Hea Karjase Pühapäev

Zeniti valitud katkendid paavst Benedictus XVI sõnumist 47. Ülemaailmse Kutsumuste Palvepäeva puhul:

47. Ülemaailmne Palvepäev Kutsumuste Eest, mida tähistatakse Ülestõusmisaja neljandal pühapäeval -- Hea Karjase Pühapäeval -- 25. aprillil 2010. aastal, annab mulle võimaluse pakkuda teile mõtisklemiseks teemat, mis on kõige sobivam sel Preestrite Aastal: Tunnistus äratab kutsumuse. Teie pingutuste viljakus kutsumuste edendamiseks sõltub eelkõige Jumala vabast tegevusest, ent nagu kinnitab pastoraalne kogemus, aitab sellele kaasa ka nende isikliku ja kogukondliku tunnistuse kvaliteet ja sügavus, kes on juba vastanud Issanda kutsele [astuda] ministeriaalsesse preestriseisusesse ja konsekreeritud ellu, sest nende tunnistus saab siis äratada teistes soovi vastata heldelt Kristuse kutsele.

[...]

Jumala vaba ja armulik initsiatiiv kohtab kõigi nende inimlikku vastutust ja esitab sellele väljakutse, kes võtavad vastu Tema üleskutse saada nende endi tunnistuse kaudu Tema jumaliku kutse tööriistadeks. See toimub Kirikus ka täna: Issand kasutab nende preestrite tunnistust, kes on ustavad oma missioonile, selleks et äratada uusi preestri- ja ordukutsumusi Jumala Rahva teenimiseks. Sel põhjusel tahaksin ma mainida kolme aspekti preestri elus, mida ma pean tõhusa preesterliku tunnistuse jaoks olemuslikuks.

Fundamentaalne element, mida võib kohata igas kutsumuses preestri- ja pühendunud seisusesse, on sõprus Kristusega. Jeesus elas püsivas ühenduses Isaga ja just see ärgitas jüngreid otsima sama kogemust; Temalt õppisid nad elamist osaduses Jumalaga ja lakkamatus dialoogis Temaga. Kui preester on “jumalamees”, see, kes kuulub Jumalale ning aitab teistel Teda tundma õppida ja armastada, siis ei saa elada muidu, kui sügavas läheduses Jumalaga, püsides Tema armastuses ja tehes ruumi Tema Sõna kuulmiseks. Palve on esimene tunnistuse vorm, mis äratab kutsumused.

[...]

Teine preestriseisuse ja orduelu juurde kuuluva konsekratsiooni aspekt on enese täielik andmine Jumalale. Apostel Johannes kirjutab: “Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest” (1Jh 3,16). Nende sõnadega kutsub ta jüngreid sisenema Jeesuse meelsusesse, kes kogu oma elu tegi Isa tahet, isegi kuni enese lõpliku andmiseni Ristil. Siin saab Jumala halastus nähtavaks kogu oma täiuses; halastav armastus, mis on võitnud kurjuse, patu ja surma pimeduse. Jeesuse kuju, selle kuju, kes Viimsel Õhtusöömaajal tõuseb lauast, heidab endalt rüü, võtab rätiku, vöötab end sellega ja kummardub pesema apostlite jalgu, väljendab kogu Tema olemises ilmutatud teenimise ja anni mõtet, kuulekuses Isa tahtele (cf. Jh 13,3-15). Järgides Kristust peab igaüks, kes on kutsutud erilisele konsekreeritud elule, tegema oma parima, et anda tunnistust enese täielikust andmisest Jumalale. [...] Iga kutsumuse lugu on peaaegu alati põimunud tunnistusega preestrist, kes elab rõõmuga enese andmist oma vendadele ja õdedele Jumalariigi heaks. See on nii sellepärast, et preestri kohalolek ja sõnad suudavad äratada küsimusi ja juhatada koguni lõplike otsusteni (cf. Johannes Paulus II, Sünodijärgne Apostellik Ekshortatsioon Pastores Dabo Vobis, 39).

Kolmas aspekt, mis möödapääsmatult iseloomustab preestrit ja pühitsetud isikut, on elu osaduses. Jeesus näitas, et nende märgiks, kes soovivad olla Tema jüngrid, on sügav osadus armastuses: “Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te
üksteist armastate” (Jh 13,35). Erilisel moel peab preester olema osaduse-inimene, vatud kõigile, võimeline koguma ühte palverännur olevat karja, mis Issanda headus on temale usaldanud, aidates ületada jagunemisi, tervendada hõõrdumisi, lepitama konflikte ja arusaamatusi ning andestama haavamisi. 2005. aasta juunis, kõneldes Aosta vaimulikele, märkisin ma, et kui noored näevad preestreid, kes näivad kauged ja kurvad, siis vaevalt nad tunnevad end julgustatud olevat järgima nende eeskuju. Nad jäävad kõhklema, kui neid suunatakse mõtlema, et selline ongi preestri elu. Selle asemel peavad nad nägema elu-osaduse eeskuju, mis võiks neile ilmutada preestriks-olemise ilu.

[...]

Võib öelda, et preestrikutsumused sünnivad kokkupuutest preestritega, nagu mingi kallihinnaline pärusvara, mida antakse edasi sõna, eeskuju ja kogu eluviisiga.