Inimliku vabaduse loomusest

Indulgentsijutule vahelduseks toon tõlke kardinal Ratzingeri raamatust Truth and Tolerance, artiklist Freedom and Truth, alajaotusest On the Nature of Human Freedom, lk. 245-249:

Selle katse järel mõista meie probleemide allikat ja tuua seega esile nende sisemine impulss, on nüüd aeg otsida vastust. Peaks olema selgeks saanud, et kriis vabaduse ajaloos, millest me end leiame, tuleneb hägusast ja ühekülgsest vabaduse kontseptsioonist. Ühelt poolt on inimesed isoleerinud vabaduse kontseptsiooni ja on nõnda seda väärastanud: vabadus on hea, ent see on hea vaid ühenduses teiste heade asjadega, millega koos see moodustab ühe lahutamatu terviku. Teiselt poolt on inimesed kitsendanud vabaduse kontseptsiooni individuaalseteks õigusteks ja vabadusteks ning on seega röövinud sellelt selle inimliku tõesuse. Ma tahaksin vabaduse sellise mõistmise probleemsust selgitada konkreetse näitega, mis võib samal ajal aidata meil avada tee kohasemale vabaduse kontseptsioonile. Ma pean silmas abordi küsimust. Valgustuse individualistliku suundumuse radikaalsemas versioonis näib abort olevat üks vabaduse õigustest: naine peab saama omada täielikku kontrolli enese üle. Tal peab olema vabadus tuua laps ilmale või temast vabaneda. Ta peab saama langetada otsuseid iseenese suhtes ja mitte keegi teine -- nii meile väidetakse -- ei saa teda väljastpoolt allutada mingile ülimuslikult siduvale normile. See on enesemääramise õiguse küsimus. Ent kas abordi puhul teeb naine tegelikult [ainult] teda ennast puudutava otsuse? Kas ei tee ta mitte otsust kellegi teise suhtes -- otsustades, et sellele teisele isikule ei võimaldata mingit vabadust, et vabaduse sfäär -- tema elu -- võetakse lapselt ära, kuna see konkureerib ema vabadusega? Nõnda peame me küsima: mis vabadus see on, mis arvab enesel õiguse olevat hävitada kellegi teise vabadus juba algusest peale?

Keegi ei tohiks öelda, et abordi probleem puudutab spetsiifilist erijuhtu ja ei aita selgitada vabaduse kui terviku probleemi. Vastupidi, selle konkreetse näite põhjal selgub inimliku vabaduse põhikuju, selle tüüpiliselt inimlik iseloom. Sest mis on siin keskmes? Teise isiku olemine on nii tihedalt läbi põimunud selle esimese isiku -- ema -- olemisega, et antud hetkel saab see üldse eksisteerida kehalises ühenduses emaga, füüsilises ühtsuses temaga, mis ometi ei kaota tema teisesust ega luba meil kahelda tema ise-olemises. Muidugi on see ise-olemine üsna radikaalsel moel olemine teisest isikust, teise isiku kaudu; ja vastupidi, teise isiku -- ema -- olemine on selle kooseksisteerimise tõttu paratamatult olemine-teise-jaoks, mis on vastuolus tema ise-olla-tahtega ja mida seepärast kogetakse tema enese vabadusega vastuolus olevana. Me peame lisama, et laps, isegi kui ta on sündinud ja väline kellestki-olemise ja kooseksisteerimise vorm muutub, jääb ka sellisena ikkagi niisama sõltuvaks, vajades samamoodi kellegi olemist tema jaoks. Muidugi saab ta sulgeda koduseinte vahele ja panna kellegi teise olema tema jaoks, ent antropoloogiline kuju jääb samaks; see jääb tulenevaks olemiseks, nõudes kellegi olemist tema jaoks, mis tähendab minu vabadusele piirangute seadmist või pigem minu vabaduse elamist mitte konkurentsis vaid vastastikuses toetamises.

Kui me avame oma silmad, siis me näeme, et see kehtib mitte ainult lapse kohta, et laps oma ema üsas teeb meid vaid kõige elavamalt teadlikuks inimeksistentsi kui terviku loomusest: ka täiskasvanu kohta kehtib see, et ta saab eksisteerida ainult koos teise isikuga ja temast ning on seega alatiseks sõltuv sellest olemisest-teise-jaoks, millest ta tahaks üle kõige lahti saada. Väljendagem seda täpsemalt: inimene eeldab täiesti ise enesest, et teised on tema jaoks saadaval, nagu tänapäeval on asjad teenuste võrgu kaudu korraldatud, ent omalt poolt eelistaks ta mitte olla lülitatud sellisesse "teistest" ja "teiste jaoks" piirangusse; pigem tahaks ta saada täiesti sõltumatuks, vabaks tegema ja lubama just seda, mida ta tahab. Radikaalne vabadusenõue, mis kerkis üha suurema selgusega esile Valgustuse teel, eriti Rousseau poolt seatud liinis, mis täna suuresti määratleb üldise hoiaku, ei soovi ei "tuleneda millestki" ega "suunduda millegi poole", ei soovi eksisteerida ei teisest tulenevalt ega teise jaoks, vaid olla lihtsalt täielikult vaba. See tähendab öelda, et see näeb inimeksistentsi tõelist põhikuju ennast rünnakuna vabadusele, mis eelneb mistahes individuaalsele elule ja aktiivsusele; see tahaks saada vabaks omaenese inimlikust loomusest ja et eksistents ise saaks "uueks inimeseks": uues ühiskonnas ei saa lubada eksisteerida nendel sõltuvustel, mis egot piiravad, ja kohustusel endast anda.

See, mis põhiliselt modernse ajastu radikaalse vabadusnõude taga seisab, on lubadus: te saate olema nagu Jumal. Isegi kui Ernst Topitsch uskus, et ta võib tõestada, et ükski arukas inimene tänapäeval ei tahaks olla nagu Jumal või Jumalaga võrdne, peame lähemal vaatlusel tunnistama vastupidist: kogu kaasaegse vabadusliikumise implitsiitne eesmärk on lõppeks olla nagu jumal, sõltumata millestki ega kellestki, kellegi teise poolt piiramata vabadusega. Kui me vaatame esmalt sellele varjatud teoloogilisele südamikule radikaalses vabaduseihaluses, siis saab selgeks ka fundamentaalne viga, mis toimib isegi seal, kus sellist radikaalset programmi otseselt ei taotleta või kus seda koguni tõrjutakse. Olla täielikult vaba, konkureerimata ühegi teise vabadusega, ilma mingi "teisest ja teisele" olemiseta -- selle taga seisab mitte Jumala, vaid ebajumala kuju. Sellise äärmusliku vabaduseihaluse lähteviga seisneb puht egotistlikult käsitatud jumaluse-idees. Selliselt käsitatud jumal ei ole mitte Jumal, vaid ebajumal, või tegelikult selle kuju, mida kristlik traditsioon nimetaks saatanaks, anti-jumalaks, sest selles sisaldub radikaalne vastandumine tõelisele Jumalale: tõeline Jumal on oma loomult teise-jaoks-olemine (Isa), teisest-olemine (Poeg) ja koos-olemine (Püha Vaim). Ent inimene on Jumala kujus just nimelt sellepärast, et olemine teise jaoks, teisest ja teisega on fundamentaalne antropoloogiline kuju. Mil iganes inimesed püüavad end sellest vabastada, liiguvad nad mitte jumalikkuse, vaid dehumaniseerumise suunas, olemise enda hävitamise suunas tõe hävitamise kaudu. Vabanemise idee jakobiinlik variant (kasutagem seda nimetust kaasaegsete radikalismi vormide kohta) on mäss inimeseksolemise enese vastu, mäss tõe vastu, ning seepärast viib see inimesed -- nagu Sartre tundlikult täheldas -- seesmiselt vasturääkivasse eksistentsi, mida me nimetame põrguks.

Nõnda on saanud üsna selgeks, et vabadus on seotud mõõdupuuga, reaalsuse mõõdupuuga -- tõega. Vabadus hävitada iseennast või teisi ei ole vabadus, vaid [selle] saatanlik paroodia. Inimese vabadus on jagatud vabadus, vabadus kooseksistentsis teiste vabadustega, mis üksteist vastastikku piiavad ja seetõttu üksteist vastastikku ka toetavad: vabadust tuleb mõõta vastavalt sellele, mis ma olen, mis me oleme -- vastasel juhul see hävitab iseenese. Nüüd aga jõuame siiani suuresti domineerinud tänapäevase pealiskaudse vabadusepildi substantsiaalse korrigeerimiseni: kui inimese vabadus saab jätkuvalt eksisteerida vaid vabaduste korrastatud kooseksistentsis, siis tähendab see, et kord -- seadus -- on mitte vabaduse vastandkontseptsioon, vaid selle tingimus, tõepoolest, vabaduse enese konstitutiivne element. Seadus ei ole vabaduse takistus; pigem kehtestab see vabaduse. Seaduse puudumine on vabaduse puudumine.