Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 19. juuni 2009

Presbyterorum Ordinis, I peatükk

Preestrite Aasta alguse puhul Vatikani Teise Kirikukogu dekreedi Presbyterorum Ordinis eessõna ja I peatükk:

EESSÕNA

1. Preestriseisuse ülevust Kirikus on see püha sünod juba korduvalt kõikidele meelde tuletanud. Kuna aga Kristuse Kiriku uuendamisel antakse sellele seisusele suurima tähtsusega ja päev-päevalt üha raskemad ülesanded, leiti ülimalt kasuliku olevat preestrite küsimust pikemalt ja sügavamalt käsitleda. Siinöeldu kehtib kõikide preestrite kohta, eriti nende, kes on pühendunud hingede eest hoolitsemisele ja vajalike kohandustega nende preestrite kohta, kes on pühendunud orduelule. Preestrid tõstetakse piiskopilt vastuvõetud püha ordineerimise ja missiooni läbi Kristuse kui Õpetaja, Preestri ja Kuninga teenimisse. Nad võtavad osa Tema teenimisametist, mille kaudu Kirikut siin maa peal lakkamatult üles ehitatakse Jumala rahvaks, Kristuse Ihuks ja Püha Vaimu templiks. Seetõttu, selleks et nende teenimine võiks olla tõhusam ja nende elu paremini kindlustatud pastoraalsetes ja inimlikes olukordades, mis väga sageli nii põhjalikult muutuvad, kuulutab ja sätestab see püha sünod järgmist.

I Peatükk
PREESTRISEISUS KIRIKU TEENIMISAMETIS

2. Issand Jeesus Kristus, "kelle Isa on maailma läkitanud" (Jh 10,36), on andnud kogu oma Müstilisele Ihule osa salvimisest Vaimuga, millega Ta isegi on salvitud. Temas on kõigist ustavatest saanud püha ja kuninglik preesterkond; nad toovad Jumalale vaimulikke ohvreid Jeesuse Kristuse kaudu ja kuulutavad Tema täiuslikkust, kes on kutsunud neid pimedusest oma imelisse valgusse. Seepärast ei ole ühtki liiget, kellel poleks oma osa kogu Ihu missioonis; vaid igaüks peab ülistama Jeesust oma südames ning andma prohvetivaimus tunnistust Jeesusest.

Sama Issand on siiski seadnud vaimulikud oma ustavate seas ühendama neid üheks ihuks, milles mitte "kõigil liikmeil ei ole sama tegevus" (Ro 12,4). Neil vaimulikel on ustavate ühiskonnas oma pühitsetud seisuse tõttu võime pühitseda ohvrit ja andestada patte ning nad teostavad oma preestriteenistust avalikult inimeste eest Kristuse nimel. Seepärast, läkitades apostlid, nii nagu Ta isegi oli läkitatud Isa poolt, tegi Kristus apostlite endi kaudu nende ametijärglased piiskopid osalisteks oma konsekratsioonis ja missioonis. Nende teenimisamet antakse, tõsi küll vähemal määral, edasi preestritele. Preestriseisusesse seatuna saavad nad olla piiskoppide kaastöötajaiks Kristuse poolt preestritele usaldatud apostelliku missiooni kohaseks täitmiseks.

Preestriamet, kuivõrd see on seotud piiskopiseisusega, saab osa autoriteedist, millega Kristus oma Ihu üles ehitab, pühitseb ja valitseb. Mistõttu preestriseisus, eeldades küll kristliku initsiatsiooni sakramente, antakse edasi selle spetsiaalse sakramendi kaudu, millega preestrid märgitakse Püha Vaimu võidmise läbi erilise märgiga ning kujustatakse Kristus Preestriks sellisel moel, et nad saavad tegutseda Kristus Pea isikus (in persona Christi Capitis).

Sel määral, mil nad saavad osa apostliametist, annab Jumal preestritele erilist armu olla Kristuse teenijaiks inimeste seas. Nad täidavad Evangeeliumi jutlustamise püha kohust, et rahva ohver saaks meelepäraseks ja pühitsetud Püha Vaimu poolt. Evangeeliumi apostelliku kuulutamise läbi kutsutakse ja kogutakse Jumala rahvas kokku. Kõik, kes selle rahva hulka kuuluvad, kuna nad on pühitsetud Püha Vaimu läbi, saavad tuua iseendid "Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks" (Ro 12,1). Preestrite teenimise kaudu saavad ustavate vaimsed ohvrid täiuslikuks ühenduses Kristuse ohvriga. Tema on ainus vahendaja, kes kogu Kiriku nimel ohverdatakse sakramentaalselt ja veretul moel Armulauas kuni Issand ise tuleb. Preestrite teenimine on suunatud sellele eesmärgile ja jõuab selles oma täiusele. Nende teenimisamet, mis algab evangeelse kuulutusega, ammutab oma väe ja jõu Kristuse ohvrist. Selle eesmärk on, et "kogu lunastatute hulk, see tähendab pühade kogudus ja ühiskond saaks ohverdatud Jumalale Ülempreestri läbi, kes ohverdas iseenese meie eest oma kannatuses, et me võiksime olla sedavõrd üleva Pea ihu."

Seepärast on eesmärk, mida preestrid oma teenimise ja eluga taotlevad, nõutada Jumal Isa au Kristuses. See au seisneb järgnevas: et vabana ja tänuliku vaimuga töötavad inimesed võtaksid vastu Jumala töö, mis on täiuslikuks saanud Kristuses, ning ilmutaksid siis seda kogu oma elus. Seega pühendavad preestrid, olgu palvetades ja adoreerides, või sõna jutlustades, või Armulauaohvrit tuues ja teisi sakramente jagades, või muudes töödes inimeste teenimisel, kogu oma energia Jumala au suurendamisele ja inimeste edenemisele jumalikus elus. Kõik see, kuna see tuleb Kristuse Paasast, saab kroonitud sama Issanda aulise tulemisega, kui Ta annab Kuningriigi üle Jumala Isale.

3. Preestrid, kes võetakse inimeste seast ja ordineeritakse inimeste jaoks asjus, mis kuuluvad Jumalale, et tuua ande ja ohvreid pattude eest, elavad siiski maa peal koos teiste inimestega kui vennad. Issand Jeesus, Jumala Poeg, Inimene, kelle Isa läkitas inimeste juurde, elas meie seas ja tahtis saada oma vendade sarnaseks kõiges peale patu. Pühad apostlid jäljendasid Teda. Õnnis Paulus, paganate õpetaja, "välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi" (Ro 1,1), kuulutab, et ta on saanud kõigeks kõikide jaoks, et ta võiks kõik päästa. Uue Testamendi preestrid, on oma kutsumuse ja ordineerimise kaudu teatud mõttes 'kõrvale pandud' Jumala rahvas rüpes. Ometi ei tohi nad olla eraldatud Jumala rahvast ega ühestki inimesest; ent nad peavad olema täielikult pühendunud tööle, milleks Issand nad on valinud.

Nad ei saa olla Kristuse teenijad, kui nad pole maisest erineva elu tunnistajad ja jagajad. Ent nad ei saa teenida inimesi, kui nad jäävad võõraks inimeste elu ja tingimuste suhtes. Nende teenimine ise keelab neil oma erilise väärikuse tõttu muganduda selle maailmaga; kuid samal ajal nõuab see, et nad elaksid selles maailmas inimeste keskel. Nad peavad elama heade karjastena, tundes oma lambaid, ja nad peavad püüdma juhtida neid, kes ei ole veel sellest karjast, et ka nemad võiksid kuulda Kristuse häält, et võiks olla üks kari ja üks karjane.

Selle eesmärgi saavutamisele aitavad suurel määral kaasa teatud voorused, mida inimlikes asjus õigusega hinnatakse: nagu südame headus, siirus, vaimujõud ja meelekindlus, innukas õiglusejanu, sõbralikkus ja muud. Apostel Paulus soovitab neid, öeldes: "mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!" (Fi 4,8).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse