Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 21. juuni 2009

24 tomistlikku teesi

Pärast paavst Pius X motu propriot Doctoris Angelici koostas rühm filosoofiaprofessoreid 1914.a. kokkuvõtliku loetelu Aquino p. Thomase olulisematest õpetustest ja esitas selle seisukohavõtuks Pühale Õpingute Kongregatsioonile, kes kinnitas, et esitatud teesid annavad õigesti edasi p. Thomase õpetust. Järgnevate teeside loendi allikas on Acta Apostolice Sedis, VI (1914), 38386, ent tõlke aluseks on käesolevas lõigus lingitud tekstid. 24 teesi jagunevad nelja gruppi, mis käsitlevad ontoloogiat, kosmoloogiat, psühholoogiat ja teodiiket.

24 TEESI

ONTOLOOGIA

1. Potentsiaalsus ja akt jagavad oleva sellisel moel, et mis iganes on, on kas puhas akt või koosneb paratamatult potentsiaalsusest ja aktist, kui esmastest ja seesmistest printsiipidest.

2. Akti kui täiust piirab ainult potentsiaalsus, mis on valmisolek täiuseks. Seepärast eksisteerib akt mistahes vallas, milles on tegu puhta aktiga, kordumatu ja piiramatuna; kus see aga on piiratud ja mitmene, seal moodustab see tõelise ühenduse potentsiaalsusega.

3. Seepärast subsisteerib oma absoluutses olemises ükspäinis Jumal ainsa ja lihtsaimana; kõigil teistel, kes tema olemisest osa saavad, on nende olemist piirav loomus ning nad koosnevad olemusest ja olemisest kui tõeliselt erinevatest printsiipidest.

4. [Sõna] 'olev', mis tuleneb 'olema'-st, ei kasutata Jumala ja loodute kohta univokaalselt [/samatähenduslikult], ega ka päris ekvivokaalselt [/eritähenduslikult], vaid analoogiliselt, kas atributsiooni- või proportsiooni-analoogiana.

5. Lisaks on igas loodus tõeline ühendus subsisteeriva subjekti ja sekundaarselt lisanduvate vormide, ehk aksidentside vahel: see aga ei ole mõistetav, kui olemist ei võeta tõeliselt vastu [sellest] erinevas olemuses.

6. Peale absoluutsete aksidentside on ka suhtelised aksidentsid, ehk aksidentsid "millegi suhtes" (ad aliquid). Kuigi "millegi suhtes" ei tähista iseenesest mingile asjale seesmiselt omast suhet teise asja, on sellel siiski sageli põhjus asjades ning seetõttu on sellel reaalne olemine eraldi subjektist.

7. Vaimne olend on oma olemuses täiesti lihtne. Ent temas jääb siiski alles kahesugune ühendus: olemuse ühendus olemisega ja substantsi ühendus aksidentsiga.

8. Ent kehaline loodu koosneb juba oma olemuses potentsiaalsusest ja aktist; olemuse vallas märgitakse seda potentsiaalsust ja akti vastavalt nimetustega mateeria ja vorm.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse