1. Kiriku ühtsuse kaitsmine, kandes hoolt kõikidele abi pakkumise eest, et kohaselt vastata sellele kutsele ja jumalikule armule, on apostel Peetruse ametijärglase eriline vastutus, kes on nii piiskoppide kui usklike ühtsuse kestev ja nähtav printsiip ja alus. Kiriku esimest ja kõige olulisemat ülesannet kõikidel aegadel -- juhtida inimesed kohtumisele Jumalaga -- tuleb toetada kõikide kristlaste ühise usu tunnistamisega.
2. Ustavana sellele mandaadile kutsus meie auväärne eelkäija paavst Johannes-Paulus II, peapiiskop Marcel Lefebvre'i poolt 30. juunil 1988 neljale preestrile seadusevastaselt piiskopliku pühitsuse andmise järel, 2. juulil 1988 ellu paavstliku komisjoni Ecclesia Dei, mille ülesanne on "töötada piiskoppidega, Rooma Kuuria dikasteeriumitega ja asjaosaliste ringkondadega selleks, et kergendada nende monsenjöör Lefebvre'i poolt asutatud Vennaskonaga mitmesugusel moel seotud preestrite, seminaristide, religioossete kogukondade ja üksikisikute täielikku kiriklikku osadust, kes soovivad jääda ühendusse Peetruse ametijärglasega Katoliku Kirikus, säilitades samas oma vaimsed ja liturgilised traditsioonid, vastavalt kardinal Ratzingeri ja monsenjöör Lefebvre'i poolt eelnevalt 5. mail allkirjastatud protokollile.
3. Kooskõlas sellega, ustavana kohusele teenida Kiriku universaalset osadust ka selle nähtavas ilmnemises ning püüdes kõigiti tagada, et neil, kes tõepoolest soovivad ühtsust, oleks võimalik sellesse jääda või see taastada, otsustasime motu proprioga Summorum Pontificum laiendada ja kohandada täpsemate ja üksikasjalisemate normide kaudu üldisi suuniseid, mis juba sisaldusid motu proprios Ecclesia Dei 1962. aasta Missale Romanumi kasutamise võimaluste osas.
4. Ajendatud samast vaimust ja samast püüdlusest kõigi lõhenemiste ja jagunemiste ületamiseks Kirikus ning haava tervendamiseks, mida kiriklikus ihus üha valusamalt tajutakse, otsustasime tõsta ekskommunikatsiooni neljalt monsenjöör Lefebvre'i poolt seadusevastaselt ordineeritud piiskopilt. Seda otsust tehes oli meie kavatsus kõrvaldada tõke, mis võiks takistada ukse avamist dialoogile ning kutsuda seeläbi nelja piiskoppi ja Püha Pius X Vennaskonda taasavastama teed täielikule osadusele Kirikuga. Nagu me selgitasime oma kirjas katoliku piiskoppidele käesoleva aasta 10. märtsil, oli ekskommunikatsiooni tõstmine kirikliku distsipliini valdkonda kuuluv meede, et kergendada indiviidide südametunnistuse koormat, mille moodustab see kõige tõsisem kiriklik karistus. Ometi on selge, et doktrinaalsed küsimused jäävad ja kuni need pole selgitatud, ei ole Vennaskonnal Kirikus mingit kanoonilist staatust ja selle vaimulikud ei saa teostada Kirikus mingit legitiimset teenimist.
5. Kuna küsimused, mida praegu Vennaskonnaga tuleb käsitleda, kuuluvad olemuslikult doktrinaalsesse valdkonda, sätestame -- kakskümmend üks aastat pärast motu propriot Ecclesia Dei ning vastavalt oma kavatsusele --, et Ecclesia Dei komisjoni struktuuri tuleb uuendada, nii et see oleks tihedamalt seotud Usudoktriini Kongregatsiooniga.
6. Paavstlikul komisjonil Ecclesia Dei saab seega olema järgmine konstitutsioon:
(a) Komisjoni presidendiks on Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt.
(b) Komisjonil on oma korraldus, mis hõlmab sekretäri ja ametnikke.
(c) Presidendi ülesandeks on sekretäri abil esitada peamised doktrinaalse iseloomuga sündmused ja küsimused uurimiseks ja vaagimiseks vastavalt Usudoktriini Kongregatsiooni tavapärastele nõuetele ning esitada tulemused Ülemkarjasele ülimuslikuks otsustamiseks.
7. Selle otsusega tahame me erilisel moel näidata isalikku hoolt Püha Pius X Vennaskonna suhtes, et nad jõuaksid taas täielikule osadusele Kirikuga.
Me pöördume kõikide poole tungiva üleskutsega palvetada lakkamatult Issanda poole Pühima Neitsi Maarja eestkostel, "ut unum sint".
Roomas, P. Peetruse juures, 2. juulil 2009, meie pontifikaadi viiendal aastal.
Why St. Gregory of Narek Became a Doctor of the Church
4 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse