Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 17. juuni 2009

Kardinal Basil Hume palvest

Täna möödub 10 aastat Westminsteri üle-eelmise peapiiskopi, kardinal Basil Hume'i surmast. Järgnevalt tema mõtteid palvest, mis ilmusid Sunday Timesis (viide WITL):

“Kui ma ei lähe kõrbe kohtama Jumalat,” ütles Hume, “siis ei ole mul midagi öelda, kui ma lähen turuplatsile. See on väga tähtis. Ma saan hakkama oma tööga peapiiskopina ainult siis . . . kui ma pühendan suure osa oma päevasest ajast palvele. Minu puhul peab see toimuma varahommikul. Ma ei usu, et ma saaksin oma tööga hakkama, kui mul poleks seda poolt tundi. See on saanud minu jaoks väga tähtsaks.”

Paljud, kes kardinaliga kohtusid, arvasid end olevat kohanud palveinimest, jumalameest, kes andis edasi sisemist jõudu, võimast ja julgustavat palvevaimu. Need, kes teda vaid pealiskaudselt tundsid, poleks osanud arvata, et tema palveelu ei olnud alati kerge. Sageli kirjeldas ta oma kõige tavalisemat palvevormi kui “ebakompetentsuse palvet” ja ta koges harva sügavalt rahuldustpakkuvaid palvehetki. Kord ütles ta ühele oma erasekretäridest: “Ma pole oma palvetes olnud edukas, aga ma olen olnud ustav.” . . .

Mõned evangeeliumikohad leidsid tema südames erilist vastukaja. Mitmed neist olid seotud inimeste tervendamisega Kristuse poolt: lugu pimedast, kes palus anda talle nägemine, kurdist, kes soovis saada kuuljaks, pidalitõbisest, kes tahtis puhtaks saada, lombakast, kes palus tervendamist. Olles mures, asetas ta end pimeda, kurdi, pidalitõbise ja lombaka asemele ja palus Jumalalt aidata tal näha, aidata tal kuulda, mida Jumal temalt ootab, puhastada teda patust ja võimaldada tal tegutseda. Ta õppis kohtlema kahtlust kui sõpra.

Ta kohtus oma vaimses elus ka teiste probleemidega. Üks neist oli kalduvus tugineda ainuüksi iseenda pingutustele, selle asemel, et toetuda Jumalale. Ta ütles: “Miski minu vaimses elus pole nii raske kui usaldamine . . . Ma ei usalda piisavalt Jumalat. Ma irisen. Ma langen sellesse lõksu, kus mõeldakse, et kõik sõltub ‘minust’.”

Lisaks tajus ta end [oma kutsumuses?] ebaadekvaatsena. Kõneldes mõningate kaaspreestritega, märkis ta: “Sügaval sisimas on igas preestris alati kerge rahutustunne . . . me avastame, et me me oleme tegelikult liiga väetid täitma nende lootusi, keda me teenime . . . Ka mina olen liiga nõder oma ülesande jaoks, mis seisneb hea sõnumi toomises.” Vanuse lisandudes muutub see märgatavamaks. “Kui me saame vanemaks, siis tajume selgemini oma puudujääke ja süüd ning võime kergesti kaotada usu enesesse . . . sedavõrd, kuivõrd me kasvame enesetunnetuses, kasvab ka lõhe selle vahel, mis me oleme ja mida me teame, et me peaksime olema.”

Mõnikord tekkis tal kahtlus, kas ta väärib oma võimupositsiooni. Ta ütles: “Üha rohkem tundub mulle, et keegi pole tegelikult küllalt väärt, et teiste üle autoriteeti omada. Seda öeldes pean ma eelkõige silmas iseennast.” Kohati oli ta mures, et ta pole olnud hea piiskop, kirjutades 1997. aastal ühes kirjas: “Ma olen olnud pidevalt ängis, et ma olen pühendanud kaugelt liiga vähe aega preestritele.” Ta võis olla enda vastu ülekohtuselt karm, ent ta pidas end ülehinnatuks.

Kord küsis üks sõber temalt tema elu lõpupoole, kas ta kahetseb midagi. Lühikese mõttepausi järel vastas kardinal: “Kulutamata aega. Andmata armastust.” Paljud, kes olid oma elus tunda saanud tema armastavat karjasehoolt, poleks nõustunud.

Ometi oli tõenäoliselt tema soov olla aus oma palveelu raskuste suhtes osaliselt see, mis tegi temast jõulise kõneleja sellel teemal. Sest teised, kes samuti sageli leidsid oma palveelu olevat raske, tundsid kahtlemata, et ta oli kogenud sarnaseid raskusi ning, arvestades tema ilmset pühadust, said julgust vastu pidada. Käies palverännul Lourdes'is pidas ta õhtuti palve kohta loengu või paar. Kaaspalverändurid tahtsid innukalt teada: “Kas kardinal räägib täna õhtul?” Neil kordadel kõneles ta lummavalt.

Kui ta tundis end vahel läbikukkuvat oma palveelus ja mõnikord teistes aspektides, siis tasub meeles pidada, et tema enda arvates oli tõeliselt eduka palveelu proovikiviks see, kas inimene kasvab armastuses. Ta ütles: “Kui tahate rakendada minu meetodit kontrollimaks, kas palve sujub, siis otsustage selle üle vastuste põhjal järgmistele küsimustele: Kas ma muutun heldemaks? Kas minus kasvab armastus? Lahkus? Tähelepanelikkus? Kas ma muutun sallivamaks ja mõistvamaks? Vähem oma arvamuste keskseks?”

Kahtlemata oleks ta palunud sama testi rakendada ka enda suhtes.

Isa Basil järgis oma palveelus mitmeid reeglaid, sest ta ütles: “Ma pean olema distsiplineeritud ja korrapärane ning sellisena püsima,” olgugi et ta nõustus, et “parim viis palvetada on selline, mis sulle sobib”. Tema reeglid olid järgmised: tee seda, ole otsustav; varu oma päevas veerand kuni pool tundi; otsusta, mida teha järgmisel päeval — nagu kallimat ootav armastaja, valmistades ette, mida öelda, valides sõna, millega teda kirjeldada, korrates fraase, mida ta tahab öelda, lihtsalt temast mõeldes. Ta meenutas, et “kloostrielus tuli alati õhtul pärast Completat valmistada ette oma meditatsioon järgmiseks päevaks”.

Teised reeglid: ära otsi edu, ära anna alla; harrasta vaimulikku lugemist, sest “vaim tahab toitu saada, et ergutada palvet”; alusta Vanast Testamendist ja Psalmidest — loe Evangeeliume nagu oleksid need adresseeritud isiklikult sinule. Tema viimased reeglid olid: mõtle sellele, mida sa räägid, sest mõtete kaudu me avastame Jumala, kellest me mõtleme; tee hajamõtetest oma palve osa; planeeri seda!

Ta ütles: “Palve mõju on religiooni interioriseerimine, meie avamine teise maailma väärtustele ning samal ajal ja sügavalt meie avamine üksteisele. . . Püsivuse läbi palves juhitakse meid õrnalt nägema selgemalt, et mitte meie ei ole kõige keskmes, vaid Jumal.”
Meeldejääv jutlus Hume'i matusel Westminsteri Katedraalis algas järgmiste sõnadega...
Kallid õed, kallid vennad, kahe lühikese kuu eest, kui talle teatati tema surmavast haigusest, valdas kardinali esmalt kiusatus öelda “kui ainult... kui ainult ma saaksin alustada kõike otsast, oleksn ma palju parem munk, palju parem abt, palju parem piiskop.”

“Aga siis ma mõtlesin” - need on tema enda sõnad - “siis ma mõtlesin, kui palju parem oleks, astudes surres Jumala ette, öelda mitte tänan Sind, et ma olin nii hea munk, nii hea abt, nii hea piiskop, vaid pigem Jumal, ole mulle patusele armuline. Sest kui ma tulen tühjate kätega, siis olen ma valmis võtma vastu Jumala andi.

Jumal, ole mulle patusele armuline.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse