Kristlased maailmas

Eile pidas piiskop Philippe VHK Gümnaasiumi auditooriumis ettekande kristlaste vastutusest ühiskonna kujundamisel. Püüan tema jutu mälu järgi kokku võtta. Kuna aga mäluga on nagu on ja kuna aeg-ajal läks mõte ka rändama, siis ärge võtke järgnevat rangelt piiskopi ettekande kokkuvõttena, vaid pigem tema ettekandest lähtuva (ja kohati ehk kaugeneva) mõtisklusena.

Piiskop võttis oma ettekande aluseks Johannes-Paulus II poolt 1988. aasta lõpul ilmikute apostolaadile pühendatud sünodi (1987) järgse apostelliku adhortatsiooni Christifideles laici (Kristlikud ilmikud). Ta jagas ettekande kolme ossa: esimeses osas rääkis piiskop maailmast üldiselt, teises osas inimesest maailmas ja kolmandas inimese pühitsemisest maailmas.

Rääkides maailmast üldiselt tuletas piiskop meelde kristliku usu alustõdesid. Maailm on loodud Jumala poolt ei millestki. See pole ise tekkinud, kuivõrd miski ei sa iseenslikult mitte-millestki tekkida, ega iseennast luua. See pole olemas igavesest ajast, kuivõrd aktuaalne lõpmatus ajas on võimatu. See pole Jumala emanatsioon, Temast mingil moel väljavoogav ja seega iseenesest jumalik. See pole ka vaimsele Jumalale vastanduv 'teine', materiaalne alge. See on täiuslikult Oleva poolt Tema lõputu Armastuse jagamiseks ei millestki loodud, Tema poolt igal hetkel alal hoitud ning Tema poolt määratud eesmärgi poole suunatud vaimne ja materiaalne loodu.

Inimene selles loodus seisab vaimse ja materiaalse piiril. Kehalise olendina pärineb ta materiaalsest maailmast ning allub selle jõududele ja seaduspärasustele, ratsionaalse olendina aga ületab materiaalset ning suudab hoomata ja mõtestada nii materiaalset kui vaimset maailma, ning üle kõige teadlikult suhtestuda Looja enesega. Mateeriast enesest ei saa tekkida teadvelolek mateeriast, seepärast on inimene (nii inimene üldiselt kui iga üksik inimene), ehkki kehaliselt järjepidevuses kogu ülejäänud materiaalse maailmaga, Jumala otsese loomingu vili, kes ainsana saab luua mõistusliku olendi. Olles saanud loomisel Jumalalt missiooni "täita maa ja alistada see enesele" on inimene kutsutud teadlikult osalema Jumala loomistöös ja selle haldamisel, kasvatades inimperet, harides maad ja ennast ning rakendades oma mõistust kogu olemise korra läbistamiseks Vaimuga.

Oma olemises ja tegevuses maailmas on inimene kutsutud suunama iseennast ja kogu loodut Jumala poole, loomise algse eesmärgi teostamiseks, et kogu loodu osaleks Jumala täiuslikus Armastuses. Ent olles oma ajaloo algul pärispatu läbi haavatud, on inimesel oht ja kalduvus eemalduda tõest ja pöörduda ära hüvest, st. sattuda eksitusse ja teha kurja. Läbi ajaloo on inimest saatnud kiusatus langeda kas materialismi või spiritualismi maailma ja iseenese mõtestamisel. Mõlemad teed, kuivõrd nad ei põhine tõel, viivad kokkuvõttes ka ebamoraalse praktikani isiklikus ja ühiskondlikus elus. Kristuses tuli Jumal ise meile appi, et võttes enesele meie loomuse, avada meile tee osasaamiseks Tema loomusest. Ta kogub Kiriku kaudu inimesed kokku üheks Müstiliseks Ihuks, Jumala rahvaks, õpetades ja pühitsedes neid, kuulutades evangeeliumi kogu maailmale, valades sakramentide kaudu armu kogu maailma peale ning pühitsedes kristlaste igapäevase elu ja töö läbi kõiki maiseid reaaliaid, et "Temas võetaks kokku kõik , mis on taevas ja maa peal" ning et lõpuks "oleks Jumal kõik kõiges."


Ilmikuid saab määratleda negatiivselt ja positiivselt. Negatiivselt määratledes, st. öeldes, mida nad ei ole, määratletakse ilmikuid kui kristlasi, kes ei ole preestrid ega kuulu ordutõutused andnute hulka. Positiivselt määratledes on ilmikud kristlased, kes täidavad oma kristlikku kutsumust maailmas.

Ilmikute ühenduste eklesioloogilised kriteeriumid on pühaduse-kutse esmasuse tunnistamine, katoliku usu vastutustundlik kuulutamine, tunnistuse andmine ühendusest paavstiga [ja kohaliku piiskopiga], osalemine Kiriku apostellikes ettevõtmistes ja pühedunud kohalolu ühiskonnas kiriku sotsiaaldoktriini valguses.

Ilmikute apostolaadi peamised tegevusvaldkonnad on elu pühaduse kaitsmine, perekonna tugevdamine, inimväärikuse, sh. religioonivabaduse kaitsmine, isiku ja ühiskonna evangeelne teenimine, evangeeliumi kuulutamine oma sotsiaalses keskkonnas, inimese asetamine majanduselu keskpunkti, õiglase ühiskonnakorralduse edendamine poliitikas ning kultuuri ja hariduse läbistamine kristliku vaimuga.

Vastu tuleb seista aktivismi kiusatusele, mis jätab unarusse palve ja osaduse Kristusega. Igasugune apostolaat peab toetuma palvele ja saab olla viljakas ainult sedavõrd, kuivõrd see saab toitu sügavast palveelust. Maailma pühitsemine peab lähtuma isikliku elu pühitsemisest.


Raske oleks lühidalt kokku võtta vastust küsimusele, mida peaks igaüks konkreetselt tegema, millest alustama näiteks täna koju minnes. Seepärast esitan siin lühikese "retsepti", mis põhineb minu tõlgendusel piiskopi poolt öeldu kohta:

Esiteks, ei saa kõigile korraga öelda, mida igaüks konkreetselt kohe tegema peaks. See sõltub tema asendist elus, tema palveelust, perekondlikest tingimustest, töö iseloomust jpm. Aga saab anda mingid üldised printsiibid, millest lähtudes igaüks saab vaadelda oma olukorda ja otsustada konkreetsete sammude üle. Kõigepealt vundament. Milline on su palveelu? Kas palvetad regulaarselt, osaled Missal, käid pihil? Stabiilse ja sügava palve- ja sakramentaalse elu sisseseadmine peaks olema esimene samm. Edasi eneseharimine. Kas tunned (ja mitte ainult üldjoontes) Kiriku õpetust, eelkõige katekismust, aga ka detailsemalt Kiriku õpetust inimesest, ühiskonnast, moraalist, elust, perekonnast, seksuaalsusest jms. Vii end selle õpetusega kurssi, kas iseseisvalt või koos teistega, lugedes, uurides, arutades, nõu küsides. Kui kahtled või ei saa aru, pea nõu vaimulikega, eelkõige oma piiskopiga. Ära unusta, et tänapäevases infouputuses on palju eksitavaid hääli, seepärast suhtu materjalidesse kriitiliselt ja võrdle neid alati Kiriku Traditsiooniga, eriti paavstide ja piiskoppide õpetusega. Samas on paljudes küsimustes ka Kiriku sees vähemal või suuremal määral legitiimseid seisukohtade erinevusi. Õpi vahet tegema vaieldavatel ja vaieldamatutel seisukohtadel. Lõpuks, ehk avaliku apostolaadi alguseks, tuginedes stabiilsele liturgilisele ja palveelule ning kriitiliselt läbikatsutud ja argumenteeritud veendumustele, osaduses teiste ilmikute, vaimulike ja piiskopiga, eelkõige aga paavstiga, levita seda selgust, mis sa oled saavutanud, nii oma igapäevase elu olukordades kui spetsiaalsete apostellike ettevõtmiste kaudu.