Kultuur ja religioon

Veel üks tsitaat Ratzingeri eile tsiteeritud raamatust Truth and Tolerance (lk. 59-60):

Mis on kultuur? Kuidas see suhtestub religiooniga ja mil moel saab see sõlmida sidemeid religioossete entiteetidega, mis olid sellele algselt võõrad? Peame kohe ütlema, et ainult kaasaegses Euroopas on välja töötatud selline kultuuri kontseptsioon, mis kujutab seda religioonist eraldiseisva sfäärina või isegi sellele vastanduvana. Kõigis tuntud ajaloolistes kultuurides on religioon kultuuri olemuslik osa, tegelikult seda määratlev kese; religioon määratleb väärtuste skaala ning seeläbi kõigi nende kultuuride sisemise sidususe ja hierarhia. Ent kui asjad on tõesti niimoodi, näib kristluse inkultureerimine teistesse kultuuridesse seda raskem. Sest on arusaamatu, kuidas kultuuri, mis on religiooniga läbi imbunud, mis elab selles ja põimub sellega, saaks nii-öelda ümber istutada teise religiooni, ilma et mõlemad selle käigus häviksid. Kui võtta kultuurist välja selle oma religioon, mis on selle sünnitanud, röövitakse sellelt süda; kui istutada sellesse uus -- kristlik -- süda, siis näib möödapääsmatu, et see organism, mis ei ole sellega kohanenud, tõukab selle ära. Näib olevat raske ette kujutada selle protsessi positiivset väljundit.

See saab olla mõttekas vaid juhul, kui suhe kristliku usu ja vastava teise religiooni vahel koos selle elava kultuuriga ei ole suhe kahe absoluutselt võõra elemendi vahel, kui neis on pigem teatud sisemine avatus teineteise suhtes; või teisiti öeldes, kui nende loomusesse kuulub igal juhul kalduvus liikuda teineteise poole ja ühineda. Inkultureerimine eeldab seega iga kultuuri potentsiaalset universaalsust. See eeldab, et kõigis neis on tegev sama inimloomus ning et selles inimloomuses on elav inimkonna ühine tõde, mis püüdleb ühtsuse poole. Öeldes seda veel teisiti, inkultureerimise kavatsusel on mõtet vaid juhul, kui seeläbi ei kahjustata kultuuri, nii et ühise suuna tõttu, mille annab inimsuse tõde, see avaneb ja areneb uue kultuurilise jõu mõjul. Need elemendid igas kultuuris, mis välistavad sellise avanemise ja kultuurilise vahetuse, esindavad seda, mis on antud kultuuris ebaadekvaatset, sest erineva välistamine on inimloomusega vastuolus. Kultuuri arengutaset näitab selle avatus, selle võime anda ja vastu võtta, selle vägi edasi areneda, lasta end puhastada ja seega paremini kohaneda tõe ja inimesega.

Siinkohal võime üritada anda midagi kultuuri definitsiooni taolist. Me võiksime öelda: kultuur on kogukonnale oma märgi jätnud ja seda kujundanud kogemuste ja hinnangute väljendumise sotsiaalne vorm, nagu see on ajalooliselt kujunenud.