Maailm sinus eneses

Käisin üleeile Orjakul tervitamas täpselt kaks aastat kestnud ümbermaailmareisilt naasejaid, eelkõige õemeest, kapten Hillar Kukki [Captain Cook :)], aga muidugi ka oma õeraasu Meeli Paldroki, alias Mila Baltit, kapteni naiseõde, kes astus pardale Aafrikas ja seilas kaks korda üle Atlandi. Oma tervituskõnes ütles isa midagi niisugust, et palju on neid, kes maailmas ringi käind ja palju näind, aga neid, kes terve maailma endasse mahutavad, on vähe. Kokkusattumuse tõttu lugesin järgmisel päeval kardinal Ratzingeri mõtisklust just selle "maaima enesesse mahutamise" teemal. Järgnev ongi selle mõtiskluse tõlge raamatust Truth and Tolerance (lk. 159-161).

Paavst Gregoorius Suur (surn. 604) jutustab oma Dialoogides püha Benedictuse viimastest elunädalatest. Ordu rajaja oli heitnud magama torni ülakorrusele, kuhu alt pääses ainult "püstloodis redeli" abil. Siis tõusis ta üles, enne ööpalvet, et pidada öövigiili; "Ta seisis akna juures ja palvetas palavalt kõigeväelise Jumala poole. Vaadates välja, keset pimedat ööd, nägi ta äkitselt ülalt voogavat valgust, mis hajutas öö pimeduse. ... Selles visioonis leidis aset midagi imelist, nagu ta ise hiljem rääkis: tema pilgu ees hoiti kogu maailma, justkui oleks see kokku võetud ainsasse päikesekiirde." Gregooriuse vestluskaaslane reageeris sellele loole samamoodi, nagu teeks selle tänane kuulja: "Ma pole kunagi varem kuulnud midagi sellist, mida sa praegu rääkisid, et Benedictus nägi kogu maailma ühesainsas päikesekiires, ja ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada. Kuidas saaks üks inimene iial näha tervet maailma?" Olemuslik lause paavsti vastuses on järgmine: "Kui ta ... nägi kogu maailma tervikuna enese ees, siis mitte sellepärast, et taevas ja maa oleksid muutunud kitsamaks, vaid sellepärast, et nägija hing oli muutunud nii avaraks."

Iga detail selles pildis on oluline: öö, torn, redel, ülemine ruum, seismine, aken. Sel kõigel on lisaks topograafilisele ja biograafilisele narratiivile suur sümboolne sügavus: pika ja raske rännaku läbi, mis oli alanud Subiaco lähedal asuvast koopast, oli see mees roninud mäe otsa ning lõpuks üles torni. Tema elu oli olnud sisemine tõusmine samm-sammult üles mööda "püstloodis redelit". Ta on jõudnud torni ja seejärel "ülemisse ruumi", mida Apostlite Tegude aegadest saadik oli mõistetud sisemise koondumise ja ülenemisena, kõrgemale tõusmisena valmistamise ja tegemise maailmast. Ta seisab akna juures -- ta on otsinud kohta ja selle leidnud, kus ta saab vaadata välja, kus maailma müür on avanenud ja ta saab heita pilgu avatusse. Ta seisab. Monastilises traditsioonis tähistab seisja inimest, kes on end küürus- ja kokkumurtud-olekust sirgu ajanud ning on seega võimeline vaatama mitte ainult maad, vaid on saavutanud püstise hoiaku ja on võimeline vaatama üles. Nõnda saab temast nägija. Mitte maailm ei ole kitsenenud, vaid hing on avardunud, olemata enam absorbeeritud osalises, mitte nähes enam puid, nägemata nende taga metsa, vaid olles nüüd võimeline nägema tervikut. Veelgi enam, ta saab näha tervikut, kuna ta vaatab sellele kõrgemalt ja ta on võimeline asuma sellele positsioonile kuna ta on saanud seesmiselt suureks. Me võime kuulda selles vana traditsiooni kaja inimesest kui mikrokosmosest, kes hõlmab kogu maailma. Ent kõige tähtsam punkt on järgmine: inimene peab õppima üles ronima; ta peab kasvama ja avarduma. Ta peab seisma akna juures. Ta peab vaatama välja. Ja siis võib Jumala valgus teda puudutada; ta võib selle ära tunda ja ammutada sellest õige vaate. Meie maa peale istutatud olek ei tohiks kunagi kujuneda nii eksklusiivseks, et me muutume võimetuks kõrgemale tõusma, sirgelt seisma. Need suured inimesed, kellest kannatliku ronimise läbi ja korduva puhastumise läbi, mille nad oma elus on läbi teinud, on saanud nägijad ja seetõttu rajaleidjad sajanditeks, on olulised ka meie jaoks täna. Nad näitavad meile, kuidas leida valgus isegi öös ning kuidas astuda vastu ähvardustele, mis kerkivad üles inimeksistentsi sügavikest ja astuda vastu tulevikule inimestena, kes loodavad.