Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 13. märts 2010

Kardinal Levada oikumeeniast

6. märtsil pidas kardinal William Joseph Levada, Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt, Kingstonis, Ontarios, Queensi Ülikooli Newmani Keskuses kõne "500 aastat pärast p. John Fisherit: Benedictuse oikumeenilised initsiatiivid anglikaanide suhtes". Kõne oli pühendatud anglikaanidega peetud oikumeeniliste läbirääkimiste ajaloole ning paavst Benedictus XVI apostelliku konstitutsiooni Anglicanorum coetibus sisule ja saamisloole, ent puudutas ka oikumeeniat laiemalt. Toon siinkohal ära tõlke tema kõne osast, mis puudutab just oikumeeniat üldiselt.

[...] Võib öelda, et oikumeenia eesmärk on ühinemine Katoliku Kirikuga. Ent ühinemise suunas töötamise protsess ise tekitab muutuse kirikutes ja kiriklikes kogukondades, mis on vastastikuses dialoogis; ühendusse astumise konkreetsed juhud tõepoolest muudavad Katoliku Kirikut rikastamise teel. Lubage mul kohe lisada, et kui ma ütlen ‘rikastamise’, siis ma ei pea silmas mingite olemuslike pühitsuse ja tõe elementide lisandumist Katoliku Kirikule. Kristus on varustanud ta kõigi olemuslike elementidega. Ma pean silmas nende olemuslike elementide väljendusviiside lisandumist, viiside, mis aitavad kõigil paremini mõista Kiriku jumaliku rajaja poolt talle antud ammendamatuid aardeid.

Kristlastevahelise nähtava ühtsuse uuest reaalsusest ei tohiks mõelda kui eraldiseisvate elementide kokkusaamisest, mis siiani ei ole mingis kogukonnas [koos] eksisteerinud. Vatikani II Kirikukogu õpetab selgelt, et kõik pühitsuse ja tõe elemendid, mis Kristus Kirikule andis, leiduvad Katoliku Kirikus. See, mis on uus, ei ole seega mitte millegi siiani puudunud olemusliku omandamine. See, mis on uus, selle asemel, on Katoliku Kirikus juba leiduvatele igavikulistele tõdedele ja pühaduse elementidele uue fookuse või erineva rõhuasetuse andmine selle kaudu, kuidas neid elatakse erinevates usklike gruppides, keda Kristus kutsub tulema kokku täiuslikus ühenduses üksteisega, rõõmustades usutunnistuse, seadustiku, kultuse ja armastuse sidemeis erinevatel viisidel, mis harmooniliselt sobituvad.

Kuna Kirik on nagu sakrament, kannab ta eneses Kristuse tõde ja armu. Kui me ütleme, et Kristus ilmutab Jumalat, ja et Kirik kannab Kristuse ilmutust maailmas, siis tunnistame, et valgustamata inimmõistus ei suuda täiuslikult tunda Jumala teid. Me inimesed vajame ilmutust, valgustamist. Ristimine, kui kristliku usu alussakrament, on tavapärane vahend, et see valgustamine hakkaks meie mõistust läbistama. Ent isegi sedasi, ehkki Jumal on Kristuses ilmutanud enese kohta ja meie suhte kohta Temasse niipalju kui me vajame, ületavad ilmutatud tõed lõpmatu Jumala kohta ikkagi meie lõpliku mõistuse. Meie tunnetuses Jumalast ja Tema tööst on alati müsteeriumi element. Seepärast on täiesti ootuspärane, et kuigi me võime õigesti teada seda, mida saab tões öelda, on täielikule teadmisele sellest, mida see tähendab, abiks paljude gruppide kaemuslik mõtlus sama müsteeriumi üle.

See kaemuslik mõtlus ei ole pelgalt akadeemiline harjutus. See on möödapääsmatult ka kummardamine. Just sellepärast ühendab Vatikani II Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, Lumen gentium, tihedalt tõe elemendid pühitsuselementidega. Kummardamine aitab tungida jumaliku tõe sügavusse armastajate selgusega, kes on saanud tundma oma armastatut tema armastuse läbi nende vastu. Ja nii ärgitab kummardamine usklikke uurima, just samamoodi, kui nende uurimine tugevdab nende armastust Jumala vastu, kelle headust nad on tundma õppinud.

Nähtav ühtsus Katoliku Kirikuga ei tähenda absorbeerumist monoliidis, kus absorbeerunud keha kaob suuremas tervikus, nagu kaoks lusikatäis suhkrut, kui see lahustada tassis kohvis. Pigem võiks nähtavat ühtsust Katoliku Kirikuga võrrelda orkestrikoosseisuga. Mõned instrumendid, nagu klaver, saavad mängida kõiki noote. Ei ole ühtegi nooti, mis on klaveril ja mida poleks ka viiulil või harfil või flöödil või tuubal. Aga kui need instrumendid mängivad noote, mis on klaveril, siis neid noote rikastatakse ja täiendatakse. Tulemuseks on sümfooniline, täielik ühendus. Võib ehk öelda, et oikumeeniline liikumine soovib jõuda kakofoonialt sümfooniale, kus kõik mängivad samu doktrinaalse selguse noote, samu pühitsustöö kooskõlalisi akorde, järgides kristliku käitumise rütmi armastuses ja täites maailma Jumala Sõna kauni ja kutsuva kõlaga. Ehkki teised instrumendid võivad end häälestada klaveri järgi, ei saa neid üheskoos mängides klaveriga segi ajada. On Jumala tahe, et need, kellele Jumala Sõna on suunatud, see tähendab maailm, kuuleksid ühte meeldivat meloodiat, mille muudab hiilgavaks paljude eri instrumentide panus.

Katoliku Kirik läheneb oikumeenilisele dialoogile veendumuses, nagu väljendab Vatikani II Kirikukogu dekreet oikumeeniast, et: “Meie Issand usaldas kõik Uue Lepingu õnnistused ainuüksi apostellikule kolleegiumile, mille pea on Peetrus, selleks et rajada üht Kristuse Ihu maa peal, millesse peavad saama täielikult integreeritud kõik, kes mistahes moel kuuluvad Jumala rahva hulka.” (Dekreet oikumeeniast Unitatis redintegratio)

Ta usub, et ta on Kristuse Müstiline Ihu ja ta on veendunud, et Kristuse Kirik subsisteerib temas, sest ta tunnistab, et ehkki ta on nagu klaver, millel on kõik noodid, see tähendab kõik pühitsuse ja tõe elemendid, jagab ta paljusid neist nootidest teiste kogukondadega ja sageli on neil kogukondadel kaunis viis nende nootide kõlada laskmiseks, mis võib viia tõe ja pühaduse kõrgendatud tunnustamisele, nii Katoliku Kirikus kui tema oikumeenia-püüdluse partnerites.

Paljud ortodoksi ja ida-katoliku kirikud näiteks kujundavad oma kirikuhooned ja neis pühitsetavad liturgiad rõhuasetusega eshatonile – teispoolsele elule. See, kes astub kreeka risti kujulisse hoonesse, ümbritsetud mosaiikidega kaetud kupliga, täidetud meie taevasi vendi ja õdesid kujutavate ikoonidega, hingab sisse viirukit, taevast õhku, kuulab kirikulaule, peaks mõtlema, et ta kogeb juba Taevast Kuningriiki. Pole ime, et paavst Johannes Paulus kasutas kujundit kahe kopsuga hingavast Kirikust. Ladina katoliiklastele võib tunduda, et idakirikute liturgiad pakuvad rikkaliku uue tämbri nootidele, milles kerkib meie ühine ülistus Jumalale.

Teised, reformatsioonist kujunenud kiriklikud kogukonnad, julgustavad oma liikmeid rajama oma palveelu Jumala kirjapandud sõnale. See piibellik fookus – ma ei pea siin silmas eksitusi, millel põhineb protestantlik fraas sola scriptura – on ehk intensiivsem väljaspool Katoliku Kiriku nähtavaid piire. Kirik mängib õigeid noote, ent teised kogukonnad annavad sellele tugevama kõla. [...]

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse