles oma ajaloo algul pärispatu läbi haavatud, on inimesel oht ja kalduvus eemalduda tõest ja pöörduda ära hüvest, st. sattuda eksitusse ja teha kurja. Läbi ajaloo on inimest saatnud kiusatus langeda kas materialismi või spiritualismi maailma ja iseenese mõtestamisel. Mõlemad teed, kuivõrd nad ei põhine tõel, viivad kokkuvõttes ka ebamoraalse praktikani isiklikus ja ühiskondlikus elus. Kristuses tuli Jumal ise meile appi, et võttes enesele meie loomuse, avada meile tee osasaamiseks Tema loomusest. Ta kogub Kiriku kaudu inimesed kokku üheks Müstiliseks Ihuks, Jumala rahvaks, õpetades ja pühitsedes neid, kuulutades evangeeliumi kogu maailmale, valades sakramentide kaudu armu kogu maailma peale ning pühitsedes kristlaste igapäevase elu ja töö läbi kõiki maiseid reaaliaid, et "Temas võetaks kokku kõik , mis on taevas ja maa peal" ning et lõpuks "oleks Jumal kõik kõiges."


Ilmikuid saab määratleda negatiivselt ja positiivselt. Negatiivselt määratledes, st. öeldes, mida nad ei ole, määratletakse ilmikuid kui kristlasi, kes ei ole preestrid ega kuulu ordutõutused andnute hulka. Positiivselt määratledes on ilmikud kristlased, kes täidavad oma kristlikku kutsumust maailmas.

Ilmikute ühenduste eklesioloogilised kriteeriumid on pühaduse-kutse esmasuse tunnistamine, katoliku usu vastutustundlik kuulutamine, tunnistuse andmine ühendusest paavstiga [ja kohaliku piiskopiga], osalemine Kiriku apostellikes ettevõtmistes ja pühedunud kohalolu ühiskonnas kiriku sotsiaaldoktriini valguses.

Ilmikute apostolaadi peamised tegevusvaldkonnad on elu pühaduse kaitsmine, perekonna tugevdamine, inimväärikuse, sh. religioonivabaduse kaitsmine, isiku ja ühiskonna evangeelne teenimine, evangeeliumi kuulutamine oma sotsiaalses keskkonnas, inimese asetamine majanduselu keskpunkti, õiglase ühiskonnakorralduse edendamine poliitikas ning kultuuri ja hariduse läbistamine kristliku vaimuga.

Vastu tuleb seista aktivismi kiusatusele, mis jätab unarusse palve ja osaduse Kristusega. Igasugune apostolaat peab toetuma palvele ja saab olla viljakas ainult sedavõrd, kuivõrd see saab toitu sügavast palveelust. Maailma pühitsemine peab lähtuma isikliku elu pühitsemisest.


Raske oleks lühidalt kokku võtta vastust küsimusele, mida peaks igaüks konkreetselt tegema, millest alustama näiteks täna koju minnes. Seepärast esitan siin lühikese "retsepti", mis põhineb minu tõlgendusel piiskopi poolt öeldu kohta:

Esiteks, ei saa kõigile korraga öelda, mida igaüks konkreetselt kohe tegema peaks. See sõltub tema asendist elus, tema palveelust, perekondlikest tingimustest, töö iseloomust jpm. Aga saab anda mingid üldised printsiibid, millest lähtudes igaüks saab vaadelda oma olukorda ja otsustada konkreetsete sammude üle. Kõigepealt vundament. Milline on su palveelu? Kas palvetad regulaarselt, osaled Missal, käid pihil? Stabiilse ja sügava palve- ja sakramentaalse elu sisseseadmine peaks olema esimene samm. Edasi eneseharimine. Kas tunned (ja mitte ainult üldjoontes) Kiriku õpetust, eelkõige katekismust, aga ka detailsemalt Kiriku õpetust inimesest, ühiskonnast, moraalist, elust, perekonnast, seksuaalsusest jms. Vii end selle õpetusega kurssi, kas iseseisvalt või koos teistega, lugedes, uurides, arutades, nõu küsides. Kui kahtled või ei saa aru, pea nõu vaimulikega, eelkõige oma piiskopiga. Ära unusta, et tänapäevases infouputuses on palju eksitavaid hääli, seepärast suhtu materjalidesse kriitiliselt ja võrdle neid alati Kiriku Traditsiooniga, eriti paavstide ja piiskoppide õpetusega. Samas on paljudes küsimustes ka Kiriku sees vähemal või suuremal määral legitiimseid seisukohtade erinevusi. Õpi vahet tegema vaieldavatel ja vaieldamatutel seisukohtadel. Lõpuks, ehk avaliku apostolaadi alguseks, tuginedes stabiilsele liturgilisele ja palveelule ning kriitiliselt läbikatsutud ja argumenteeritud veendumustele, osaduses teiste ilmikute, vaimulike ja piiskopiga, eelkõige aga paavstiga, levita seda selgust, mis sa oled saavutanud, nii oma igapäevase elu olukordades kui spetsiaalsete apostellike ettevõtmiste kaudu.

neljapäev, 21. mai 2009

Pöördumine itta

Liturgia-blogi New Liturgical Movement arhiivist leidsin järgneva tsitaadivaliku kardinal Ratzingeri/paavst Benedictuse kirjutatust versus populum/ad orientem dispuudi kohta:

Michael Kowalewski kompilatsioon tsitaatidest:

Hoolimata kõigist variatsioonidest, mis on praktikas aset leidnud sügavale teise aastatuhandesse, on üks asi jäänud selgeks kogu kristliku maailma jaoks: palvetamine ida suunas on traditsioon, mis ulatub tagasi algusesse.
-- The Spirit of the Liturgy (Ignatius Press, 2000), lk. 75.

Nagu ma oma raamatutes olen kirjutanud, arvan ma, et [Missa] pühitsemine ida suunas, Kristuse suunas, kes on tulemas, on apostellik traditsioon.
-- Looking Again at the Question of Liturgy with Cardinal Ratzinger, ed. Alcuin Reid (St. Michael's Abbey, 2003), lk. 151.

Preestri pöördumine rahva poole on pööranud kogukonna enesesse-sulgunud ringi. Oma välises vormis ei avane see enam selle poole, mis asub ees ja kõrgemal, vaid on suletud iseendasse. Ühine pöördumine ida suunas ei olnud "pühitsemine seina suunas"; see ei tähendanud, et preester "oli seljaga rahva poole": preestrit ennast ei nähtud nii olulisena. Sest samamoodi, kui kogudus sünagoogis vaatas üheskoos Jeruusalemma poole, nõnda vaatas kogudus kristlikus liturgias üheskoos "Issanda poole". ... Nad ei sulgenud end ringi; nad ei vaadanud üksteist; vaid palverännul oleva Jumala rahvana asetusid nad ida suunas, Kristuse poole, kes tuleb meid kohtama. ... Ühine pöördumine ida poole euharistliku palve ajal jääb endiselt olemuslikuks. See ei tulene millestki sattumuslikust, vaid sellest, mis on olemuslik. Preestri vaatamisel ei ole mingit tähtsust. See, mis loeb, on üheskoos Issanda vaatamine.
-- The Spirit of the Liturgy, lk. 80-81.

Altariristi nihutamine kõrvale, et võimaldada takistamatult vaadata preestrit, on midagi, mida ma pean viimaste aastakümnete üheks tõeliselt absurdseks nähtuseks. Kas rist on Missa ajal takistuseks? Kas preester on tähtsam kui Issand? See viga tuleb parandada nii kiiresti kui võimalik; seda saab teha ilma edasiste ümberehitusteta.
-- The Spirit of the Liturgy, lk. 84

P. Peetruse [Basiilikas] nihutati altar p. Gregorius Suure pontifikaadi ajal (590-604) lähemale piiskopitoolile, tõenäoliselt sel lihtsal põhjusel, et ta võiks seista, niivõrd kui võimalik, p. Peetruse haua kohal. ... Topograafiliste asjaolude tõttu osutus p. Peetruse [Basiilika] suunatuks läände. Nõnda pidi pühitsev preester, kui ta tahtis -- nagu kristlik palvetraditsioon nõuab -- seista näoga itta, seisma rahva taga ja vaatama -- see on loogiline järeldus -- rahva poole. ... Meie oma sajandi liturgiline uuendus korjas selle väidetava eeskuju üles ja arendas sellest uue idee liturgia vormi jaoks. Armulauda -- väideti -- pidi pühitsetama versus populum (rahva suunas). Altar -- nagu seda võib näha P. Peetruse [Basiilika] normatiivse mudeli põhjal -- tuli asetada sellisel moel, et preester ja rahvas vaatavad teineteise poole ja moodustavad koos pühitseva kogukonna ringi. Ükspäinis selline asetus -- nõnda öeldi -- oli kooskõlas kristliku liturgia mõttega, aktiivse osalemise nõudega. Ainult selline asetus vastas Viimase Õhtusöömaaja algsele eeskujule. Need argumendid tundusid lõpuks nii veenvad, et pärast kirikukogu (mis ei ütle midagi "rahva poole pöördumise" kohta) püstitati kõikjal uusi altareid ning täna näib versus populum pühitsemine tõepoolest olevat justkui Vatikani Teise Kirikukogu liturgilise uuenduse iseloomulik vili. Tegelikult on see kõige silmatorkavam tagajärg ümberkorraldusele, mis ei märgi ainult liturgiale pühendatud kohtade uut välist korraldust, vaid toob enesega ka uue idee liturgia olemusest -- liturgiast kui ühisest söömaajast.
-- The Spirit of the Liturgy, lk. 76-77


u poolt lisatud tsitaadid:

Vana itta-vaatava suuna positiivne sisu seisneb mitte selle orienteerituses tabernaakli poole. ... Selle, mida tänapäeval nimetatakse "preestri seljaga rahva poole pöördumiseks" algne mõte -- nagu J.A. Jungman on järjekindlalt näidanud -- on tegelikult preestri ja rahva vaatamine samas suunas ühises trinitaarses kummardamises. ... Seal, kus preester ja rahvas vaatavad üheskoos samas suunas, on meil tegemist kosmilise orientatsiooniga ning ühtlasi Armulaua tõlgendamisega ülestõusmise ja trinitaarse teoloogia mõistetes. Seega on see ühtlasi tõlgendus parousia, lootuse teoloogia mõistetes, milles iga Missa on lähenemine Kristuse taastulemisele.
-- The Feast of Faith (Ignatius Press, 1986), lk. 140

Rist altaril ei takista vaadet; see on ühine punkt, mille poole pöördutakse. See on avatud "ikonostaas", mis, kaugel sellest, et ühtsust takistada, tegelikult kergendab seda: see on kuju, mis tõmbab ja ühendab kõikide tähelepanu. Ma söandaksin isegi väita, et rist altaril on tegelikult hädavajalik eeltingimus rahva poole suunatud pühitsemisel.
-- The Feast of Faith, lk. 145

Ustavate seas kasvab tunne, et korraldusega, mis vaevalt, et näitab liturgiat olevat avatud kõrgematele asjadele ja tulevasele maailmale, on seotud olemuslikud probleemid.
-- Eessõna U.M. Langi raamatule Turning towards the Lord (Ignatius Press, 2004), lk. 11

Pope2You

Seoses 24. mail tähistatava Ülemaailmse Kommunikatsioonipäevaga avas Paavstlik Sotsiaalse Kommunikatsiooni Nõukogu lehekülje Pope2You, koos FaceBooki, WikiCathi, iPodi ja YouTube'i rakendustega, viies keeles.

Ülemaailmse Kommunikatsioonipäeva tähistamiseks saadetud sõnumis kirjutab Benedictus XVI muuhulgas:
Soovi olla ühendatud ja suhtlemisinstinkti, mis on kaasaegses kultuuris nii ilmsed, saab kõige paremini mõista kui inimeste fundamentaalse ja püsiva püüdluse tänapäevast avaldumist püüelda enesest kaugemale ja otsida osadust teistega. Tõepoolest, ennast teistele avades rahuldame oma sügavaimat vajadust ja kasvame inimlikkuses. Armastus on, tegelikult, just see, milleks Looja meid on teinud. Loomulikult ei räägi ma mööduvast, pealiskaudsest suhtest; ma räägin tõelisest armastusest, mis on Jeesuse moraaliõpetuse südames: "Armasta Issandat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kogu oma vaimuga ja kogu oma jõuga" (cf. Mk 12,30-31). Mõtiskledes selles valguses uute tehnoloogiate tähenduse üle on oluline keskenduda mitte ainult nende kaheldamatule suutlikkusele tugevdada kontakte inimeste vahel, vaid nende vahendusel ringlusse pandava sisu kvaliteedile. Ma julgustaksin kõiki hea tahtega inimesi, kes on tegevad kujunevas digitaalkommunikatsiooni keskkonnas, pühendama end austuse, dialoogi ja sõpruse kultuuri edendamisele.

Intervjuu uue peapiiskopiga

Intervjuu Westminsteri uue peapiiskopi Vincent Nicholsiga enne tänast ametisseõnnistamist:



Ja tema vastused esimesel pressikonverentsil Westminsteri peapiiskopina kaks kuud tagasi:

Catholic Westminster on Vimeo.

Skandaal Iiri Kirikus

Telegraph.co.uk (viide Holy Smoke):

Vastates [Iirimaal aset leidnud laste seksuaalse ärakasutamise] rapordile, ütles Inglismaa ja Walesi katoliiklaste uus juht [peapiiskop] Vincent Nichols [kes täna ametisse õnnistatakse] ITV Newsile: "See on väga rõhuv ja väga häiriv ja mu süda pöördub täna eelkõige nende inimeste poole, kes leiavad, et nüüd räägitakse nende lugu avalikult... Teiseks, ma mõtlen nendele inimestele religioossetest ordudest ja mõnedele Dublini vaimulikele, kes peavad vaatama näkku nendele faktidele oma minevikust, mida nad instinktiivselt ja üsna loomulikult ei tahaks näha.

See nõuab julgust ning samuti ei tohiks me unustada, et see tänane aruanne varjutab kõik hea, mida nad samuti tegid."

Vastates küsimusele, kas need, kes kasutasid laste kallal vägivalda ja neid kuritarvitasid, peaksid kandma karistust, ütles ta: "Jah, peaksid küll, ükskõik kui ammu see ka poleks juhtunud.

Siin maal on meil praegu väga kindel ja usaldusväärne koostöö-süsteem politsei ja sotsiaalhoolekandega, kes meid praegu hästi hindavad.

Nad teavad, et me oleme kindlad ja usaldusväärsed partnerid. Need, kes on neile pandud usaldust kuritarvitanud, tuleb panna avalikult vastutama."

Küsimusele, kas tuleks korraldada juriidiline korrakaitse protsess, vastas ta: "Jah, kindlasti. Kui rikkumised on sellised, mis seda nõuavad."

Küsimusele, miks kuritarvitamine näib olevat katoliku Kirikus valdavam kui teistes uskudes, vastas ta: "Iga kord, kui katoliku Kirikus leiab ase kasvõi üks kuritarvitamise juhtum, on see skandaal.

Ja mul on he meel, et see on skandaal. Ma oleksin väga mures, kui see poleks skandaal... Ma küll loodan, et selliseid asju enam ei juhtu, aga ma loodan, et nendesse ei suhtuta kunagi ükskõikselt."


Taevaminemise Suurpüha

Täna on Jeesuse Taevaminemise Suurpüha. Paar lõiku viimaste paavstide jutlustest sel pühal.

Johannes-Paulus II jutlusest Taevaminemise Suurpühal 24. mail, 1979:

Jeesus asus oma kohale. Olles talunud kannatuse ja surma alandust, asus Jeesus oma kohale Jumala paremal käel; Ta asus oma kohale igavese Isa juures. Ent ühtlasi läks Ta taevasse kui meie Pea. Mistõttu, Leo Suure väljenduse kohaselt, Pea aust sai ihu lootus. Kogu igavikuks asub Kristus oma kohale esmasündinuna paljude vendade seas -- Kristuses on meie loomus Jumalaga. Inimesena elab Jeesus alatiseks, et kosta Isa juures meie eest. Samal ajal saadab Jeesus oma au troonilt kogu Kirikule lootuse sõnumi ja kutse pühadusele.

Kristuse teenete tõttu, Tema eestkoste tõttu Isa juures, on meil võimalik saavutada Temas õiglane ja püha elu. Kirik võib tõepoolest kogeda raskusi, evangeelium võib saada tagasilööke, aga kuna Jeesus on Isa paremal käel, ei jää Kirik kunagi kaotajaks. Kristuse võit kuulub meile.

Benedictus XVI jutlusest Rooma piiskopi aujärjele astumise Missal, Taevaminemise Suurpühal 7. mail, 2005:

Mida siis tähendab meie jaoks Issanda Taevaminemise Püha? See ei tähenda, et Issand on lahkunud mingisse inimestest ja maailmast kaugel asuvasse kohta. Kristuse Taevaminek ei ole reis kosmosesse kõige kaugemate tähtede poole; sest põhimõtteliselt on planeedid, nagu maa, samuti tehtud füüsilistest elementidest.

Kristuse Taevaminek tähendab, et Ta ei kuulu enam meie elu mõjutava kaduvuse ja surma maailma. See tähendab, et Ta kuulub täielikult Jumalale. Tema, igavene Poeg, viis meie inimliku olemise Jumala juurde, võttes enesega muudetud kujul liha ja vere.

Inimene leiab koha Jumalas; Kristuse läbi sisenes inimene Jumala enese ellu. Ning kuna Jumal hõlmab ja hoiab alal kogu kosmost, tähendab Issanda Taevaminek, et Kristus ei ole meist lahkunud, vaid et Ta on praegu, tänu viibimisele Isa juures, alatiseks ligi igaühele meie seast. Igaüks meist saab olla Temaga lähedaselt seotud; igaüks saab Tema poole hüüda. Issand on alati kuuldeulatuses. Me saame seesmiselt Temast eemalduda. Me saame elada pöörates selja Tema poole. Ent Tema ootab meid alati ning on alati meie ligi.