Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 11. mai 2009

Extra ecclesiam nulla salus

Toon siin ära mõne aasta eest tõlgitud selgituse õpetuslause extra ecclesiam nulla salus (väljaspool Kirikut pole pääsemist) kohta. Selgitus pärineb Püha Ameti poolt 1949. aastal Bostoni peapiiskop Richard J. Cushingile saadetud kirjast seoses väärtõlgendusega, mille sellele õpetuslausele omistas preester Leonard Feeney. Ühtlasi teatan, et valdav enamus siin blogis esitatud tõlkeid kiriklikest dokumentidest on mitteametlikud.
Jumalik ja katoliiklik usk kohustab meid uskuma kõike seda, mis sisaldub Jumala sõnas, olgu Pühakirjas või Pärimuses, ning mille Kirik on esitanud uskumiseks kui jumalikult ilmutatu, mitte ainult pühaliku otsustuse, vaid ka tavalise ja üldise õpetusameti kaudu (Denziger, n. 1792).

Nende tõdede seas, mida Kirik on alati jutlustanud ja mida ta kunagi ei lakka jutlustamast, on ka see ilmeksimatu õpetuslause, mis ütleb meile, et väljaspool Kirikut ei ole pääsemist.

Ometi tuleb seda dogma mõista tähenduses, milles Kirik ise seda mõistab. Sest meie Päästja ei jätnud usutalletuses sisalduvaid tõdesid selgitamiseks mitte isiklikele tõlgitsustele, vaid Kiriku õpetusautoriteedile.

Eelkõige õpetab Kirik, et selles osas on tegemist Jeesuse Kristuse rangeima käsuga. Sest Tema ise tegi oma apostlitele kohuseks õpetada kõiki rahvaid pidama kõike, mida Tema ise oli käskinud (Mt 28,19-20).

Kristuse käskude seas pole sugugi tähtsusetul kohal see, milles meid kohustatakse saama ristimise kaudu Kristuse Müstilise Ihu – Kiriku – liikmeiks, ning jääma ühtsusse Kristuse ja Tema asemikuga, kelle kaudu Tema Ise valitseb nähtaval moel maise Kiriku üle.

Seepärast ei saa päästetud keegi, kes, teades Kiriku olevat jumalikult rajatud Kristuse poolt, keeldub sellele vaatamata end Kirikule allutamast või loobub kuulekusest Rooma Ülemkarjasele, Kristuse maapealsele asemikule.

Päästja käskis mitte ainult kõikidel rahvastel siseneda Kirikusse, vaid Ta määras ühtlasi Kiriku pääsemise vahendiks, ilma milleta ei saa keegi siseneda igavese au kuningriiki.

Oma lõpmatus halastuses tahtis Jumal, et pääsemise abivahendite – nende, mis on suunatud inimese lõplikule eesmärgile – toimeid, mis on pääsemiseks hädavajalikud, võiks teatud tingimustel, mitte oma sisemise paratamatuse, vaid ainüksi jumaliku korralduse tõttu, saavutada ka siis, kui neid abivahendeid kastutatakse ainult soovi ja igatsuse kaudu. Me näeme seda selgelt väljendatud olevat pühal Trento Kirikukogul nii seoses võidmise sakramendiga kui ka patuakahetsuse sakramendiga (Denziger, nn. 797, 807).

Sama tuleb teatud määral kinnitada Kiriku kohta, kuivõrd ta on üldine abivahend pääsemiseks. Seetõttu ei ole pääsemiseks alati hädavajalik tegelik kuulumine Kirikusse selle liikmena, kuid on hädavajalik olla sellega ühendatud vähemalt soovi ja igatsuse kaudu.

Ometi ei pea see soov olema alati eksplitsiitne, nagu see on katehumeenidel; kui isik on süüdimatult mitteteadlik, võtab Jumal vastu ka implitsiitse soovi, mida nimetatakse niimoodi kuna see sisaldub hinge heas hoiakus, mille kaudu isik soovib, et tema tahe oleks kooskõlas Jumala tahtega.

Kõike seda õpetatakse selgelt Kõrgeima Ülemkarjase paavst Pius XII dogmaatilises kirjas “Jeesuse Kristuse Müstilisest Ihust”, mis anti välja 29. juunil, 1943. aastal (AAS, vol. 35, an. 1943, p. 193 ff.). Antud kirjas teeb Kõrgeim Ülemkarjane selget vahet nende vahel, kes kuuluvad tegelikult Kirikusse selle liikmetena, ja nende vahel, kes on ühendatud Kirikuga soovi kaudu.

Rääkides liikmetest, kellest Müstiline Ihu siin maa peal koosneb, ütleb auväärne Ülemkarjane: “Tegelikult kuuluvad ainult need liikmetena Kirikusse, kes on ristitud ja tunnistavad tõelist usku ja kes pole end lahutanud Ihu ühtsusest mingite kahetsusväärsete asjaolude tõttu või keda pole raskete eksimuste tõttu seadusjärgse autoriteedi poolt välja arvatud.”

Entsüklika lõpupoole, kutsudes suurima südamlikkusega ühtsusele neid, kes ei kuulu veel Katoliku Kiriku ihusse, mainib ta neid, kes “on seotud Lunastaja Müstilise Ihuga teadvustamata igatsuse ja soovi kaudu” ning ta ei jäta neid sugugi välja igavesest pääsemisest, ent teiselt poolt ütleb, et nad on olukorras, “milles nad ei saa olla kindlad oma pääsemises” kuna “nad on endiselt ilma nendest paljudest taevalikest andidest ja abivahenditest, millest osasaamise rõõm on ainult Katoliku Kirikus” (AAS, 1. c., p. 2243). Nende tarkade sõnadega manitseb ta nii neid, kes välistavad igavesest pääsemisest kõik need, kes on Kirikuga ühendatud ainult implitsiitse soovi kaudu, kui ka neid, kes vääralt väidavad nagu võiks inimene saada ühtviisi päästetud igas religioonis (cf. paavst Pius XII, pidulik kõne “Singulari quadam”, Denziger, n. 1641 ff,; samuti paavst Pius XII, entsüklika “Quanto conficiamur moerore”, Denziger, n. 1677).

Ometi ei tohi arvata, et pääsemiseks piisab igasugusest soovist astuda Kirikusse. On hädavajalik, et soovi, mille kaudu ollakse seotud Kirikuga, hingestaks täiuslik armastus. Samuti ei saa implitsiitne soov kanda oma vilja kui isikul ei ole üleloomulikku usku: “Sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Ta on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad” (He 11,6). Trento Kirikukogu kuulutab (VI sessioon, pt. 8): “Usk on inimese pääsemise algus, kogu õigeksmõistmise alus ja juur, milleta on võimatu olla Jumalale meelepärane ja pälvida arvamist Tema laste hulka” (Denziger, n. 801).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse