Angelus Kolmainu Pühal 2009

Eilsel Pühima Kolmainu Suurpühal kõneles Püha Isa Angeluse järel:

Ülestõusmisaja järel, mis kulmineerub Nelipühaga, näeb liturgia ette järgmised kolm Issanda suurpüha: täna Pühima Kolmainu Suurpüha; neljapäeval Corpus Domini, mida paljudes maades, sealhulgas Itaalias, pühitsetakse järgmisel pühapäeval; lõpuks, kahe nädala pärast reedel Jeesuse Pühima Südame Suurpüha. Igaüks neist liturgilistest pühitsustest ilmutab vaatenurka, mis hõlmab kristliku usu müsteeriumi tervikuna: vastavalt ühe ja kolmese Jumala reaalsust, Armulaua sakramenti ning Kristuse Isiku jumalik-inimlikku keset. Need on tegelikult üheainsa päästemüsteeriumi aspektid, müsteeriumi, mis teatud mõttes võtab kokku kogu Jeesuse ilmutamise tee, lihakssaamisest surma ja ülestõusmiseni ning taevaminemise ja Püha Vaimu annini.

Täna kontempleerime Pühimat Kolmainsust nagu Jeesus meile Teda tunda andis. Ta ilmutas meile, et Jumal on armastus "mitte ühe isiku ühtsuses, vaid ainsa substantsi Kolmainsuses" (prefatio): Kolmainsus on Looja ja halastav Isa; Ainusündinud Poeg, igavene lihakssaanud Tarkus, kes on meie eest surnud ja üles tõusnud; lõpuks on see Püha Vaim, kes juhib kõike, kosmost ja ajalugu, lõpliku kokkuvõtmise poole. Kolm Isikut, kes on üks Jumal, sest Isa on armastus, Poeg on armastus, Püha Vaim on armastus. Jumal on armastus ja ainult armastus, puhtaim, lõpmatu ja igavene armastus. Kolmainsus ei ela hiilgavas üksinduses, vaid on pigem elu amendamatu allikas, mis lakkamatult annab iseennast ja jagab (communicates) isennast.

Me saame sellest mingil moel aimu (intuit), olgu siis vaadeldes makro-universumit: meie maad, planeete, tähti, galaktikaid; või mikro-universumit: rakke, aatomeid, elementaarosakesi. Pühima Komainsuse "nimi" on teatud moel kirjutatud kõigesse, mis eksisteerib, sest kõik, mis eksisteerib, kuni kõige viimase osakeseni, on olev, mis on mingis suhtes, ja seega särab sellest esile Jumala-suhe ning lõppeks loov Armastus. Kõik tuleb armastusest, tungleb armastuse poole ja kantakse armastusest, loomulikult vastavalt erinevatele teadlikkuse ja vabaduse astmetele. "Oo Issand, / kui imeline on sinu nimi üle kogu maa!" (Ps 8,2) -- hüüatab psalmist. Rääkides "nimest" osutab Piibel Jumalale enesele, Tema tõelisele identiteedile; identiteedile, mis särab esile kogu loodust, kus iga olend osutab oma eksisteerimise fakti enese tõttu ja "kanga" tõttu, millest ta on tehtud, transtsendentsele Printsiibile, igavesele ja lõpmatule Elule, mis annab iseennast, ühesõnaga: Armastusele. "Temas", ütleb p. Paulus Ateena Areopaagil, "me elame ja liigume ja oleme" (Ap.t. 17,28). Tugevaim tõend, et me oleme tehtud Kolmainsuse kuju järgi on see: ainult armastus teeb meid õnnelikuks, sest me elame suhtes, ja me elame, et armastada ja olla armastatud. Kasutades bioloogiast pärit analoogiat võime öelda, et inimese "genoomi" on Kolmainsus, Jumal-armastus sügavalt sisse kirjutatud.

Neitsi Maarja tegi oma kuulekas alandlikkuses enesest jumaliku Armastuse teenija: ta võttis vastu Isa tahte ja Pühast Vaimust eostus temas Poeg. Temas valmistas kõigeväelisus enesele väärilise templi ning tegi temast Kiriku mudeli ja kuju, Kiriku, mis on kõikide inimeste osaduse müsteerium ja koda. Aidaku Maarja, Pühima Kolmainsuse peegel, meil kasvada usus Kolmainu müsteeriumisse.