Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 30. aprill 2010

Evolutsiooni hüminast

Varro avaldas oma blogis C.S. Lewise mängleva ja teravmeelse poeemi "Evolutionary hymn", lisades kommentaariks:
Las need read räägivad ise enda eest. Kes mõistab, mõistab kommentaaridetagi; kes mitte, sel pole ka kommentaaridest kasu.
Ma tahaks seda hümni siiski kommenteerida, et mõista, mida ma sellest mõistan, ehkki võib-olla kasutult. Vabandust, et ma mängulisse hümni nii tõsiselt suhtun. Tegemist on nn. pimedal juhuslikkusel põhineva evolutsiooni naeruvääristamisega. Ent on oht samastada evolutsioon kui selline mõttetute jõudude ja kaootilise juhuste valitsemisega, vastandades selle Looja ettehooldusele. Sellisel juhul võetakse sisuliselt omaks ateistide-materialistide evolutsioonikäsitus ja vastandatakse end sellele. Ent see on lihtsalt üks ideoloogiliselt väärastatud evolutsioonikäsitus. Evolutsioon, mõistetud materiaalse maailma vormide transformeerumisena ajas sekundaarsete põhjuste ahelas, ei vastandu iseenesest mitte kuidagi Jumala kui esmapõhjuse loovale ja ettehooldavale tegevusele, toimugu see siis imede või loodusseaduste või juhuste kaudu.

neljapäev, 29. aprill 2010

Uus ingliskeelne Missaal

Kardinal Pelli juhitud Vox Clara komisjon on lõpetanud ligi kümme aastat kestnud töö ingliskeelse Missaali uue tõlke kallal. Vaevarikas protsess hõlmas ingliskeelset liturgiat kasutavate maade piiskoppide konverentside ja spetsialistide töö koordineerimist, kooskõlastamist, ühitamist jms. Kooskõlas UDK instruktsiooniga Liturgiam authenticam on uus tõlge ustavam ladina editio typica suhtes kui oli endine Missaal, tõlgitud "dünaamilise ekvivalentsuse" printsiibil ja erinevates maades erinevalt. (Viide: WiL)

Nüüd, kus Vox Clara komisjon on omandanud väärtusliku kogemuse, võiks komisjoni koosseisu veidi kohendada ja alustada tööd eestikeelse Missaali kallal :)

kolmapäev, 28. aprill 2010

Kiriku statistiline aastaraamat

Eile avaldas Vatikani Teabeteenistus kokkuvõtte hiljuti ilmunud statistilisest aastaraamatust, mis sisaldab informatsiooni Katoliku Kiriku kohta maailmas aastatel 2000-2008.

Nende üheksa aasta kestel on katoliiklaste arv maailmas kasvanud 1,045 miljardilt 2000. aastal 1,166 miljardile 2008. aastal, mis teeb kasvuks 11,54 protsenti. Detailsemalt vaadates on kasv olnud Aafrikas 33%, Euroopas 1,17%, Aasias 15,61%, Okeaanias 11,39% ja Ameerikas 10,93%. Kogu rahvastikust moodustasid katoliiklased 2000. aastal Euroopas 26,8% ja 2008. aastal 24,31% (langus 2,5%). Ameerikas ja Okeaanias on osakaal jäänud samaks ning Aasias on see veidi kasvanud.

Piiskoppide arv maailmas on tõusnud 4541-lt 2000. aastal 5002-le 2008. aastal, mis teeb kasvuks 10,15%.

Ka preestrite arv on 9 aasta jooksul veidi kasvanud, tõustes 405178-lt 2000. aastal 409166-ni 2008. aastal, mis teeb kogukasvuks 0,98%. Aafrikas ja Aasias on nende arv kasvanud (vastavalt 33,1% ja 23,8%), Ameerikas jäi preestrite arv samaks ning Euroopas ja Okeaanias langes mõnevõrra (vastavalt 7% ja 4%).

Diötsesiaalpreestrite arv kasvas 3,1%, tõustes 265781-lt 2000. aastal 274007-ni 2008. aastal. Vastupidiselt näitas regulaar- ehk ordupreestrite arv püsiva languse märke, langedes 3,04% ja jõudes 135159-ni 2008. aastal. Kontinentidest ilmnes preestrite proportsiooni selge kahanemine vaid Euroopas: 2000. aastal oli siin 51% kogu maailma preestritest, 2008. aastal 47%. Aasia ja Aafrika koos esindasid maailma preestritest 17,5% 2000. aastal ja 31,9% 2008. aastal. Ameerikad suurendasid veidi oma osa preestrite koguarvust jõudes ligi 30%-ni.

Ordineerimata [mees]orduliikmete arv oli 55057 aastal 2000 ja 54641 aastal 2008. Võrreldes andmeid kontinentide kaupa, näeme Euroopas tugevat langust (-16,57%), samuti Okeaanias (-22,06%), Ameerikais püsis nende arv stabiilsena ning kasvas Aasias ja Aafrikas (vastavalt 32% ja 10,47%).

Naisorduliikmeid on pea kaks korda rohkem kui preestreid ja 14 korda rohkem kui ordineerimata meesorduliikmeid, aga nende arv väheneb, langedes 800000-lt aastal 2000 740000-le aastal 2008. Geograafiliselt asub 41% neist Euroopas, 27,47% Ameerikas, 21,77% Aasias ja 1,28% Okeaanias. Naisorduliikmete arv on kasvanud kõige dünaamilisematel kontinentidel -- Aafrikas 21% ja Aasias 16%.

Kiriku statistiline aastaraamat sisaldab ka informatsiooni filosoofia ja teoloogiatudengite kohta diötsesiaal- ja orduseminarides. Globaalselt on nende arv kasvanud 110583-lt aastal 2000 117024-ni astal 2008. Aafrikas ja Aasias on nende arv tõusnud, samas kui Euroopas toimus langus.

pühapäev, 25. aprill 2010

Hea Karjase Pühapäev

Zeniti valitud katkendid paavst Benedictus XVI sõnumist 47. Ülemaailmse Kutsumuste Palvepäeva puhul:

47. Ülemaailmne Palvepäev Kutsumuste Eest, mida tähistatakse Ülestõusmisaja neljandal pühapäeval -- Hea Karjase Pühapäeval -- 25. aprillil 2010. aastal, annab mulle võimaluse pakkuda teile mõtisklemiseks teemat, mis on kõige sobivam sel Preestrite Aastal: Tunnistus äratab kutsumuse. Teie pingutuste viljakus kutsumuste edendamiseks sõltub eelkõige Jumala vabast tegevusest, ent nagu kinnitab pastoraalne kogemus, aitab sellele kaasa ka nende isikliku ja kogukondliku tunnistuse kvaliteet ja sügavus, kes on juba vastanud Issanda kutsele [astuda] ministeriaalsesse preestriseisusesse ja konsekreeritud ellu, sest nende tunnistus saab siis äratada teistes soovi vastata heldelt Kristuse kutsele.

[...]

Jumala vaba ja armulik initsiatiiv kohtab kõigi nende inimlikku vastutust ja esitab sellele väljakutse, kes võtavad vastu Tema üleskutse saada nende endi tunnistuse kaudu Tema jumaliku kutse tööriistadeks. See toimub Kirikus ka täna: Issand kasutab nende preestrite tunnistust, kes on ustavad oma missioonile, selleks et äratada uusi preestri- ja ordukutsumusi Jumala Rahva teenimiseks. Sel põhjusel tahaksin ma mainida kolme aspekti preestri elus, mida ma pean tõhusa preesterliku tunnistuse jaoks olemuslikuks.

Fundamentaalne element, mida võib kohata igas kutsumuses preestri- ja pühendunud seisusesse, on sõprus Kristusega. Jeesus elas püsivas ühenduses Isaga ja just see ärgitas jüngreid otsima sama kogemust; Temalt õppisid nad elamist osaduses Jumalaga ja lakkamatus dialoogis Temaga. Kui preester on “jumalamees”, see, kes kuulub Jumalale ning aitab teistel Teda tundma õppida ja armastada, siis ei saa elada muidu, kui sügavas läheduses Jumalaga, püsides Tema armastuses ja tehes ruumi Tema Sõna kuulmiseks. Palve on esimene tunnistuse vorm, mis äratab kutsumused.

[...]

Teine preestriseisuse ja orduelu juurde kuuluva konsekratsiooni aspekt on enese täielik andmine Jumalale. Apostel Johannes kirjutab: “Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest” (1Jh 3,16). Nende sõnadega kutsub ta jüngreid sisenema Jeesuse meelsusesse, kes kogu oma elu tegi Isa tahet, isegi kuni enese lõpliku andmiseni Ristil. Siin saab Jumala halastus nähtavaks kogu oma täiuses; halastav armastus, mis on võitnud kurjuse, patu ja surma pimeduse. Jeesuse kuju, selle kuju, kes Viimsel Õhtusöömaajal tõuseb lauast, heidab endalt rüü, võtab rätiku, vöötab end sellega ja kummardub pesema apostlite jalgu, väljendab kogu Tema olemises ilmutatud teenimise ja anni mõtet, kuulekuses Isa tahtele (cf. Jh 13,3-15). Järgides Kristust peab igaüks, kes on kutsutud erilisele konsekreeritud elule, tegema oma parima, et anda tunnistust enese täielikust andmisest Jumalale. [...] Iga kutsumuse lugu on peaaegu alati põimunud tunnistusega preestrist, kes elab rõõmuga enese andmist oma vendadele ja õdedele Jumalariigi heaks. See on nii sellepärast, et preestri kohalolek ja sõnad suudavad äratada küsimusi ja juhatada koguni lõplike otsusteni (cf. Johannes Paulus II, Sünodijärgne Apostellik Ekshortatsioon Pastores Dabo Vobis, 39).

Kolmas aspekt, mis möödapääsmatult iseloomustab preestrit ja pühitsetud isikut, on elu osaduses. Jeesus näitas, et nende märgiks, kes soovivad olla Tema jüngrid, on sügav osadus armastuses: “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te
üksteist armastate” (Jh 13,35). Erilisel moel peab preester olema osaduse-inimene, vatud kõigile, võimeline koguma ühte palverännur olevat karja, mis Issanda headus on temale usaldanud, aidates ületada jagunemisi, tervendada hõõrdumisi, lepitama konflikte ja arusaamatusi ning andestama haavamisi. 2005. aasta juunis, kõneldes Aosta vaimulikele, märkisin ma, et kui noored näevad preestreid, kes näivad kauged ja kurvad, siis vaevalt nad tunnevad end julgustatud olevat järgima nende eeskuju. Nad jäävad kõhklema, kui neid suunatakse mõtlema, et selline ongi preestri elu. Selle asemel peavad nad nägema elu-osaduse eeskuju, mis võiks neile ilmutada preestriks-olemise ilu.

[...]

Võib öelda, et preestrikutsumused sünnivad kokkupuutest preestritega, nagu mingi kallihinnaline pärusvara, mida antakse edasi sõna, eeskuju ja kogu eluviisiga.

teisipäev, 20. aprill 2010

Homoseksuaalsuse ja pedofiilia seostest: uuringud

LifesiteNews vahendab Brian W. Clowesi põhjaliku ülevaate antud teemat käsitlevatest uuringutest. Alljärgnevalt toon tõlke artikli kokkuvõttest:

Abstrakt: Vaimulike sooritatud seksuaalsete kuritarvituste skandaalid keskendusid peamiselt põhjapoolkerale; Rooma-Katoliku Kiriku moraalne autoriteet on sattunud oportunistlikku piiramisrõngasse prominentsete isikute ja organisatsioonide poolt, kes näevad võimalust edendada oma eesmärke, mis sisaldavad naiste ordineerimist ja preesterliku tsölibaadinõude tühistamist.

Selles strateegias on ka tugev kaitseelement. Kiriku vastased teavad, et eksisteerib tugev ja hästi-dokumenteeritud seos mees-homoseksuaalsuse ja laste seksuaalse kuritarvitamise vahel, ent väidavad, et tõendid sellise seose kohta puuduvad. Ning muidugi loodavad need, kes praegu Kirikut ründavad, et nad saavad õõnestada tema moraalset autoriteeti homoseksuaalse käitumise patususe kuulutamisel ning nõrgendada tema vastuseisu nn. homoseksuaalsele “abielule”.

Käesolev artikkel näitab, et eksisteerib tõepoolest väga tugev seos mees-homoseksuaalsuse ja laste seksuaalse kuritarvitamise vahel. Samuti näitab see, et sarnane laste seksuaalse kuritarvitamise määr eksisteerib [peale Katoliku Kiriku] ka ülejäänud väga suurtes täiskasvanud meeste gruppides (n. protestantlikud pastorid, kes on tavaliselt abielus), tõestades seega, et probleemi juur ei ole tsölibaat, vaid homoseksuaalsus.

Jesaja 51,6-8

6 Tõstke oma silmad taeva poole
ja vaadake alla maa peale;
sest taevad haihtuvad kui suits
ja maa kulub nagu kuub,
selle elanikud surevad otsekui sääsed.
Aga minu pääste jääb igavesti
ja minu õiglus ei lõpe.
7 Kuulge mind, õigusetundjad,
rahvas, kelle südames on mu Seadus!
Ärge kartke inimeste laimu
ja ärge ehmuge nende sõimust!
8 Sest neid sööb riidekoi nagu riiet,
neid sööb villakoi nagu villa.
Aga minu õiglus jääb igavesti
ja mu pääste põlvest põlve.

esmaspäev, 19. aprill 2010

Dawkins saab teada, et paavsti ei saa arreteerida


(Viide: American Papist)

FSSP vastab SSPX etteheidetele

Ite ad Thomam vahendab.

UDK homoseksuaalsete liitude seadustamise ettepanekutest

Usudoktriini Kongregatsioon (3. juuni 2003)

Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud

Sissejuhatus

1. Viimastel aastatel on paavst Johannes Paulus II ja Püha Tooli asjakohased dikasteeriumid suhteliselt sageli peatunud homoseksuaalsusega seotud küsimustel.(1) Homoseksuaalsus on murettekitav moraalne ja sotsiaalne nähtus, ka nendes maades, kus see ei tekita märkimisväärseid juriidilisi probleeme. See tekitab suuremat muret nendes maades, kus homoseksuaalsed liidud on seaduslikuks tunnistatud või kavatsetakse seda teha, kusjuures seaduslikuks tunnistamine võib sisaldada laste adopteerimise võimalust. Käesolevad kaalutlused ei sisalda uusi doktrinaalseid elemente; pigem püütakse neis korrata olulisi punkte selles küsimuses ja pakkuda mõistuspäraseid argumente, mida piiskopid saaksid kasutada, vastavalt erinevatele situatsioonidele üle kogu maailma, valmistudes spetsiifilisemateks seisukohavõttudeks, mis on suunatud abielu väärikuse kaitsmisele ja edendamisele, kuivõrd abieluinstitutsioon on perekonna ja ühiskondliku stabiilsuse alus ning ühiskonna konstitutiivne element. Käesolevad kaalutlused peaksid olema ka juhiseks katoliiklikele poliitikutele, osutades lähenemistele legislatiivsetele ettepanekutele selles valdkonnas, mis on kooskõlas kristliku südametunnistusega.(2) Kuna see küsimus on seotud loomuliku moraaliseadusega, on järgnevad argumendid suunatud mitte ainult neile, kes usuvad Kristusesse, vaid kõigile, kes on pühendunud ühiskonna ühise hüve edendamisele ja kaitsmisele.

I Abielu loomus ja selle võõrandamatud tunnused

2. Kiriku õpetus abielust ja sugude komplementaarsusest kordab tõde, mis on terve mõistuse jaoks ilmne ning sellisena tunnustatud maailma kõigi peamiste kultuuride poolt. Abielu ei ole lihtsalt suvaline suhe inimolendite vahel. Selle kehtestas Looja sellele eriomase loomuse, olemuslike omaduste ja otstarbega.(3) Ükski ideoloogia ei saa kustutada inimese vaimust kindlust, et abielu eksisteerib vaid mehe ja naise vahel, kes vastastikuse isikulise, neile eriomase ja eksklusiivse anni kaudu püüdlevad oma isikute osaduse poole. Sel moel täiustavad nad teineteist vastastikku, et teha koostööd Jumalaga uue inimelu esiletoomises ja üleskasvatamises.

3. Loomulikku tõde abielu kohta kinnitas piibellikes loomislugudes sisalduv Ilmutus; loomislood on ka algse inimliku tarkuse väljendus, milles kostub loomuse enese hääl. Looja kaval abielu jaoks, nagu seda on jutustatud Moosese esimeses raamatus (Genesis), on kolm fundamentaalset elementi.

Esiteks, inimene, Jumala kuju, loodi “meheks ja naiseks” (1Ms 1,27). Mehed ja naised on isikutena võrdsed ning mees- ja naissoost olenditena komplementaarsed. Seksuaalsus on miski, mis kuulub füüsilis-bioloogilisse valdkonda ja on ka tõstetud uuele tasandile – isikulisele tasandile – kus on ühendatud loomus ja vaim.

Abielu on Looja poolt seatud kui elamise vorm, milles isikute osadus viiakse ellu kaasates seksuaalsete võimete kasutamise. “ Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha” (1Ms 2,24).

Kolmandaks, Jumal on tahtnud anda mehe ja naise liidule erilise osaluse oma loomistöös. Nii õnnistas ta meest ja naist sõnadega “Olge viljakad ja teid saagu palju” (1Ms 1,28). Seega kuuluvad seksuaalne komplementaarsus ja viljakus Looja plaanis abielu loomusesse enesesse.

Veelgi enam, Kristus on mehe ja naise abieluliidu ülendanud sakramendi väärikusse. Kirik õpetab, et kristlik abielu on Kristuse ja Kiriku vahelise lepingu toimiv märk (cf. Ef 5,32). See abielu kristlik tähendus, kaugeltki vähendamata mehe ja naise vahelise abieluliidu sügavalt inimlikku väärtust, kinnitab ja tugevdab seda (cf. Mt 19,3-12; Mk 10,6-9).

4. Puudub igasugune alus homoseksuaalsete liitude käsitamiseks mingilgi moel sarnasena või isegi kauge analoogiana Jumala plaanile abielu ja perekonna suhtes. Abielu on püha, samas kui homoseksuaalsed aktid on vastuolus loomuliku moraaliseadusega. Homoseksuaalsed aktid “sulevad seksuaalakti elu annile. Need ei tulene ehedast afektiivsest ja seksuaalsest komplementaarsusest. Neid ei saa mitte mingitel tingimustel heaks kiita”.(4)

Pühakiri mõistab homoseksuaalsed aktid hukka “kui häbitud kired [ja “pilastamise”]... (cf. Ro 1,24-27; 1Ko 6,10; 1Ti 1,10). See Pühakirja hinnang ei luba meil loomulikult järeldada, et kõik need, kes kannatavad selle anomaalia all, kannavad selle eest isiklikult vastutust, kuid see annab tunnistust tõsiasjast, et homoseksuaalsed aktid on sisimalt korratud”.(5) Samasuguse moraalse hinnangu leiame paljude esimeste sajandite kristlike kirjameeste juures(6) ning see on ühehäälselt omaksvõetud katoliiklikus Pärimuses.

Sellele vaatamata tuleb Kiriku õpetuse kohaselt homoseksuaalse kalduvusega mehed ja naised vastu võtta lugupidamise, kaastunde ja diskreetsusega. Tuleb vältida igasugust ebaõiglast diskrimineerimist nende suhtes”.(7) Nagu teisedki kristlased, on nad kutsutud elama puhtuse vooruses.(8) Ometi on homoseksuaalne kalduvus “objektiivselt korratu”(9) ja homoseksuaalsed praktikad on “patud rängas vastuolus puhtusega”.(10)

II Seisukohad homoseksuaalsete liitude probleemi suhtes

5. Seistes silmitsi homoseksuaalsete liitude faktiga asuvad tsiviilvõimud erinevatele positsioonidele. Mõnikord nad lihtsalt sallivad seda nähtust; teinekord pooldavad nad selliste liitude seaduslikku tunnustamist, ettekäändel, et nii välditakse teatud õiguste osas diskrimineerimist nende isikute suhtes, kes elavad koos kellegi samasoolisega. Mõningatel juhtudel eelistavad nad homoseksuaalsetele liitudele päris-abieluga seadusliku samaväärsuse omistamist koos lapsendamise seadusliku võimalusega.

Seal, kus valitsuse poliitika on de facto sallimine ja puudub homoseksuaalsete liitude eksplitsiitne seaduslik tunnustamine, tuleb hoolikalt eristada probleemi erinevaid aspekte. Moraalne südametunnistus nõuab, et kristlased annaksid igal juhul tunnistust terviklikust moraalsest tõest, millega on vastuolus nii homoseksuaalsete aktide heakskiitmine kui ka homoseksuaalsete isikute ebaõiglane diskrimineerimine. Seepärast võivad tõhusaks osutuda diskreetsed ja arukad sammud; need võivad sisaldada järgmist: näitamine, millisel teel sellist sallivust võidakse ära kasutada või rakendada ideoloogia teenistusse; nende liitude ebamoraalse loomuse selge väljendamine; vajaduse meeldetuletamine valitsusele hoida see nähtus teatud raamides, et kaitsta avalikku moraali ja, eelkõige, vältida noorte sattumist seksuaalsuse ja perekonna kohta käivate ekslike ideede märklauaks, mis rööviks neilt hädavajaliku kaitse ja soodustaks selle nähtuse levimist. Neile, kes tahaksid liikuda sallimiselt spetsiifiliste õiguste legitimiseerimisele kooselavate homoseksuaalsete isikute jaoks, tuleb meelde tuletada, et kurja heakskiitmine või seadustamine on midagi hoopis muud, kui selle sallimine.

Situatsioonides, kus homoseksuaalseid liite seaduslikult tunnustatakse või kus neile on antud abielule kuuluv seaduslik staatus ja õigused, ollakse kohustatud [sellele] selgelt ja jõuliselt vastu astuma. Peab hoiduma mistahes formaalsest koostööst selliste rängalt ebaõiglaste seaduste vastuvõtmisel või rakendamisel, ning sedavõrd, kui see on võimalik, materiaalsest koostööst nende rakendamisel. Selles valdkonnas saab igaüks kasutada oma õigust südametunnistuse alusel keeldumiseks.

III Mõistuspärased argumendid homoseksuaalsete liitude seadusliku tunnustamise vastu

6. Selleks, et mõista, miks on vaja vastu astuda homoseksuaalsete liitude seaduslikuks tunnistamisele, tuleb arvesse võtta erinevate tasandite eetilisi kaalutlusi.

Terve mõistuse aspektist

Riigi seaduse valdkond on kahtlemata piiratum kui moraaliseaduse oma,(11) ent riigi seadus ei saa olla vastuolus terve mõistusega, kaotamata siduvat jõudu südametunnistuse jaoks.(12) Iga inimeste loodud seadus on legitiimne sedavõrd, kuivõrd see on kooskõlas terve mõistuse poolt tunnustatud loomuliku moraaliseadusega, ning sedavõrd, kuivõrd see austab iga isiku võõrandamatuid õigusi.(13) Homoseksuaalseid liite soosivad seadused on vastuolus terve mõistusega, kuna annavad samasooliste isikute liitudele abieluga analoogilised seaduslikud tagatised. Arvesse võttes antud küsimuse puhul kaalul olevaid väärtusi, ei saaks riik tagada sellistele liitudele staatust, jätmata täitmata oma kohustust edendada ja kaitsta abielu kui ühise hüve jaoks olemuslikult vajalikku institutsiooni.

Võib küsida, kuidas saab seadus olla vastuolus ühise hüvega, kui see ei suru peale mingit kindlat liiki käitumist, vaid annab lihtsalt tunnustuse de facto reaalsusele, mis ei näi kellegi jaoks ebaõiglust põhjustavat. Selles valdkonnas tuleb esmalt mõtiskleda erinevuse üle homoseksuaalse käitumise kui privaatse nähtuse ja sama käitumise kui ühiskondliku suhte vahel, mis nähakse ette ja kiidetakse heaks seadusega kuni sinnamaani, et sellest saab üks institutsioon seadusstruktuuris. See teine nähtus pole mitte üksnes veelgi tõsisem, vaid ühtlasi omandab veelgi kaugemaleulatuva ja sügavama mõjujõu ning päädib selliste muutustega kogu ühiskonna organisatsioonis, mis on vastuolus ühise hüvega. Riigi seadused on inimeste ühiskondlikku elu struktureerivad printsiibid, olgu paremuse või halvemuse suunas. Need “mängivad väga olulist ja mõnikord otsustavat rolli mõtlemis- ja käitumismustrite mõjutamisel”.(14) Elustiilid ja nende poolt väljendatavad aluseeldused kujundavad ühiskonna elu mitte ainult väliselt, vaid kalduvad ka teisendama noorema põlvkonna taju ja hinnangut käitumisvormidele. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine varjutaks teatud moraalseid alusväärtusi ja põhjustaks abieluinstitutsiooni devalveerumise.

Bioloogilisest ja antropoloogilisest aspektist

7. Homoseksuaalsetel liitudel puuduvad täielikult abielu ja perekonna bioloogilised ja antropoloogilised elemendid, mis oleksid mõistuslikul tasandil aluseks nende seaduslikuks tunnustamiseks. Sellised liidud ei ole suutelised kohasel moel panustama inimkonna taastootmisse ja püsimisse. Võimalus kasutada hiljaaegu avastatud kunstliku taastootmise meetodeid ei muuda kuidagi antud ebaadekvaatsust; lisaks sisaldavad viimased ränka austuse puudumist inimväärikuse vastu.(15)

Homoseksuaalsetel liitudel puudub täielikult ka konjugaalne [ühteliitev] mõõde, mis esindab inimlikku ja korrastatud seksuaalsuse vormi. Seksuaalsuhted on inimlikud siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd need väljendavad ja edendavad sugude vastastikust toetust abielus ning on avatud elu edasiandmisele.

Nagu kogemus on näidanud, tekitab seksuaalse komplementaarsuse puudumine nendes liitudes takistusi nende laste normaalsele arengule, kes antakse selliste isikute hoole alla. Neilt võetakse ära kas isaduse või emaduse kogemus. Laste adopteerimise võimaldamine sellistes liitudes elavatele isikutele tähendaks tegelikult vägivalda nende laste suhtes, selles mõttes, et nende sõltuvust kasutatakse ära nende asetamiseks keskkonda, mis ei suuna neid täielikule inimlikule arengule. See on rängalt ebamoraalne ning ilmses vastuolus ÜRO Laste Õiguste Kaitse Konventsioonis tunnustatud põhimõttega, et laste, kui nõrgema ja haavatavama osapoole parimad huvid peavad omama igal juhtumil kõrgeimat prioriteeti.

Ühiskondlikust aspektist

Ühiskond võlgneb oma jätkuva püsimise abielul põhinevale perekonnale. Homoseksuaalsete liitude seadusliku tuunustamise vältimatuks tagajärjeks on abielu ümberdefineerimine, millest saaks, selle seaduslikus staatuses, institutsioon, millel puudub olemuslik seos seda heteroseksuaalsusega siduvate teguritega; näiteks laste saamise ja kasvatamisega. Kui abielu mehe ja naise vahel hakataks seaduslikust vaatepunktist käsitlema vaid abielu ühe võimaliku vormina, teeks abielu kontseptsioon läbi radikaalse teisenemise, millega kaasneks suur kahju ühisele hüvele. Asetades homoseksuaalsed liidud abielu ja perekonnaga analoogilisele seaduslikule tasandile, toimib riik oma suva järgi ja vastupidiselt oma kohustustele.

Lugupidamise ja mitte-diskrimineerimise põhimõtteid ei saa kasutada homoseksuaalsetele liitude seadusliku tunnustamise toetamiseks. Isikute vahel vahe tegemine ja neile ühiskondliku tunnustuse või hüvede keelamine on vastuvõetamatu vaid juhul, kui see on vastuolus õiglusega.(16) Abielu ühiskondliku ja seadusliku staatuse keelamine kooselu vormidele, mis ei ole ega saagi olla abielulised, ei ole vastuolus õiglusega; vastupidi, õiglus nõuab seda.

Samuti ei ole mõistuslikult õigustatud indiviidile kohase autonoomia põhimõtte kasutamine. Üks asi on kinnitada, et individuaalsed kodanikud võivad vabalt tegeleda sellega, mis neid huvitab, ning et see on tavaline kodanikuõigus vabadusele; ent hoopis midagi muud on seisukoht, et tegevused, mis ei esinda märkimisväärset või positiivset panust inimisiku arengusse ühiskonnas, võivad saada riigilt spetsiifilise ja kategoorilise seadusliku tunnustuse. Homoseksuaalsed liidud ei täida isegi mitte kauge analoogia mõttes otstarvet, mille eest abielu ja perekond väärivad spetsiifilist kategoorilist tunnustust. Vastupidi, on küllalt põhjust arvata, et sellised liidud on inimühiskonna tõelisele arengule kahjulikud, eriti kui nende mõju ühiskonnale peaks kasvama.

Seaduslikust aspektist

9. Kuna abielupaarid tagavad põlvkondade järgnevuse ja on seetõttu kõrgeimal määral avalikes huvides, tagab riigi seadus neile institutsionaalse tunnustuse. Homoseksuaalsed liidud, teiselt poolt, ei vaja spetsiifilist tähelepanu seaduslikust vaatepunktist, kuna need ei täida seda funktsiooni ühise hüve jaoks.

Ühtlasi ei kehti argument, mille kohaselt homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine on vajalik selleks, et vältida olukordi, kus kooselavad homoseksuaalsed isikud, lihtsalt sellepärast, et nad koos elavad, võiksid ilma jääda nende kui isikute ja kodanike õiguste tõelisest tunnustamisest. Tegelikult saavad nad alati kasutada seaduses ettenähtud vahendeid – nagu kõik kodanikud nende privaatse autonoomia vaatepunktist – oma õiguste kaitsmiseks ühiste huvide asjus. Oleks ränk ebaõiglus ohverdada ühine hüve ja õiglased perekonnaseadused selleks, et kaitsta isiklikke hüvesid, mida saab ja tuleb tagada sellisel moel, et see ei kahjusta ühiskonna kehamit.(17)

IV Katoliiklike poliitikute seisukohad homoseksuaalseid liite pooldavate seadusinitsiatiivide suhtes

10. On tõsi, et kõik katoliiklased on kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist, aga katoliiklikud poliitikud on kohustatud tegema seda erilisel moel, järgides oma vastutust poliitikutena. Seistes silmitsi homoseksuaalseid liite soosivate seadusettepanekutega, peavad katoliiklikud poliitikud võtma arvesse järgmisi eetilisi osutusi.

Kui homoseksuaalsete liitude tunnustamist soosiv seadusettepanek esitatakse seadusandlikule kogule esmakordselt, on katoliikliku seadusandja moraalne kohus väljendada oma vastuseisu selgelt ja avalikult ning hääletada selle vastu. Hääletada seaduse poolt, mis on ühise hüve jaoks sedavõrd kahjulik, on rängalt ebamoraalne.

Kui homoseksuaalsete liitude tunnustamist soosiv seadus on juba jõus, peab katoliiklik poliitik seda vastustama sellisel moel, nagu on tema jaoks võimalik ning tegema oma vastuseisu teatavaks; tema kohus on anda tunnistust tõest. Kui ei ole võimalik sellist seadust tervikuna tühistada, võib katoliiklik poliitik, tuletades meelde entsüklikas Evangelium vitae sisalduvaid osutusi, “toetada ettepanekuid, mille eesmärk on piirata kahju, mis sellisest seadusest johtub ja vähendada nii selle negatiivseid tagajärgi üldise arvamuse ja avaliku moraali tasandil”, tingimusel, et tema “täielik isiklik vastuseis” sellisele seadusele oli selge ja hästi teada ning väärarusaamine [scandal] välistatud.(18) See ei tähenda, et piiravamat seadust selles vallas võiks käsitada õiglasena või koguni vastuvõetavana; pigem on see küsimus legitiimsest ja kohusetundlikust katsest saavutada vähemalt osaline ebaõiglase seaduse tühistamine, kui selle täielik kõrvaldamine ei ole hetkel võimalik.

Kokkuvõte

11. Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele. Ühine hüve nõuab, et seadused tunnistaksid, edendaksid ja kaitseksid abielu kui perekonna – ühiskonna esmase üksuse – alust. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast.

Kõrgeim Ülemkarjane Johannes Paulus II kiitis käesolevad Kaalutlused, mis on vastu võetud antud kongregatsiooni korralisel istungil, heaks audientsil 28. märtsil 2003 ning andis korralduse need avaldada.

Roomas, Usudoktriini Kongregatsiooni ruumides, 3. juunil 2003, pühade märtrite Carolus Lwanga ja tema kaaslaste mälestuspäeval.

Kardinal Joseph Ratzinger
prefekt

Angelo Amato, S.D.B.
Sila titulaarpeapiiskop
sekretär

Märkused

(1) Cf. John Paul II, Angelus Messages of February 20, 1994, and of June 19, 1994; Address to the Plenary Meeting of the Pontifical Council for the Family (March 24, 1999); Catechism of the Catholic Church, Nos. 2357-2359, 2396; Congregation for the Doctrine of the Faith, Declaration Persona humana (December 29, 1975), 8; Letter on the pastoral care of homosexual persons (October 1, 1986); Some considerations concerning the response to legislative proposals on the non-discrimination of homosexual persons (July 24, 1992); Pontifical Council for the Family, Letter to the Presidents of the Bishops' Conferences of Europe on the resolution of the European Parliament regarding homosexual couples (March 25, 1994); Family, marriage and “de facto” unions (July 26, 2000), 23.

(2) Cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Doctrinal Note on some questions regarding the participation of Catholics in political life (November 24, 2002), 4.

(3) Cf. Second Vatican Council, Pastoral Constitution Gaudium et spes, 48.

(4) Catechism of the Catholic Church, No. 2357.

(5) Congregation for the Doctrine of the Faith, Declaration Persona humana (December 29, 1975), 8.

(6) Cf., for example, St. Polycarp, Letter to the Philippians, V, 3; St. Justin Martyr, First Apology, 27, 1-4; Athenagoras, Supplication for the Christians, 34.

(7) Catechism of the Catholic Church, No. 2358; cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Letter on the pastoral care of homosexual persons (October 1, 1986), 10.

(8) Cf. Catechism of the Catholic Church, No. 2359; cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Letter on the pastoral care of homosexual persons (October 1, 1986), 12.

(9) Catechism of the Catholic Church, No. 2358.

(10) Ibid., No. 2396.

(11) Cf. John Paul II, Encyclical Letter Evangelium vitae (March 25, 1995), 71.

(12) Cf. ibid., 72.

(13) Cf. St. Thomas Aquinas, Summa Theologiae, I-II, q. 95, a. 2.

(14) John Paul II, Encyclical Letter Evangelium vitae (March 25, 1995), 90.

(15) Cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Instruction Donum vitae (February 22, 1987), II. A. 1-3.

(16) Cf. St. Thomas Aquinas, Summa Theologiae, II-II, q. 63, a.1, c.

(17) It should not be forgotten that there is always “a danger that legislation which would make homosexuality a basis for entitlements could actually encourage a person with a homosexual orientation to declare his homosexuality or even to seek a partner in order to exploit the provisions of the law” (Congregation for the Doctrine of the Faith, Some considerations concerning the response to legislative proposals on the non-discrimination of homosexual persons [July 24, 1992], 14).

(18) John Paul II, Encyclical Letter Evangelium vitae (March 25, 1995), 73.

Veel "moraalsest paanikast"

Väljavõte veel ühest artiklist Massimo Introvingelt, mis avaldati Mercatornetis:

Miks kaevatakse 2010. aastal päev-päeva järel välja vanad ja sageli läbiuuritud juhtumid, rünnates alati paavsti? See on paradoksaalne, kui võtta arvesse suurt rangust antud teema osas nii toonase kardinal Ratzingeri kui praeguse paavst Benedictus XVI puhul. Moraali-ärimeestel, kes paanikat organiseerivad, on agenda, mis saab üha selgemaks ja mis ei seisne just laste kaitsmises. Praegu on aeg, mil nii Euroopas kui mujal tehakse poliitilisi, juriidilisi ja isegi elektoraalseid valikuid aborditableti RU-486 [mifepristoon], eutanaasia ja samasooliste liitude tunnustamise osas. Elu ja perekonna kaitseks kostab ainult paavsti ja Kiriku hääl. Teatud artiklite lugemine meedias näitab, et väga mõjuvõimsad lobby-rühmitused püüavad seda häält vaigistada halvima võimaliku laimuga -- mida on kahjuks kerge teha -- nimelt pedofiilia soodustamise või sallimise süüdistusega.

Need vähemal või rohkemal määral vabamüürlikud rühmitused näitavad tehnokraatia hukutavat jõudu, mille eest hoiatas Benedictus XVI ise oma entsüklikas Caritas in veritate, ja mille mõists hukka Johannes Paulus II oma sõnumis Ülemaailmse Rahupäeva puhul 1985. aastal. Nad hoiatasid "varjatud eesmärkide" eest – teiste kõrval, mida "esitatakse avalikult" –, mis on "suunatud kõikide rahvaste allutamisele režiimidele, milles Jumalat ei võeta arvesse".

See on tõeliselt pime tund. See tuletab meelde Itaalia 19. sajandi suure katoliikliku mõtleja Emiliano Avogadro della Motta (1798-1865) ettekuulutuse. Ta ennustas, et pärast sekulaarsete ideoloogiate poolt põhjustatud hävitustööd kerkib esile tõeline "deemonikummardamine", mis ründab perekonda ja tõest käsitust abielust. Sotsioloogilise tõe teadvustamine preestreid ja pedofiiliat hõlmava moraalse paanika kohta ei lahenda iseenesest probleeme ega peata lobby-rühmitusi. Kuid see on väike ja kohane tunnustus käesoleva paavsti suurusele ning Kirikule, mis on haavatud ja mida laimatakse, kuna nad ei kavatse vaikida elu ja perekonna teemadel.

5 aastat paavsti valimisest


Habemus papam!



Mõtisklusi Benedictuse viiest aastast paavstina: IgnatiusSighti vestlusring.

Paavsti kõne noortele


Benedictus XVI pöördus eile Malta noorte poole järgmise kõnega:

Püha Paulus koges noore mehena midagi, mis muutis teda alatiseks. Nagu te teate, oli ta kord Kiriku vaenlane ning tegi kõik, mis sai selle hävitamiseks. Teekonnal Damaskusesse, kus ta kavatses kinni püüda kõik sealsed kristlased, ilmus talle nägemuses Issand. Teda ümbritses pimestav valgus ja ta kuulis häält ütlevat: “Miks sa mind taga kiusad? ... Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad” (Ap.t 9,4-5). See kohtumine Issandaga vallutas Pauluse täielikult ning kogu tema elu muutus. Temast sai jünger ning edaspidi suur apostel ja misjonär. Siin, Maltal, on teil eriliselt põhjust olla tänulik Pauluse misjonitööle, mis levitas Evangeeliumi üle kogu Vahemere piirkonna.

Iga isiklik kohtumine Jeesusega on kõikehõlmav armastuse kogemus. Eelnevalt, nagu Paulus ise möönab, oli ta “Jumala kirikut vägivaldselt taga kiusanud ja püüdnud seda hävitada” (Ga 1,13). Ent vihkamine ja vaen, millele need sõnad osutavad, pühiti Kristuse armastuse väe poolt täielikult minema. Kogu oma ülejäänud elu põles Paulus ihast kanda sõnumit sellest armastusest maailma äärteni.

Võib-olla ütleb keegi teist mulle, et Paulus oli oma kirjutistes sageli karm. Kuidas saan ma öelda, et ta levitas armastuse sõnumit? Minu vastus on selline. Jumal armastab igaüht meist sellise sügavuse ja intensiivsusega, mida me vaevu võime hakata ette kujutama. Ja ta tunneb meid väga lähedalt, ta teab kõiki meie tugevusi ja kõiki meie puudusi. Kuna ta meid nii väga armastab, tahab ta puhastada meid meie puudustest ja ehitada meid voorustes, et meil oleks külluslikult elu. Kui ta esitab meile väljakutse, kuna miski meie elus on talle vastumeelne, siis ta ei lükka meid ära, vaid kutsub meid üles muutuma ja saama täiuslikumaks. Just selleks kutsus ta üles püha Paulust teel Damaskusesse. Jumal ei lükka kedagi enesest ära. Ja Kirik ei lükka kedagi enesest ära. Ent oma suures armastuses esitab Jumal meile kõigile väljakutse muutuda ja saada täiuslikumaks.

Püha Johannes ütleb meile, et täiuslik armastus heidab välja kartuse (cf. 1Jh 4,18). Ja nõnda ütlen mina teile kõigile: “Ärge kartke!” Kui sageli me kuuleme neid sõnu Pühakirjas! Ingel pöördub nendega Maarja poole Kuulutuses, Jeesus Peetruse poole kutsudes teda jüngriks saama, ja ingel Pauluse poole laevahuku eel. Teile kõigile, kes te tahate järgneda Kristusele, kas abielupaaridena, vanematena, preestritena, orduinimestena, ilmikutena, kes toovad Evangeeliumi sõnumi maailma, ütlen ma, ärge kartke! Te võite kahtlemata kohata vastuseisu Evangeeliumi sõnumile. Tänane kultuur, nagu iga kultuur, edendab ideid ja väärtusi, mis kohati lahknevad neist, mille kohaselt elas ja mida kuulutas meie Issand Jeesus Kristus. Sageli esitatakse neid suure veenmisjõuga, mida toetab meedia ja sotsiaalne surve gruppide poolt, kes on kristliku usu suhtes vaenulikult meelestatud. On kerge, kui me oleme veel noored ja mõjutatavad, anda järgi oma kaaslastele, võttes vastu ideed ja väärtused, millest me teame, et need pole see, mida Issand meie jaoks tõeliselt tahab. Sellepärast ma ütlen teile: ärge kartke, vaid rõõmustage Tema armastuses teie vastu, usaldage Teda, vastake Tema kutsele saada Tema jüngriks ning leidke vaimutoitu ja vaimset tervenemist Kiriku sakramentides.

Siin, Maltal, elate te ühiskonnas, mis on juurdnunud kristlikus usus ja väärtustes. Te peaksite olema uhked, et teie maa ühtlasi nii kaitseb sündimata lapsi kui ka edendab püsivat perekonnaelu, öeldes ei abortidele ja lahutusele. Ma kutsun teid üles vastu pidama selles vapras tunnistuse-andmises elu pühadusele ning abielu ja perekonnaelu kesksele kohale eluterves ühiskonnas. Malta ja Gozo perekonnad teavad, kuidas hinnata ja kanda hoolt oma vanade ja väetite liikmete eest ja nad võtavad rõõmuga vastu lapsed, kui Jumala anni. Teised rahvad saavad teie kristlikust eeskujust õppida. Euroopa ühiskonna kontekstis on evangeelsed väärtused saamas taas kontrakultuurseteks, just samuti kui püha Pauluse ajal.

Sel Preestrite Aastal palun ma teid olla avatud võimalusele, et Issand võib kutsuda kedagi teie seast andma end täielikult Tema rahva teenistusse preestriseisuses või konsekreeritud elus. Teie maa on andnud Kirikule palju suurepäraseid preestreid ja orduinimesi. Innustagu teid nende eeskuju ning tundke ära see sügav rõõm, mis tuleneb enese elu pühendamisest Jumala armastuse sõnumi kuulutamisele kõikidele rahvastele, ilma erandita.

Ma olen juba rääkinud vajadusest hoolitseda väga noorte ning vanade ja väetite eest. Ent kristlane on kutsutud tooma Evangeeliumi tervendava sõnumi igaühele. Jumal armastab iga üksikut inimest selles maailmas, tõepoolest, Ta armastab igaüht, kes on iial elanud kogu maailma ajaloo jooksul. Jeesuse surmas ja Ülestõusmises, mis saavad kohalolevaks iga kord kui me pühitseme Missat, pakub Ta külluslikult elu kõigile nendele inimestele. Kristlastena oleme kutsutud ilmutama Jumala kõikehõlmavat armastust. Nõnda peame otsima üles vaesed, haavatavad, kõrvaletõrjutud; me peame eriliselt hoolitsema nende eest, kes on vaevatud, kes kannatavad masenduse või ängistuse all; me peame hoolitsema invaliidide eest ning tegema kõik, mis meie võimuses, et edendada nende väärikust ja elukvaliteeti; me peame olema tähelepanelikud immigrantide ja meie hulgas varjupaiga otsijate vajaduste suhtes; me peame sirutama sõbrakäe kõigile, tunnistagu nad mistahes usku või mitte mingit. See on ülev armastuse ja teenimise kutsumus, mille me oleme saanud. Innustagu see teid pühendama oma elu Kristuse järgimisele.

pühapäev, 18. aprill 2010

Paavst Maltal

Benedictus XVI Malta-reisi (17.-18.04) ametlik lehekülg Vatikanis kõnede-jutluste tekstidega.

Paavsti saatva NCR ajakirjaniku John Allen Jr. kajastused reisist tema blogis.

EWTN videokajastus.

laupäev, 17. aprill 2010

Catholicculture.org kokkuvõtteks

Kaks kena mõtisklust Jeff Miruselt, CatholicCulture.org: esimeses kirjutab ta kahest õppetunnist, mis tulenevad seksuaalkuritarvituste skandaalist -- et kampaaniameistreid iseloomustab silmakirjalikkus ja et Katoliku Kirik vajas seda skandaali mõistmaks vahepeal lõdvenenud distsipliini üldise taastamise vajadust; teises võtab ta lühidalt kokku Kiriku arusaama homoseksuaalsusest kui inimese haavatud loomuse ühest häirest ning homoseksuaalsetest aktidest kui loomuvastasest patust.

Võrdlus natsi laimukampaaniaga

John Allen Jr vahendab: Itaalia sotsioloog Massimo Introvinge võrdleb praegust rahvusvahelist meediakampaaniat paavsti vastu 1937. aastal Goebbelsi eestvedamisel aset leidnud laimukampaaniaga paavst Pius XI vastu natsismi-vastase entsüklika Mit brennender Sorge ilmumise järel.

Muuhulgas kirjutab Introvinge:
Väljendi “moraalne paanika” võtsid sotsioloogid kasutusele alles 1970ndatel, osutamaks spetsiaalselt kujundatud sotsiaalsele ärevusele, mis saavutatakse tegelike faktide laiendamisega ja nende arvulise paisutamisega statistilise folkloori abil ning samuti “avastades” ja esitledes “uuena” sündmusi, mis tegelikult on juba tuntud ja kuuluvad minevikku. Paanika aluseks on tõelised sündmused, ent nende arvu vääresitletakse süstemaatiliselt.

reede, 16. aprill 2010

Paavsti sünnipäev

Palju õnne papa Benedictusele! Saada oma õnnesoovid aadressil benedictxvi@vatican.va

kolmapäev, 14. aprill 2010

Rohelise printsi pöördumine

Raamat Hamasi asutaja, šeik Hassan Yousefi vanima poja, Mosab Hassan Yousefi elust terroriorganisatsioonis ja tema pöördumisest kristlusesse. Mosabi keskne sõnum:
Terrorismiprobleemi allikas on Koraani Jumal -- Jumal nii nagu ta Koraanis on esitatud --, kes kutsub üles tapma uskmatuid. Rahu ei saabu Lähis-Idas enne kui seal võetakse omaks kristluse tingimusteta armastuse sõnum.

CBN-i intervjuu Mosabiga:

(Viide: Ignatius Press)

esmaspäev, 12. aprill 2010

Katoliku usu vastuvõtmisest

Paasavigiilia Missal hakkas kõrvus torkima Katoliku Kirikusse vastuvõetavate poolt loetud Usutunnistuse täiendav osa, mis kõlas umbes nii: "Peale selle usun kõike, mida Katoliku Kirik õpetab, kui jumalikult ilmutatud tõde." Kardan, et need, kes seda tunnistasid, ei saanud päris hästi aru, mida nad lubavad, või vähemalt jäi nende lugemise viisist selline mulje. Tegemist on rõhuasetustega/intonatsiooniga/pausidega, millega saab antud kinnitust lugeda kahes erinevas tähenduses, millest üks on katoliiklaseks olemisel hädavajalik, teine aga käiks kardetavasti mistahes katoliiklasel üle jõu.

Nimelt, kui lubatakse uskuda kõike seda, mille kohta Katoliku Kirik õpetab, et see on jumalikult ilmutatud tõde, siis see on hädavajalik ja möödapääsmatu katoliiklaseks olemisel. Kui aga lubatakse kõike, mida Katoliku Kirik õpetab, uskuda kui jumalikult ilmutatud tõde, siis annab see minu arust tunnistust mõningasest tormakusest ja liiga suure suutäie ampsamisest, mille allaneelamise ja seedimisega võib raskusi tekkida.

Esimesel juhul on selge, et kui Kirik on oma Õpetusametit täites jõudnud äratundmisele, et mingi usu- või moraalitõde on jumalikult ilmutatud, siis on katoliiklane kohustatud allutama oma mõistuse sellele artiklile, nö. integreerima selle oma vaimsesse konstitutsiooni.

Ent teisel juhul tekib terve hulk segadusi: ka Katoliku Kirikus on palju teemasid, kus puudub ühtne, lõplik ja selge õpetus, kus võistlevad erinevad doktriinid (ja mõnikord üsna tuliselt), kus ei ole selge, millise staatusega täpselt mingi doktriin on -- kas see sisaldub otseselt ilmutuses, või tuleneb sellest vahetult, või tuleneb asjade loomulikust korrast, või on teoloogiline hüpotees mingi probleemi lahendamiseks vmt.

Lisaks kerkib küsimus, millal saame öelda, et Katoliku Kirik midagi õpetab. Kui küsime seda jumalikult ilmutatud tõe kohta, siis on enam-vähem selge, et seda määrab Magisteerium, olgu siis oma korralises või erakorralises vormis. Kui aga küsime seda "kõige" kohta, siis muutub Kirik kui subjekt lootusetult hägusaks. Kas "kõik", mida iga preester või piiskop või koguni paavst õpetab, tuleks vastu võtta kui "jumalikult ilmutatud tõde"? Olgu taevas meile armuline!

WindsorLatinMass

Suurepärane ressurss Missa erakorralise vormi lähemaks tundmaõppimiseks. (Tänud viitajale)

VIS blogi

Vatikani Teabeteenistus (Vatican Information Service) avas blogi, milles sisalduvad VIS uudised 1999. aastast alates. (Viide: RC)