Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 12. aprill 2010

Katoliku usu vastuvõtmisest

Paasavigiilia Missal hakkas kõrvus torkima Katoliku Kirikusse vastuvõetavate poolt loetud Usutunnistuse täiendav osa, mis kõlas umbes nii: "Peale selle usun kõike, mida Katoliku Kirik õpetab, kui jumalikult ilmutatud tõde." Kardan, et need, kes seda tunnistasid, ei saanud päris hästi aru, mida nad lubavad, või vähemalt jäi nende lugemise viisist selline mulje. Tegemist on rõhuasetustega/intonatsiooniga/pausidega, millega saab antud kinnitust lugeda kahes erinevas tähenduses, millest üks on katoliiklaseks olemisel hädavajalik, teine aga käiks kardetavasti mistahes katoliiklasel üle jõu.

Nimelt, kui lubatakse uskuda kõike seda, mille kohta Katoliku Kirik õpetab, et see on jumalikult ilmutatud tõde, siis see on hädavajalik ja möödapääsmatu katoliiklaseks olemisel. Kui aga lubatakse kõike, mida Katoliku Kirik õpetab, uskuda kui jumalikult ilmutatud tõde, siis annab see minu arust tunnistust mõningasest tormakusest ja liiga suure suutäie ampsamisest, mille allaneelamise ja seedimisega võib raskusi tekkida.

Esimesel juhul on selge, et kui Kirik on oma Õpetusametit täites jõudnud äratundmisele, et mingi usu- või moraalitõde on jumalikult ilmutatud, siis on katoliiklane kohustatud allutama oma mõistuse sellele artiklile, nö. integreerima selle oma vaimsesse konstitutsiooni.

Ent teisel juhul tekib terve hulk segadusi: ka Katoliku Kirikus on palju teemasid, kus puudub ühtne, lõplik ja selge õpetus, kus võistlevad erinevad doktriinid (ja mõnikord üsna tuliselt), kus ei ole selge, millise staatusega täpselt mingi doktriin on -- kas see sisaldub otseselt ilmutuses, või tuleneb sellest vahetult, või tuleneb asjade loomulikust korrast, või on teoloogiline hüpotees mingi probleemi lahendamiseks vmt.

Lisaks kerkib küsimus, millal saame öelda, et Katoliku Kirik midagi õpetab. Kui küsime seda jumalikult ilmutatud tõe kohta, siis on enam-vähem selge, et seda määrab Magisteerium, olgu siis oma korralises või erakorralises vormis. Kui aga küsime seda "kõige" kohta, siis muutub Kirik kui subjekt lootusetult hägusaks. Kas "kõik", mida iga preester või piiskop või koguni paavst õpetab, tuleks vastu võtta kui "jumalikult ilmutatud tõde"? Olgu taevas meile armuline!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse