Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 10. märts 2010

Toledo Credo

Usutunnistus Kolmainust Toledo Kirikukogul 675.a. (tõlge inglise ja ladina keelest)

[1] Me tunnistame [confitemur] ja usume, et püha ja sõnulväljendamatu Kolmainu, Isa ja Poeg ja Püha Vaim, on loomult üks Jumal, üks substantsi poolest, üks loomu poolest ning samuti üks kuninglikkuse ja väe poolest.

[2] Ning me tunnistame [profitemur], et Isa ei ole sündinud ega loodud, vaid on sündimatu. Sest Tema enese, kellelt Poeg on saanud oma sündimise ja Püha Vaim oma lähtumise, allikas ei ole mitte keegi. Tema on seepärast kogu Jumaluse läte ja allikas. [3] Tema ise on enese olemuse Isa, kes sõnulväljendamatul moel on sünnitanud Poja sõnulväljendamatust substantsist. Ent Ta ei sünnitanud midagi erinevat sellest, mis Ta ise on: Jumal [on sünnitanud] Jumala, valgus valguse; Temast on seepärast kõik isadus nii taevas kui maa peal (cf. Ef 3,15 Vulg.).

[4] Me tunnistame [fatemur] samuti, et Poeg on sündinud, mitte tehtud, Isa substantsist, ilma alguseta, enne kõiki aegu, sest kunagi pole Isa eksisteerinud ilma Pojata ega Poeg ilma Isata. [5] Ometi pole Isa Pojast, nii nagu Poeg on Isast, sest Isa ei sündinud Pojast, vaid Poeg Isast. Poeg on seega Jumal lähtuvalt Isast ja Isa on Jumal, ent mitte lähtuvalt Pojast; Ta on tõepoolest Isa Poja suhtes, mitte Jumal Pojast lähtuvalt; ent viimane on Poeg Isa suhtes ja Jumal Isast lähtuvalt. Ometi on Poeg kõiges võrdne Jumal Isaga, sest Ta pole kunagi hakanud sündima ega lakanud sündimast. [6] Me usume samuti, et Ta on Isaga ühest substantsist; mistõttu Teda öeldakse olevat Isaga homousios, see tähendab Isaga samast substantsist, sest homos tähendab kreeka keeles ‘ühte’ ja ousia tähendab ‘substantsi’ ning kokkuliidetult tähendavad need ‘üht substantsi’. Me peame uskuma, et Poeg on sünnitatud või sündinud mitte eimillestki ega mingist muust substantsist, vaid Isa üsast, see on Tema substantsist. [7] Seepärast on Isa igavene ja ka Poeg on igavene; sest kui alati on olnud Isa, siis on Tal alati olnud Poeg, kelle Isa Ta oli; ning seepärast me tunnistame [confitemur], et Poeg on sündinud Isast ilma alguseta. [8] Me ei nimeta sedasama Jumala Poega, kuna Ta on sündinud Isast, jagunenud loomuse osaks,1 vaid me väidame, et täiuslik Isa on sünnitanud täiusliku Poja, ilma vähenemiseta või jagunemiseta, sest ainuüksi Jumalusele on omane mitte omada ebavõrdset poega. [9] See Jumala Poeg on Poeg loomuse, mitte lapsendamise tõttu; Temast me peame uskuma, et Jumal Isa sünnitas Ta mitte tahteaktiga ega ka paratamatusest, sest Jumalas ei ole mingit paratamatust ega eelne tahe tarkusele.

[10] Me usume samuti, et Püha Vaim, kes on kolmas isik Kolmainus, on Jumal, üks ja võrdne Jumal Isa ja Pojaga, ühest substantsist ja ühest loomusest, ometi mitte sündinud ega loodud, vaid lähtudes mõlemast, ning et Ta on mõlema Vaim. [11] Sellest Pühast Vaimust usume me ühtlasi, et Ta ei ole ei sündimatu ega sündinud, sest kui me nimetaksime Teda sündimatuks, ütleksime [olevat] kaks isa, või kui sündinuks, näiksime kuulutavat kahte Poega. Ent Teda kutsutakse mitte ainult Isa ja mitte ainult Poja, vaid nii Isa kui Poja Vaimuks. [12] Sest Ta ei lähtu Isalt Pojale ega Pojalt loodud olendite pühitsemiseks, vaid Ta on näidatud lähtuvat mõlemalt korraga, sest Teda tuntakse kui mõlema armastust või pühadust. [13] Seega me usume, et Püha Vaim on läkitatud mõlema poolt nagu Poeg [on läkitatud Isa poolt(?)], ent Ta ei ole vähem kui Isa ja Poeg, nagu Poeg tunnistab [testatur] enesele võetud ihu tõttu end olevat vähem kui Isa ja Püha Vaim.

[14] Selline on Pühimast Kolmainust kõnelemise edasiantud [relata] viis, et seda tuleb öelda ja uskuda olevat mitte kolmene, vaid Kolmainus. Samuti ei ole õige öelda, et ühes Jumalas on Kolmainsus, vaid et üks Jumal on Kolmainus. [15] Isikute suhtenimedes osutab Isa Pojale, Poeg Isale ja Püha Vaim mõlemale; ehkki neid hüütakse kolmeks isikuks suhete tõttu, usume ühte loomusesse või substantsi. [16] Me ei kuuluta [predicamus] kolme substantsi nagu [me kuulutame] kolme isikut, vaid ühte substantsi ja kolme isikut. [17] Sest kes on Isa, on seda mitte enese, vaid Poja suhtes, ja kes on Poeg, on seda mitte enese, vaid Isa suhtes, ning samuti ei osuta Püha Vaim enesele, vaid suhtele Isa ja Pojaga, kuivõrd Teda hüütakse Isa ja Poja Vaimuks. [18] Nii et kui me ütleme ‘Jumal’, siis ei väljenda see suhet teise, nagu Isa suhet Pojasse või Poja suhet Isasse või Püha Vaimu suhet Isasse ja Pojasse, vaid ‘Jumal’ osutab ainuüksi iseenesele.

[19] Sest kui meilt küsitakse isikute kohta eraldi, siis peame tunnistama [fateamur], et igaüks neist on Jumal. Seepärast me ütleme, et Isa on Jumal, Poeg on Jumal, Püha Vaim on Jumal, igaüks eraldi; ometi ei ole kolme jumalat, vaid üks Jumal. [20] Niisamuti ütleme, et Isa on kõigeväeline, Poeg on kõigeväeline, Püha Vaim on kõigeväeline, igaüks eraldi; ometi ei ole kolme kõigeväelist, vaid üks Kõigeväeline, nagu me kuulutame [predicatur] ühte valgust ja ühte printsiipi. [21] Seega me tunnistame [confitetur] ja usume, et iga isik eraldi on täielikult Jumal, ja et kolm isikut koos on üks Jumal. Nende päralt on jagamatu ja võrdne Jumalus, kuninglikkus ja vägi, mis ei vähene eraldi isikutes ega suurene kolmes. Sest see ei ole väiksem, kui iga isikut eraldi hüütakse Jumalaks ega ole see suurem, kui kõiki kolme isikut hüütakse üheks Jumalaks.

[22] See Pühim Kolmainu, mis on üks tõeline Jumal, ei väldi arvu ega ammendu arvus; sest isikute suhetes ilmneb arv, aga Jumaluse substants ei hõlma midagi loenduvat. Seepärast eeldavad nad arvu ainult selles, mis nad on vastastikku, ent neis puudub arv selles, mis nad on eneses [ad se]. [23] Sest sellel Pühimal Kolmainul on üks loomusele osutav nimi niimoodi, et kolmes isikus ei saa olla paljust. Nõnda on see, meie usus, Pühakirja [järgneva] ütluse tähendus: “Suur on meie Issand, ja rohke väelt, arvutu on Tema tarkus” (Ps 146, 5 Vulg.).

[24] Siiski, ehkki me oleme öelnud, et need kolm isikut on üks Jumal, ei tohi me öelda, et see sama on Isa, kes on Poeg, või et see on Poeg, kes on Isa, või et see, kes on Püha Vaim, on kas Isa või Poeg. [25] Sest see ei ole Isa, kes on Poeg, ega ole Poeg see, kes on Isa, ega ole Püha Vaim see, kes on Isa või Poeg, olgugi et Isa on see, mis Poeg on, Poeg on see, mis Isa on, Isa ja Poeg see, mis Püha Vaim on, see on üks Jumal loomu poolest. [26] Sest kui me ütleme: see, kes on Isa, ei ole Poeg, osutame isikute erinevusele; aga kui me ütleme: Isa on see, mis Poeg on, Poeg see, mis Isa on, ja Püha Vaim see, mis Isa on ja Poeg on, siis osutab see selgelt loomusele või substantsile, misläbi Jumal eksisteerib, kuna substantsis on nad üks; sest me eristame isikuid, ent me ei jaota Jumalust.

[27] Seega, me tunneme [agnoscimus] Kolmainut isikute erinevuses ning tunnistame [profitemur] ühtsust loomuse või substantsi tõttu. Nõnda on kolm üks loomult, mitte isikult.

[28] Ometi ei tohi neid kolme isikut käsitada lahutatavatena, kuna vastavalt meie uskumusele, ei eksisteerinud või toiminud ükski neist kunagi enne teist, pärast teist, ilma teiseta. [29] Sest nad on lahutamatud nii selles, mis nad on, kui selles, mida nad teevad, kuna vastavalt meie usule ei ole Isa vahel, kes sünnitab, ja Poja vahel, keda sünnitatakse, või Püha Vaimu vahel, kes lähtub, olnud ajalist vahet, milles see, kes sünnitab, eelneks sellele, keda sünnitatakse, või poleks sellel, kes sünnitab, sünnitatut, või ilmuks Püha Vaim oma lähtumises hiljem kui Isa või Poeg. [30] Sel põhjusel me kuulutame [praedicatur] ja usume, et see Kolmainu on lahutamatu ja segunematu. Seepärast me ütleme nende kolme isiku kohta nagu meie esiisad määratlesid, et neid tuleb eritleda [agnoscantur], mitte lahutada. [31] Sest kui me kuulame, mida Pühakiri ütleb Tarkuse kohta: “Ta on igavese valguse helgus” (Trk 7,26 Vulg.), siis näeme, et nagu helgus kuulub lahutamatult valgusele, nii ei saa, meie usutunnistuse kohaselt, Poega lahutada Isast. [32] Seepärast ei sega me ära neid kolme isikut, kelle loomus on üks ja lahutamatu, ega kuuluta me, nagu oleksid nad mingilgi moel lahutatavad.

[33] Pühim Kolmainu ise on tõepoolest suvatsenud seda meile selgelt ilmutada, et nendes nimedes, mille kaudu Ta tahtis eri isikuid tuntavat, on võimatu mõista üht isikut ilma teiseta; ei saa ära tunda Isa ilma Pojata, ega leida Poega ilma Isata. [34] Tõepoolest, see suhe ise, mida isikute nimed väljendavad, keelab meid isikud lahutamast, sest ehkki see ei nimeta neid üheskoos, eeldab see neid. Keegi ei saa kuulda üht neist nimedest, ilma paratamatult mõismata ka teist. [35] Kuna siis need Kolm on Üks ja see Üks Kolm, säilitab iga isik oma erisuse: Isal on igavik ilma sündimiseta; Pojal igavik sündimisega; Pühal Vaimul lähtumine ilma sündimiseta koos igavikuga.

1 f. Vigilius Thaps., ContraArianos, Sabellianos etphotinianos dialogus, 11, 13.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse