Mõttevahetus

Milline kena asi -- "mõtete vahetamine". Vahetasime eile sõpradega mõtteid. Tegelikult muidugi teatud viisil järjestatud sõnu. Mis pole kokkuvõttes midagi muud kui korrapärane häälitsemine mingi mustri järgi. Ehk füsioloogiliste reaksioonide ja helivõngete järgnevuse stohastiline protsess. Või umbes nii kirjeldaks seda keegi, kes tahaks tõsiteaduslikult uurida "mõtete vahetamist". Seejuures läheks tal muidugi kaduma kõik see, mida ta uurima asus -- nii "mõtted" kui nende "vahetamine". Mõtted, mida me vahetasime, puudutasid Ecot ja "autori taandumist" või koguni "autori surma". Mõnusa arutelu tulemusena kujunes võimalik ettepanek Rohke Debelaki uudisteagentuurile, mis võiks välja näha umbes nii:

Konsultatsioonide tulemusena maailmakuulsa semiootiku Umberto Ecoga, kes viibib Tartu Ülikooli kutsel külaskäigul Eestis, on tema ekspertarvamusele tuginedes algatatud menetlus Autoriõiguse seaduse muutmiseks. Kuna ekspertide teadusliku konsensuse kohaselt on mistahes teksti printsipiaalseks autoriks selle tõlgendaja, mitte formuleerija, keda seni ekslikult autoriks peeti, tuleb põhjalikult ümber vaadata ka autoritasude maksmine. Tasude maksmisel siiani esinenud ebaõigluse kompenseerimiseks tuleb teksti "loojal" (keda seni nimetati ekslikult autoriks) hakata tasu maksma teksti tõelisele autorile -- lugejale, vaatajale, kuulajale. Opositsiooni arvates ei ole Autoriõiguse seaduse teksti muuta vaja, piisab kui hakata kohaldama sõna "autor" selle autentses, st. tõlgendaja tähenduses.

Siiski on diskussioonide käigus kerkinud üles ka ootamatu probleem, mis võib muuta kogu senist õiguspraktikat. Nimelt, kuivõrd ka seadus ise on teatud tekst, siis selgub, et sellegi printsipiaalseks autoriks on eelkõige iga selle tõlgendaja ise. Sellest tõdemusest tulenevad järeldused aga nõuavad põhjalikumat vaagimist.