Postimehe juhtkirjast

Postimehe juhtkiri 2. juulil kujustab laulupidu Missana, kasutades selle kirjeldamiseks sõnu altar, sakrament, pühalik nimbus, laulujumal, lunastav arm, osadustunne (communio?), pühitsemine. Seda võib tõlgendada mitmeti. Ühelt poolt võib siin ilmneda sügav pühaduse igatsus, mis õhutab otsima kanalit, olgugi ebaadekvaatselt, sellega kontakti saamiseks. Teisalt võib seda näha katsena tõlgendada laulupidu uuspaganliku rahvuskultuse rituaalina, laenates selle kirjeldamiseks katoliiklikke liturgilisi mõisteid. Tõenäoliselt on aga tegemist üleva ja ülendava, emotsionaalselt väga laetud, rahvuse identiteedi ühe olulise sümboli ja seda identiteeti kinnitava sündmusega, mille kirjeldamiseks isegi sekulaarne ajakirjandus ei leia paremaid mõisteid ja laenab need mingit analoogiat tajudes Kiriku liturgiast. Seejuures ei mõista ta muidugi selle laenu tegelikku ebaadekvaatsust. Ent siiski -- arvan (/loodan), et implitsiitselt on tegemist igatsusega tõelise pühaduse järele, usu kindla kalju järele, millele maise elu ebakindluses üldiselt ja eriti praegusel ajal tugineda, tõelise osaduse järele, mis ei piirduks 5-aastase perioodiga rahvuslike suurkogunemistega, vaid võiks teostuda igapäevaselt ja ületada rahvuste ja rasside, klikkide ja klannide piire, ning lõpuks vajadusega ülistada ja tänada Teda, kes ainsana saab meid toita, hoida ja pühitseda. Ühesõnaga -- oma tippsündmustes laseb rahvuskultuur aimata seda igavest eesmärki, mille poole kõik rahvad läbi ajaloo liiguvad ja mille seeme ja teostaja on Kirik oma liturgilises pühitsustöös. Jääb vaid paluda, et juhtkirjas osutatud rahva vabadustung liituks tõeihaga, sest tõde teeb vabaks. Siin on juhtkiri ise:

Eesti altar

Ühes hingamine, hingelind, ilmapuu – kõik kujundid, mida iganes laulu- ja tantsupeo juhtmõtte või üldistava iseloomustusena kasutatakse, kõnelevad nüüd ka UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kantud eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni sügavast tähendusest eestlastele.

Kui Postimees lisab nende kujundite ritta veel laulu- ja tantsupeo kui eesti altari ja sakramendi, siis tahame sellega rõhutada pühalikku nimbust, mis laskub Tallinna lauluväljakule, kui laulukaare alla kogunev enam kui veerandsada tuhat lauljat ja pillimängijat ning neid kuulama kogunev publik sulab üheks hingelis-vaimseks tervikuks. Taevastesse kõrgustesse tõusvast laulust saab neil päevil eesti sakrament – laulujumala lunastav arm. Mitte kusagil mujal kui just laulupidudel saab nähtavaks eestlaste sügavuses pesitsev osadustunne, see «Põhja vaim», mis paneb imestusest vakatama meie külalised ja laseb meil tunda end võrdsetena suurte seas.

Mis eristab seda laulu- ja tantsupidu varasematest? Kindlasti see, et võime juba kaheksateist aastat laulda taas vaba rahvana vabal maal. Kui repertuaaris on vabaduse lootusest, koidu saabumisest ja valguse võidust kõnelevaid isamaalisi laule, siis täna kõlavad nad hümnina rahva põlisele vabadustungile, aga samas ka osutusena sellele, kui haprad on vabadus ja iseseisvus.

Ükski aeg pole eestlastele olnud niisugune, et nad poleks pidanud tundma ebakindlust homse ees. Laulutaat Gustav Ernesaks pealkirjastas oma 1971. aastal ilmunud raamatu sõnadega «Suu laulab, süda muretseb». Küllap tunnevad end samamoodi ka need sajad ja tuhanded, kes kogunevad tänavu laulukaare alla või -väljakule töötutena või töö kaotamise hirmus. Vähemalt see nädalavahetus võiks tuua neile hingekosutust.

Terve Eesti vajab mitte ainult vahetusi või vaheldust – me vajame uut hingamist, et üle elada valitsejate vead ja igaühe enda kergeusklikult tehtud otsuste järelmid. Oma varjudega peame ikka ise hakkama saama.

Kui Ernesaksalt – kelle rahvushümniks kujunenud «Mu isamaa on minu arm» saadab homsest alates ka Eesti kõige tähtsama lipu langetamist päikeseloojakul – küsiti neljakümne aasta eest, millisena näeb ta Eesti lauluelu aastal 2017, siis ütles ta lootvat, et sel aastal tegutseb oma suures majas Esimene Eesti Koorikool. Seda jõuab veel asutada, teostamaks Ernesaksa unistust.

Aga üldlaulupidude näol on meil tõestus, et see koorikool on kogu aeg üldrahvalikult olemas olnud. Selleks et igal viiendal aastal koguneda altari ette ja lasta end pühitseda ühislaulus.