Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas
Hodie contritum est ab ea caput serpentis antiqui

reede, 15. mai 2009

Paavsti kõnede "antoloogia" I

Täna jõuab lõpule paavst Benedictus XVI visiit Pühale Maale.
Sandro Magister Chiesast toob väljavõtted paavsti kõnedest Püha Maa visiidil, mis tema hinnangul kõige selgemalt paavsti sõnumit edasi annavad:

"... oleks lihtsameelne ja väär anda Benedictus XVI üldisele sõnumile, millega ta tahtis Püha Maa kristlaste poole pöörduda, pelgalt poliitiline tõlgendus.

Paavsti arusaamise kohaselt on Kirik mõjukas – ka poliitilisel maastikul – kui ta suudab teha midagi erinevat: eelkõige, kui ta aitab "eemaldada müürid, mis me ehitame oma südame ümber, tõkked, mis me püstitame oma naabrite vastu."

Benedictus XVI peamine eesmärk on pöörata inimeste süda ja mõistus Jumala poole. Ta on seda korduvalt öelnud ja kirjutanud.

Ning ta on jäänud oma "prioriteedile" täiesti kindlaks isegi poliitilise tähendusega niivõrd koormatud reisil nagu seda on tema reis Pühale Maale.

See saab selgeks, vaadates tegusid ja sõnu, millega ta on märkinud oma teekonna etappe.

Järgnev on lühike antoloogia tema märkustest kolmapäeval, 13. mail, Betlemmas ja Aidas, ning eelmisel päeval Jeruusalemmas."

1. "POLIITILINE" PAAVST. KÕNEDEST PALESTIINA OMAVALITSUSE TERRITOORIUMIL

Betlemmas, kolmapäeva, 13. mai hommikul:

Mr President, Püha Tool toetab teie rahva õigust suveräänsele Palestiina kodumaale teie esiisade maal, turvalisele ja rahus oma naabritega, rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. [...]

Minu siiras lootus on, et tõsine mure julgeoleku pärast Iisraelis ja Palestiina Territooriumitel saab peagi piisavalt leevendatud, et võimaldada suuremat liikumisvabadust, eriti kontaktide osas pereliikmete vahel ja ligipääsu osas pühapaikadele. Palestiinlastel, nagu mistahes rahval, on loomulik õigus abielluda, kasvatada perekonda ning omada ligipääsu tööle, haridusele ja tervishoiule. Ma palvetan ka, et rahvusvahelise kogukonna abil võiks kiiresti edeneda ülesehitustöö seal, kus iganes kodud, koolid või haiglad on viga saanud või hävitatud, eriti hiljutiste võitluste käigus Gazas. See on hädavajalik selleks, et selle maa rahvas saaks elada püsivale rahule ja õitsengule viivates tingimustes. [...]

Ma pöördun täna paljude noorte poole üle kogu Palestiina Territooriumite: ärge laske elude kaotusel ja hävingul, mille tunnistajateks te olete olnud, äratada teie südameis kibestumust ja vaenu. Olgu teil julgust seista vastu igale kiusatusele, mis võib teid ärgitada pöörduma vägivalla- ja terrorismitegude poole.

Aida põgenikelaagris, kolmapäeva, 13. mai pärastlõunal:
Kallid sõbrad, minu külaskäik Aida põgenikelaagrisse sel pärastlõual annab mulle teretulnud võimaluse väljendada oma solidaarsust kõigi kodutute palestiinlastega, kes igatsevad pöörduda tagasi oma sünnikohta või elada püsivalt omeenda kodumaal. [...]

Ma tean, et paljud teie perekonnad on lahutatud – pereliikmete vangistuse või liikumisvabaduse piirangute tõttu – ja paljud teist on vaenutegevuse käigus kogenud raskeid kaotusi. Ma tunnen kogu südamest kaaasa kõigile, kes sel moel kannatavad. Kinnitan teile, et kõik palestiina põgenikud üle kogu maailma, eriti need, kes on kaotanud kodud ja armastatud lähedased hiljutise konfliti ajal Gazas, on pidevalt minu palvetes. [...]

Kui väga igatsevad selle laagri, nende territooriumite ja kogu selle regiooni elanikud rahu! Neil päevil omandab see igatsus erilise teravuse, kui te meenutate 1948. aasta maikuu sündmusi ja konfliktiaastaid, mis pole siiani lahendust leidnud, mis nendele sündmustele järgnesid. Te elate praegu ohtlikes ja rasketes tingimustes, piiratud võimalustega tööd leida. On mõistetav, et te tunnete sageli sügavat pettumust. Teie õigustatud püüdlemine püsiva kodu, sõltumatu Palestiina Riigi poole, on siiani teostumata. Selle asemel leiate end olevat lõksu püütud, nagu väga paljud selles regioonis ja kogu maailmas, rünnaku ja vasturünnaku, kättemaksu ja pideva hävingu vägivallaspiraalis. Kogu maailm igatseb välja murda sellest spiraalist, rahusse, mis lõpetaks pideva võitlemise.

Sel pärastlõunal, kui me siin koguneme, kõrgub meie üle müür – sünge tunnistaja patiseisust, millesse Iisraeli ja Palestiina suhted on jõudnud. Maailmas, kus üha enam piire avaneb – kaubandusele, reisimisele, inimeste liikumisele, kultuurivahetusele – on traagiline näha ikka veel müüride püstitamist. Kuidas me igatseme näha palju raskema ülesande – rahu ehitamise vilju! Kui tõsimeelselt me palume selle vaenutegevuse lõpetamise eest, mis põhjustas selle müüri ehitamise!

Mõlemal pool müüri on vaja suurt julgust, et ületada hirmu ja usaldamatust ja et vastu panna soovile maksta kätte kaotuse või kahju eest. Pärast aastaid kestnud võitlemist nõuab lepituse otsimine suuremeelsust. Ent ajalugu on näidanud, et rahu võib saabuda vaid siis, kui vaenupooled tahavad tõusta kõrgemale oma kaotusevalust ning töötada üheskoos ühise eesmärgi nimel, võttes kumbki tõsiselt teise muresid ja kartusi, püüdes ehitada usalduse õhkkonda. Peab olema tahet võtta ette söakaid ja tavamõtlemisest kaugemale ulatuvaid algatusi lepituse suunas: kui kumbki rõhub teise eelnevatele järeleandmistele, saab tulemuseks olla vaid patiseis.

Humanitaarabi, nagu seda siin laagris jagatakse, mängib üliolulist osa, ent käesoleva konflikti pika-ajaline lahendus saab olla vaid poliitiline. Keegi ei oota, et palestiina ja iisraeli rahvas jõuaksid selleni iseseisvalt. Rahvusvahelise kogukonna toetus on eluliselt tähtis ning sellepärast uuendan ma oma üleskutset kõigile asjaosalistele rakendada oma mõjuvõimu õiglase ja püsiva lahenduse saavutamiseks, austades kõigi osapoolte õigustatud nõudmisi ja tunnustades nende õigust elada rahus ja väärikuses, kooskõlas rahvusvahelise seadusega.

Ometi saavad diplomaatilised pingutused olla edukad vaid juhul, kui palestiinlased ja iisraellased ise tahavad agressioonitsüklist välja murda.

Betlemmas, kolmapäeva, 13. mai õhtul:

Mr President, kallid sõbrad, ängistusega olen ma olnud tunnistajaks põgenike olukorrale, kes Püha Perekonna eeskujul on pidanud oma kodust põgenema. Ja ma olen näinud laagrit piiravat ja selle üle kõrguvat müüri, mis kiilub sisse teie territooriumisse, eraldades naabreid ja lahutades perekondi. Ehkki müüre on kerge ehitada, teame me kõik, et need ei püsi igavesti. Neid saab maha lammutada. Esmalt aga tuleb eemaldada müürid, mis me ehitame oma südame ümber, tõkked, mis me püstitame oma naabrite vastu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse