Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 28. juuni 2009

Humanae Vitae Elukultuuri Instituudis

Elukultuuri Instituudi leheküljel kirjutab Markus Järvi Humanae Vitaest. Appetizer:

Euroopa järk-järguline sekulariseerumine jõuab 20. sajandi keskpaigaks välja punkti, kus perekonna väärtus ühiskonna algrakuna on suurte totalitaristlike ideoloogiate poolt juba ammu kahtluse alla seatud, kus materialistlik tarbimiskultuur söövitab üha aplamalt kristlikke moraaliprintsiipe ja kus, nagu tõestamaks perevaenulike ideede käegakatsutavat tegelikkust, on ravimiturule paisatud tööstuslikult toodetud rasestumisvastased vahendid. Liiderdamine on saanud iseseisvaks kultuuriks ja esimest korda maailma ajaloos on sellele kultuurile antud mitte lihtsalt afektiivne, tundelis-ideeline, vaid täiesti efektiivne, toimiv ja reaalne sümbol – antibeebipill. Seksuaalsuhtest tulenev nauding ja vastutus on teineteisest lõplikult lahti lõigatud ning sellega on seksuaalsus taandatud üheks võimalikuks kehalist naudingut pakkuvaks toiminguks, mis ei erine oluliselt näiteks söömisest või hea veini nautimisest.

Vastutust neurootiliselt vältiv kultuur levib ka katoliiklaste seas. 8. detsembril 1966 lõppenud Vatikani II Kirikukogu äratas paljudes defineerimata ja ähmase tungi kirikusiseste muutuste järele. Muutusteootel õhustik oli suurepäraseks kasvukliimaks Kiriku seest tulnud nõudmistele vaadata üle aborti ja rasestumisvastaseid vahendeid puudutav õpetus eesmärgiga seda muuta. 21. juulil 1968 ilmub paavst Paulus VI entsüklika Humanae Vitae, millest paljud ootavad suunapööret Katoliku Kiriku seksuaalmoraali puudutavates punktides. Paavst sõnastab Kiriku ustavate ridadest tulnud fundamentaalse küsimuse oma entsüklika alguses: “Kas ei tuleks, arvestades tänapäeva elutingimusi ning abielusuhete tähendust abikaasade harmoonilisele kooselule ja vastastikusele truudusele, vaadata üle kehtivad moraalinormid, eriti kui leitakse, et neist ei ole võimalik kinni pidada ilma suurte raskusteta, mille ületamine nõuab mõnikord tohutut pingutust?” (HV, 3)

Loe tervikteksti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse