Notre Dame'i skandaalist

Miks on Notre Dame'i ümber kusagil Ameerikas toimuv nii oluline? Sest see ei ole mitte lihtsalt ühe Ameerika ülikooli siseasi, vaid puudutab katoliku Kiriku ja riigi vahelisi suhteid üldiselt. Mil määral peavad Kirik, selle institutsioonid ja individuaalsed katoliiklased võimudega koostööd tegema, neid tunnustama ja austama? Millise piirini võivad nad seda teha ja millisest piirist alates ei tohi, ei saa nad seda teha, reetmata oma katoliku identiteeti?

Antud juhul on selge, et katoliku Kiriku kõrgem haridusinstitutsioon eirab avalikult katoliiklikku õpetust ja väärtusi, kutsudes oma lõpetajatele promotsioonikõnet pidama presidendi, kes on inimese tähtsaima õiguse, õiguse elule suhtes katoliiklusele radikaalselt vastanduval seisukohal. Selliste väärtuste kandja seab ta oma õpilastele eeskujuks, keda järgida, kelle sõnadest oma elus juhinduda. Vähe sellest, ta omistab talle ka õiguse audoktori nimetuse, osutades, et Obama tegevus muuhulgas elude hävitamise laiemal seadustamisel on õiguspärane ja kooskõlas selle katoliikliku ülikooli ideaalidega. Ning lõpuks, seda tehes astub ta üle piiskoppide eksplitsiitsest keelust, mida need väljendasid dokumendis "Katoliiklased poliitilises elus".

Tänaseks, 17. maiks, mil promotsioonikõne ja aunimetuse omistamine aset leiavad, on 76 Ühendriikide piiskoppi ülikooli otsuse avalikult hukka mõistnud, avalikku poolehoidu pole väidetavalt avaldanud mitte ükski. Otsuse vastu on kogutud üle 360 000 allkirja ja annetustest ülikoolile on loobutud vähemalt 12 miljoni dollari ulatuses. Valge Maja ja liberaalsed ringkonnad püüavad vastuseisu esitada poliitilise konservatismina, omamoodi vabariikliku partei vandenõuna. Analüütikute arvates püüavad Valge Maja poliitikaplaneerijad kasutada tekkinud vastuolu katoliku Kiriku sügavamaks lõhestamiseks ja selle leigema osa võõrutamiseks piiskoppidest.

Samas on hea märk see, et Ühendriikide piiskopkond, kes pole aastakümneid suutnud pakkuda ühtset ja selget religioosset-moraalset juhtimist, on lõpuks märgatavalt konsolideerunud. Loodetavasti ei jää praegune märgiline vastuolu liberaalse establishmendi ning autentse katoliikliku õpetuse ja praktika vahel sügavamate tagajärgedeta, vaid saab aluseks hierarhia, institutsioonide ja ilmikute tihedamale koostööle kogu elu läbistamiseks tõeliselt katoliikliku vaimuga.