Gregorius VII

Üks tänase päeva pühakuist on Gregorius VII, tuntud ka Hildebrandina (~1020-1085, paavst 1073-1085), üks suurimaid paavste ajaloos. Protestantlik ajaloolane Gregorovius on tema kohta kirjutanud (viide Catholic Culture, vt. ka Cath. Encyclopedia):

Paavstluse ajaloos jäävad alatiseks särama kaks tähte, ilmutades paavstide vaimset suurust. Üks on Leo, kelle ees tõmbus tagasi hirmuäratav hävitaja Attila; teine on Gregorius, kelle ees Henry IV põlvitas patukahetsejarüüs. Ent kumbki neist maailmakuulsatest meestest tekitab erineva reaktsiooni. Seal, kus Leo kutsub esile kõrgeima austuse puhta moraalse suurusega, täidab Gregorius meid imetlusega oma peaaegu üliinimliku isiksuse tõttu. Munk, kes võitis relvadeta, on rohkem imetlust väärt, kui Alexander, Caesar või Napoleon.

Keskaegsete paavstide võideldud lahinguid ei peetud raud- ega tinarelvadega, vaid moraalsete relvadega. Just selliste ülevate, vaimsete vahendite rakendamine ja nendega opereerimine tõstis keskaja kohati kõrgemale meie ajast. Gregoriuse kõrval näib Napoleon verise barbarina... Gregoriuse saavutus on spetsiifiliselt keskaegne fenomen, selle uurimine saab alati põnev olema. Kristliku maailma ajalugu kaotaks ühe oma haruldastest lehekülgedest, kui sealt puuduks see sitke iseloom, see käsitöölise poeg, kes kandis tiaarat.