Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas
Hodie contritum est ab ea caput serpentis antiqui

neljapäev, 14. mai 2009

Dignitas personae I

Usudoktriini Kongregatsiooni kokkuvõte bioeetika probleeme käsitlevast dokumendist Dignitas personae:

Esimene osa

Inimese elu ja soojätkamise antropoloogilised, teoloogilised ja eetilised aspektid

Kaks fundamentaalset printsiipi

“Inimolendit tuleb austada ja kohelda kui isikut eostumise hetkest alates; ja seetõttu tuleb samast hetkest alates tunnustada tema kui isiku õigusi, mille seas on esimesel kohal iga süütu inimolendi võõrandamatu õigus elule” (n. 4).

“Inimese elu alguse õige kontekst on abielu ja perekond, kus see elu tekib akti läbi, mis väljendab vastastikust armastust mehe ja naise vahel. Soojätkamine, mis on sündima pidava lapse suhtes tõeliselt vastutustundlik, peab olema abielu vili” (n. 6).

Usk ja inimväärikus

“Kirik on veendunud, et see, mis on inimlik, on usu poolt mitte ainult vastu võetud ja austatud, vaid ka puhastatud, ülendatud ja täiusele viidud” (n. 7). Jumal on loonud iga inimese enese näo järgi ja Tema Poeg on avanud meile võimaluse saada Jumala lasteks. “Võttes lähtekohaks nende kahe dimensiooni, inimliku ja jumaliku, vastastikuse seose, saab paremini mõista, miks on inimesel hävitamatu väärtus -- kuna tal on igavene kutsumus ja ta on kutsutud osalema elava Jumala trinitaarses armastuses” (n. 8.).

Usk ja abielu

“Elu need kaks dimensiooni, loomulik ja üleloomulik, võimaldavad meil paremini mõista, mis mõttes aktid, mis lasevad tekkida uuel inimolendil ja milles mees ja naine annavad end teineteisele, on trinitaarse armastuse peegelduseks. Jumal, kes on armastus ja elu, on kirjutanud mehesse ja naisesse kutsumuse osaleda erilisel moel Tema isikulise osaduse müsteeriumis ja Tema toimimises Looja ja Isana… Püha Vaim, kes sakramentaalses pühitsemises välja valatakse, pakub kristlikele abikaasadele uue armastuse-osaduse andi, mis on selle unikaalse ühtsuse elav ja tõeline kuju, mis teeb Kirikust Issand Jeesuse jagamatu Müstilise Ihu” (n. 9).

Kiriku magisteerium ja teaduse legitiimne autonoomia

“Kirik, väljendades eetilist otsustust hiljutiste meditsiiniuuringute mõningate arengute osas, mis puudutavad inimest ja tema algust, ei sekku meditsiiniteaduse enese eriomasesse valdkonda, vaid kutsub pigem igaüht eetilisele ja sotsiaalsele vastutustundlikkusele oma tegude suhtes. Ta tuletab neile meelde, et biomeditsiinilise teaduse eetilist väärtust mõõdetakse selle suhtumise põhjal nii igale inimisikule kuuluvasse tingimusteta austusesse tema eksistentsi igal hetkel kui ka elu edasikandva isikulise akti spetsiifilise iseloomu kaitsmisse” (n. 10).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse