Benedictus XVI loomisest ja evolutsioonist

Pöördudes 31. oktoobril 2008 Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmete poole, kes olid kogunenud plenaarsessioonile teemal "Teaduslikud äratundmised universumi ja elu evolutsiooni vallas" (vt. buklett), ütles paavst:

Valides teemaks Teaduslikud äratundmised universumi ja elu evolutsiooni vallas, püüate te keskenduda uurimisvaldkonnale, mis äratab suurt huvi. Tõepoolest, paljud meie kaasaegsed tahaksid täna mõtiskleda olevate [asjade] ülima alguse, nende põhjuse ja eesmärgi üle ning inimajaloo ja universumi tähenduse üle.

Selles kontekstis tõusetuvad loomuldasa küsimused maailma teadusliku lugemise ja kristliku ilmutuse poolt pakutud lugemise vahekorra kohta. Minu eelkäijad, paavst Pius XII ja paavst Johannes-Paulus II märkisid, et usu arusaamise vahel loomisest ja empiiriliste teaduste tõendusmaterjali vahel pole mingit vastuolu. Oma varases faasis oli filosoofia pakkunud kujundeid kosmose alguse seletamiseks materiaalse maailma ühe või mitme elemendi põhjal. Seda geneesi ei nähtud loomisena, vaid pigem muutumise ja ümberkujunemisena; see sisaldas mõnevõrra horisontaalset tõlgendust maailma alguse kohta. Otsustav edasiminek kosmose alguse mõistmisel oli oleva qua oleva käsitlemine ja metafüüsika pöördumine osaletud olemise esma- ehk transtsendentse alguse kõige fundamentaalsema küsimuse poole. Selleks, et areneda ja evolutsioneeruda peab maailm esmalt olema, ja seega saama ei-millestki olevaks. Teisisõnu, see peab olema loodud esimese Oleva poolt, kes on seda olemuslikult.

Väita, et kosmose rajamine ja selle arengud on Looja ettehooldav tarkus, ei tähenda öelda, et loomine puudutab vaid maailma ja elu ajaloo algust. Pigem eeldab see, et Looja põhistab need arengud ja toetab neid, toestab ja hoiab neid pidevalt alal. Aquino Thomas õpetas, et loomise mõiste peab ulatuma üle sündmuste horisontaalsest algusest ja lahtirullumisest, mis on ajalugu, ning järelikult üle kogu meie pelgalt naturalistlikust maailma evolutsioonist mõtlemise ja rääkimise viisist. Thomas täheldas, et loomine ei ole ei liikumine ega muutumine. See on hoopis alustrajav ja jätkuv suhe, mis ühendab loodu Loojaga, sest Tema on iga oleva ja kõige tekkimise põhjus (cf. Summa Theologiae, I, q.45, a. 3).

“Evolve” tähendab literaalselt “lahti rullima”, st. raamatut lugema. Looduse kui raamatu kujundi juured on kristluses ning seda on kalliks pidanud paljud teadlased. Galileo nägi loodust raamatuna, mille autor on Jumal, samamoodi kui Pühakirja autor on Jumal. See on raamat, mille ajalugu, mille evolutsiooni, mille “kirjutamist” ja tähendust me “loeme” vastavalt teaduste erinevatele lähenemistele, samas kogu aeg eeldades selle autori alustpanevat kohalolu, kes on tahtnud end selles ilmutada. See kujund aitab meil ühtlasi mõista, et maailm, kaugel sellest, et tekkida kaosest, meenutab korrastatud raamatut; see on kosmos. Hoolimata irratsionaalsetest, kaootilistest ja hävitavatest elementidest kosmose pikas muutumise protsessis, on mateeria kui selline “loetav”. Selles on sissekirjutatud “matemaatika”. Seepärast saab inimvaim tegelda mitte ainult “kosmograafiaga”, uurides mõõdetavaid nähtusi, vaid ka “kosmoloogiaga”, vaadeldes kosmose nähtavat sisemist loogikat. Me ei pruugi suuta kohe näha nii terviku kui individuaalsete osade omavaheliste või nende tervikusse-suhete kooskõla. Ent alati jääb alles mõistetavate sündmuste avar ring ja see protsess on ratsionaalne, kuivõrd see ilmutab ilmsete vastavuste ja vaieldamatute otstarberkuste korda: anorgaanilises maailmas mikro- ja makrostruktuuri vahel; orgaanilises ja loomses maailmas struktuuri ja funktsiooni vahel; ning vaimses maailmas tõe tundmise ja vabadusele püüdlemise vahel. Eksperimentaalne ja filosoofiline uurimine avastab järk-järgult need korrad; ta tajub neid töötavat enese alalhoidmiseks, kaitstes end tasakaalutuse vastu ja takistuste ületamiseks. Ning tänu loodusteadustele oleme suuresti kasvatanud oma arusaamist inimkonna unikaalsest kohast kosmoses.

Erinevus lihtsa elusolendi ja vaimse olendi vahel, kes on capax Dei, osutab vaba transtsendentse subjekti mõistusliku hinge olemasolule. Nõnda on Kiriku Magisteerium püsivalt kinnitanud, et “iga vaimne hing on loodud vahetult Jumala poolt – see ei ‘teki’ vanemate läbi – ning samuti, et see on surematu” (Katoliku Kiriku Katekismus, 366). See osutab antropoloogia erilisusele ja kutsub kaasaegset mõtet seda uurima.

Austatud akadeemikud, ma tahksin lõpetada, meenutades oma eelkäija, paavst Johannes-Paulus II sõnu, millega ta 2003. aasta novembris teie poole pöördus: “teaduslik tõde, mis on ise osalemine jumalikus Tões, saab aidata filosoofiat ja teoloogiat mõista üha täielikumalt inimisikut ja Jumala Ilmutust inimese kohta, Ilmutust, mis on lõpetatud ja täiusele viidud Jeesuses Kristuses. Selle olulise vastastikuse rikastamise eest inimkonna tõe ja hüve otsingul olen ma koos Kirikuga sügavalt tänulik.”

Teile ja teie perekondadele, ning kõigile, kes on seotud Paavstliku Teaduste Akadeemia tööga, palun ma südamest Jumalalt tarkuse ja rahu õnnistust.