Meie ees seisev valik ei ole ainult põgenemise ja allaandmise vahel: me ei pea tõmbuma katoliiklikku getosse – sest Kristus kutsub meid olema maailmas; samuti ei pea me tingimata alistuma meid ümbritsevale kultuurile, ega nõustuma uppumise ja lahustumisega tõusvas sekularismis – sest Kristus kutsub meid mitte olema maailmast. On ka kolmas võimalus, olla maailma jaoks. Me oleme maailma jaoks parimad, kui me kuulutame ja elame koherentselt Evangeeliumi. Maailmas, mis teeb näo, nagu Jumal ei läheks korda, peame meie andma tunnistust, et elu on mõttekas ja rõõmus ainult siis, kui me elame viisil, mis näitab, et Jumal läheb korda.
Jeesus ütleb evangeeliumis: Mina olen hea karjane: Ma tunnen omasid ja minu omad tunnevad mind. Väljakutse seisneb mitte selles, kuidas muuta Evangeeliumi sõnumit, et teha see seeditavamaks, maailma silmis asjakohasemaks, vaid selles, et lasta Evangeeliumi sõnumil muuta maailma. Ent see ei muuda maailma, kui Evangeelium esmalt ei muuda meid.
Tänases esimeses lugemises ütleb Peetrus: "Kellegi teise läbi ei ole pääsemist, ega ole inimkonnale antud ühtki teist nime taeva all, mille läbi meid päästetaks." See on üsna söakas väide – aga kuna Peetrus ja need, kes Peetruse usku jagasid, uskusid sellesse – inspireeris see niisama söaka evangeelse liikumise, et viia Evangeelium maailma äärteni.Kristlike katoliiklastena ei pea me maailma eest pagema ega ka maailmale alistuma; pigem peame taasavastama Peetruse ja varaste jüngrite selle söaka veendumuse, mis teeb meie jaoks võimalikuks maailma muutmise – mitte oma uskumuste pealesurumisega, vaid esitades oma ettepaneku, kujundatud evangeelsete väärtuste põhjal, selle kohta, millised on parimad tingimused inimlikuks õitsenguks meie ühiskonnas. Peetrus rääkis meie esimeses lugemises tõtt võimule; täna vajame, et räägitaks tõtt meie mugandumisele.
“Et verbum caro factum est”
1 tund tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse