Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 18. august 2011

Ettore Tedeschi majandusest

Huvitav intervjuu Vatikani "panga" juhataja Ettore Gotti Tedeschiga rikkusest, majandusest, kriisist.


esmaspäev, 15. august 2011

Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmine

Allikas: Butler's Lives of the Saints

15. august

Sel suurpühal meenutab Kirik Pühima Neitsi Maarja õndsat lahkumist maisest elust ning tema ülenemist oma Poja kuningriiki, milles ta võttis Tema käest vastu surematu au krooni ja trooni kõikide pühakute ja taevaste vaimude kohal. Kristuse, surma ja põrgu Äravõitja Taevasseminemise järel jäi Tema pühim ema Jeruusalemma, püsides jüngritega palves kuni ta võttis koos nendega vastu Püha Vaimu. Ta elas kõrge vanuseni, ent tasus lõpuks looduse võla, mille rangest seadusest keegi Aadama lastest vaba pole. Aga pühade surma tuleks pigem nimetada magusaks uneks kui surmaks; seda enam pühakute Kuninganna puhul, kes oli vaba mistahes patust. Päritud vaga usu kohaselt võttis Jumal Pühima Neitsi ihu taevasse peagi pärast tema surma ja ülendas ta ainukordse privileegi läbi ausse enne üldist surnute ülestõusmist. Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmine on suurim Kiriku poolt tema auks tähistatav püha. See on kokkuvõte kõikidest tema teistest suurtest müsteeriumitest, mis tegid tema elu imeliseks; see on tema tõelise suuruse ja au sünnipäev ning kogu tema elu kõigi vooruste kroonimine, mida me ükshaaval pühitseme tema teistel pühadel.

Mõtisklus: Sügavas mõtluses -- austuse, hämmastuse ja ülistusega -- au üle, millesse Maarja tema triumfis sel päeval ülendati, peaksime enese hüvanguks vaatlema, milliste vahenditega jõudis ta sellele ülevale au ja õndsuse tasemele, et me võiksime käia tema jälgedes. Ükski teine tee pole meile avatud. Sama tee, mis juhatas tema ausse viib ka meid sinna; me saame olema osalised tema tasus kui me jäljendame tema voorusi.

kolmapäev, 10. august 2011

Püha Laurentius (surn 258)

Alus: Butler's Lives of the Saints (1894, 2005)

10. august

Püha Laurentius

Laurentius oli esimene Rooma kiriku seitsmest diakonist, kelle ülesandeks oli vaeste ja hädasolijate abistamine. Tema päritolu pole kindlalt teada, ent hispaanlased peavad teda oma kaasmaalaseks. Tema erakordse vooruslikkuse tõttu oli püha Sixtus, tol ajal Rooma kiriku ülemdiakon, võtnud enese hooleks talle Pühakirja ja kristliku elu maksiimide õpetamise. Kui Sixtus valiti 257. aastal paavstiks, ordineeris ta Laurentiuse diakoniks. Samal aastal algas keiser Valerianuse käsul, kes arvas end suutvat Kiriku hävitada, kristlaste tagakiusamine. Kui paavst Sixtust ära viidi, nuttis Laurentius, et ei saa surra koos temaga. Sixtus lohutas teda, öeldes, "Ära nuta, mu poeg, kolme päeva pärast järgned sa mulle" ning käskis tal jagada Kiriku vara vaestele, et see ei satuks tagakiusajate kätte. Sixtuse ettekuulutus läks täide, kui Rooma prefekt käskis Laurentiusel tuua esile Kiriku varandused, kuna teadis, et kristlased teevad Kirikule rikkalikke annetusi. Laurentius palus kolm päeva aega, lubades näidata varandust, mis ületab kogu keisririigi rikkuse, ning käis kogu Rooma läbi, kogudes kokku kõik vaesed ja haiged ja pühendunud, kelle eest Kirik hoolt kandis. Siis kutsus ta prefekti "vaatama Kiriku aardeid". Kristus, keda Laurentius oli vaestes teeninud, andis talle jõudu jägnevaid kannatusi taluda. Prefekt käskis teda aeglasel tulel praadida. Olles tükk aega ühel küljel praadinud, soovitas Laurentius rõõmsalt, et kuna see külg on küps, võib pöörata teise külje. Enne kui Jumal ta hinge vastu võttis, palvetas ta Rooma pöördumise eest, et Kristuse usk võiks peagi valitseda linnas, millele oli allutatud kogu maailm, ja levida sealt kõikjale selle provintsidesse. Tema palve hakkas täituma juba tema surma ajal. Mitmed senaatorid, kes olid tema piinamise juures, pöördusid tema tunnistuse tõttu. Ning sellest päevast algas ebajumalakummardamise selge allakäik Roomas.

Mõtisklus: Issand ilmub meie ette vaestes. Armastus nende vastu on suur märk ettemääratusest õndsuseks. On peaaegu võimatu, ütlevad kirikuisad, et see, kes armastab vaeseid Kristuse pärast, läheks hukka.

Lisaks: algne Butler's Lives of the Saints

Veel 10. augusti päevapühakuid:

teisipäev, 9. august 2011

Risti Teresa Benedicta (1891-1942)

Alus: Catholic Online ja Edith Stein: Daughter of Israel, Philosopher, Carmelite, Martyr

9. august

Teresa Benedicta a Croce

Edith Stein sündis 12. oktoobril 1891 Poolamaal, Wrocławis (toona Breslau), suure juudiperekonna noorima, 11. lapsena. Ta oli väljapaistev õpilane, ent 14-aastaselt loobus ta teadlikult oma vanemate usust. Ta süvenes filosoofiasse, eriti huvitas teda fenomenoloogia. Temast sai tuntud saksa filosoof Edmund Husserli assistent. Max Scheleri mõjutusel hakkas Edith huvi tundma katoliikluse vastu. Esimese maailmasõja ajal töötas ta Austria välihospitalis, hoolitsedes haigete ja surijate eest. Pärast sõda kaitses Edith 1917 Freiburgis doktorikraadi summa cum laude, kirjutanud väitekirja teemal "Empaatia probleem". Puutudes sel ajal kokku lähedaste inimeste usus talutud kannatusega, hakkas ta ka ise tundma usu elavnemist, kirjutades hiljem: "Jumala kavas oli asju, mida mina polnud hoopiski plaaninud. Ma jõuan elava usu juurde ja veendumusele, et -- Jumala vaatepunktist -- juhust pole olemas, ning et kogu mu elu, kuni pisima detailini, on Jumala ettehoolduses paika pandud, omandades täieliku ja täiusliku mõtte Jumala kõikenägeva pilgu ees." Mõned aastad hiljem tõi talle lõpliku pöördumise Avila p. Teresa autobiograafia lugemine, mille järel ta olevat enesele öelnud: "See on tõde!" Edith võttis ristimise vastu 1922 Kölni katedraalis. Üksteist aastat hiljem astus ta Kölni karmeliitide kloostrisse, olles küll ristimisest peale seda soovinud, kuid vaimulike juhendajate nõuandel siiani sellest loobunud, tegutsedes õpetajana, tõlkides ja kirjutades. Veidi enne Karmelisse astumist lõpetas ta Aquino p. Thomase kesksete ideede uurimisele pühendatud teose "Potentsiaalsus ja akt", töötades selle hiljem ümber oma peamiseks filosoofilis-teoloogiliseks uurimuseks "Lõplik ja igavene olemine". 

Poliitilistel põhjustel saadeti Edith, kes oli religioosseks nimeks võtnud Risti Teresa Benedicta, 1938 Hollandisse, Echti Karmelisse. Mõni aeg enne üleviimist kirjutas ta: "Ma mõtlen aina kuninganna Estherist, kes võeti oma rahva juurest ära just sellepärast, et Jumal tahtis, et ta paluks kuningat oma rahva eest. Ma olen väga vaene ja väeti väike Esther, ent Kuningas, kes mind on valinud, on lõpmatult suur ja halastav. See on suur lohutus." Kui natsid Hollandi vallutasid, arreteeriti Teresa ja saadeti koos oma õe Rosaga, kes oli samuti pöördunud ja teenis Echti konvendis, Auschwitzi koonduslaagisse. Teresa suri Auschwitzi gaasikambris tõenäoliselt 9. augustil 1942 koos paljude teiste juutidega.

Johannes Paulus II kuulutas Teresa 1. mail 1987 Kölni katedraalis õndsaks, öeldes, et ta "jäi natsliku tagakiusamise ajal katoliiklasena ustavuses ja armastuses ühendatuks ristilöödud Issand Jeesuse Kristusega, ning juudina oma rahvaga." 11. oktoobril 1998 kuulutas Johannes Paulus II ta pühaks. Risti püha Teresa Benedicta on üks Euroopa patroone.


Lisaks:


Veel 9. augusti päevapühakuid:

esmaspäev, 8. august 2011

Dominicus (1170-1221)

Tekst on pärit Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise koguduse leheküljelt

8. august

Püha Dominicus

Püha Dominicus on jutlustajavendade ordu (Ordo fratrum praedicatorum, OP) rajaja, mida alates 15. sajandist alates nimetatakse enamasti dominiiklaste orduks. Dominicus sündis varsti pärast 1170. aastat Caleruegas Vana-Kastiilia kiltmaal. Õppis Palencias vabu kunste ja neli aastat teoloogiat.1196. aasta paiku astus ta kodupiiskopkonna Osma toomkapiitlisse. Kui ta 1203 ja 1205 koos oma piiskop Diegoga siirdus kuningas Alfonso VIII ülesandel Põhja-Saksamaale, nägi ta kaht Õhtumaad ähvardavat ohtu: Lõuna-Saksamaal katarite hereesia ja Põhja-Saksmaal paganlikud kumaanid. Dominicus ja Diego läksid Rooma ja palusid paavst Innocentius III luba teha nende paganate seas misjonitööd, kuid paavst keeldust [Siin on mingi arusaamatus: paavst keeldus vabastamast Diegot piiskopiametist, mida too palus selleks, et pühenduda misjonitööle, ent ta lubas tal kaks aastat tegelda misjoniga Languedoc'is, ning siis oma piiskopkonda tagasi pöörduda]. Diego ja Dominicus algatasid uued misjonimeetodid: nagu Jeesus ja apostlid läksid nad jalgsi teele ning kerjasid endale elatist; "sõna ja eeskuju" kaudu kuulutasid nad Evangeeliumi.

1207 rajas Dominicus nunnakloostri, jätkates oma tegevust Toulouse'i ja Vahemere vahelises piirkonnas, "jutlustades, anudes ja nuttes". Aprillis 1215 asutas ta Toulouse'is esimese apostliku ordu. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. 1217 andis paavst Honorius III Dominicusele ja tema vendadele "jutlustajate" nimetuse, millega esmakordselt tunnistati ühe ordu eesmärgiks jumalasõna kuulutamine. 15. augustil 1217 saatis Dominicus teele need vähesed vennad, kes tal olid: 7 siirdus Pariisi, 4 Hispaaniasse; Toulouse'i ja Prouilhe'i jäi viis kohalikku venda. Ordule põhikorra andmiseks viis Dominicus mais 1220 Bolognas läbi esimese generaalkapiitli. Püha Dominicus suri 6. augustil 1221 Bolognas ja kuulutati pühakuks 3. juulil 1234.

13. sajandil tekkisid dominiiklaste krikute juurde mariaanlikud vennaskonnad. Nende kohustuslik palve oli Psalterium Mariae, s.t. 150 Ave Maria't, mille lugemisel kasutati palvenööri. Bretooni dominiiklane Alanud de Rupe (u.1428-1475) levitas Põhja-Prantsusmaal ja Madalmaades "Maarja psaltri" palvet: 150 Ave Maria't, mille jooksul vaadeldi Jeesuse lapsepõlve, kannatusi või ülestõusmist. Ta väitis esimesena, et Maarja olevat ilmutanud Maarja psaltri palve pühale Dominicusele võitluseks ketserlusega. Meile tuntud roosipärg ei ulatu siiski otseselt tagasi Dominicuseni, vaid on arenenud pika aja jooksul.

Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama. Sealt ka dominikaanide hüüdnimi - "domini canes", Issanda koerad.

Allikas: Kristlike ordude kultuurilugu. Koostanud Peter Dinzelbacher ja James Lester Hogg. Johannes Esto Ühing, Tartu, 2004

Lisaks:

Veel 8. augusti päevapühakuid:

Kahest kriitikast

C.S. Lewis, The Abolition of Man; pühendusega TH-le:
... on kaks väga erinevat kriitika liiki. Keeleteoreetik võib läheneda oma emakeelele justkui väljastpoolt, käsitades selle eripära kui midagi, millel ei ole tema suhtes mingeid nõudeid ning soovitades asjaajamismugavuse või teadusliku korrektsuse huvides teha selle murretes ja õigekirjas laialdasi muudatusi. See on üks võimalus. Suur poeet, kes on "armastanud oma emakeelt ja lasknud sel end toita", võib selles samuti suuri muudatusi teha, aga tema muudatused on tehtud keele enese vaimus: ta töötab keeles seestpoolt. Keel, mida ta muudab, on need muudatused ise inspireerinud. See on teistsugune võimalus – niisama erinev kui Shakespeare'i teosed on inglise keele algkursusest. See on erinevus muutmise vahel seestpoolt ja muutmise vahel väljastpoolt: erinevus orgaanilise ja kirurgilise sekkumise vahel.

Gaetano di Thiene


7. august

Gaetano di Thiene

Teatiinide asutaja, sündis oktoobris 1480 Vicenzas Veneetsia teritooriumil; suri Napolis 1547. Pärines Thiene krahvisuguvõsast. Jumalakartliku ema hoole all õppis hoolikalt ja kasvas voorustes; saavutas kahekümne nelja aastaselt doctor utriusque iuris kraadi Padua ülikoolist. 1506 sai Roomas apostellikuks protonotariks Julius II õukonnas ning osales Veneetsia Vabariigi lepitamisel Püha Tooliga. Juliuse surma järel tõmbus ta õukonnast tagasi ja asutas veidi hiljem vagade preestrite ja prelaatide ühenduse nimega Jumaliku Armastuse Oratoorium [Butleri andmetel ühines nendega Roomas ja liitus hiljem Vicenzas nende eeskujul asutatud p. Hieronymuse Oratooriumiga], mis levis ka teistesse Itaalia linnadesse. Ehkki torgates silma oma intensiivse armastuse poolest Jumala vastu, ei pühitsetud teda preestriks enne kui 1516. Pöördudes järgmisel aastal ema surma tõttu tagasi Vicenzasse, asutas ta seal haigla ravimatute jaoks, andes seega tunnistust aktiivsest armastusest, mis täitis kogu tema elu. Ent tema indu liigutas veelgi enam vaimne haigus, mis neil poliitilise segaduse päevil nakatas vaimulikkonna kõiki astmeid, ning nagu püha Augustinus varemal ajal, püüdis ka tema reformida neid regulaarkleerikute ühenduse asutamise kaudu, kes seoksid monastilise vaimu aktiivse teenimisega.

Naastes 1523 Rooma, pani ta aluse uuele kongregatsioonile, mille kinnitas kanooniliselt Clemens VII 1524. Üks tema neljast kaaslasest seejuures oli Gian Pietro Caraffa, Chieti (ladinapäraselt Theate) piiskop, hilisem paavst Paulus IV, kes valiti ka kongregatsiooni esimeseks ülemaks. Kuna ta säilitas Chieti piiskopi (episcopus theatinus) tiitli, siis hakati neid kutsuma teatiinideks. Uus kongregatsioon kasvas aeglaselt. Rooma rüüstamise ajal 1527 põgenesid teatiinid, selleks ajaks kaheteistkümnekesi, Veneetsiasse, olles kannatanud mitmeid mõnitusi hereetikutest sissetungijate poolt. Seal kohtas Gaetano p. Hieronymus Æmiliani (vt SOMASCHI), keda ta abistas tema regulaarkleerikute kongregatsiooni asutamisel. 1533 rajas Gaetano maja Napolis, kus tal õnnestus luterluse pealetungi peatada. 1540 oli ta taas Veneetsias, kust laiendas oma tegevust Veronasse ja Vicenzasse. Oma elu viimased neli aastat veetis Napolis, kus lõpuks suri kurvastusest lahkhelide pärast linnas, tehes viimastel eluhetkedel läbi vaimse ristilöömise. Gaetano kuulutas õndsaks paavst Urbanus VIII 1629 ja kanoniseeris Clemens X 1671. Täieliku pühendumise tõttu jumalikule ettehooldusele austatakse teda kui ettehoolduse pühakut. 



Lisaks: Alban Butler, St. Cajetan of Thienna, Confessor

Veel 7. augusti päevapühakuid:

laupäev, 6. august 2011

Paavst Hormisdas


6. august

Paavst Hormisdas

Oli paavst aastatel 514-523, p. Symmachuse järglane ning paavst p. Silveriuse isa. Sündis Frosinones, Campagna di Romas, Itaalias. Ehkki tal oli pärsia nimi, oli ta itaalia päritolu. Enne ordineerimist oli abiellunud ja leseks jäänud. Valiti paavstiks p. Symmachuse järel 21. juulil, 514. Üks tema suuri saavutusi oli Acacia kirikulõhe lõpetamine, mis oli Ida ja Lääne Kirikut lahutanud 484. aastast alates. Konstantinoopoli kirik taasühendati Rooma kirikuga 519 Hormisdase vormeliks nimetatud usutunnistuse abil. Sellele kirjutas alla Konstantinoopoli patriarh Johannes ja 250 idakiriku piiskoppi. Hormisdas võttis tagasi Kiriku ühtsusse Laurentsiuse skismaatikud ning kindlustas Leo I "köite" ja Halkedoni Kirikukogu määruste vastuvõtmise ning Püha Tooli autoiteedi tunnistamise Üleilmses Kirikus.



Veel 6. augusti päevapühakuid:

reede, 5. august 2011

Religioossest vabadusest ja sunnist

Blogis Rorate Coeli on väga hea artikkel professor Thomas Pinkilt,  kes diskuteerib Martin Ronheimeriga Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooni Dignitatis humanae implikatsioonide ja eksplikatsioonide üle. Artikkel on lühendatud versioon põhjalikumast käsitlusest ning lülitub Sandro Magisteri lehekülgedel Chiesa ja Settimo Cielo käimasolevasse pikemasse diskussiooni; viited diskussiooni senistele artiklitele on toodud Rorate artikli alguses.

Kokkuvõtlikult: dr. Pink selgitab, et Kirikul on õigus kasutada ajalikke ja igavikulisi sunniabinõusid ristitute usu suunamiseks ja kaitsmiseks. See õpetus on de fide ega kuulu korrigeerimisele. Riigi ülesanne loomuseaduse kohaselt on hoolitseda inimeste, eelkõige oma alamate ajaliku ühise hüve eest. Seega puudub riigil loomu poolest igasugune õigus rakendada sunnimeetmeid religioossetes küsimustes. Ent Kirik võib delegeerida oma õigust sunnivahendite kasutamiseks religioossetes küsimustes riigivõimudele usklike kaitsmiseks usku ohustavate õpetuste ja praktikate eest ning vajalike sunnivahendite rakendamist ka nõuda. See, kas ja kuivõrd ta seda teeb, on poliitika küsimus, mitte doktriini küsimus. Dignitatis humanae formuleeris ühelt poolt Kiriku üldise sunni mittekasutamise poliitika praegusel ajastul, teiselt poolt aga tuletas meelde traditsioonilist õpetust, et riigil iseenesest puudub igasugune õigus sunni kasutamiseks religioossetes küsimustes. Sellega kummutas dr. Pink Ronheimeri väite, nagu oleks Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooniga Dignitatis humanae muutnud Kiriku doktriini religioonivabaduse kohta, ning et 19. sajandi ja 20. sajandi alguse paavstid oleksid seda küsimust justkui vääriti mõistnud. Muudeti poliitikat, kinnitati doktriini.

Addal

Catholic Online tekstist

5. august

Püha Addal

Kristuse õpilane, kelle p. Toomas läkitas kuningas Abgar Musta, teise sajandi Osroene valitseja õukonda. Legendi kohaselt oli Abgar Kristusele kirjutanud, paludes Jeesust tervendada teda väljakannatamatust ja ravimatust haigusest. Abgari õukond asus Väike-Aasias Edessas (praeguses Türgis). Addal tervendas Abgari ning pööras kuninga ja tema rahva usku. Üks pöördunuist oli Addai, kellest sai Addali järglane. Arvatavalt läkitas Addal veel ühe õpilase nimega Man, mitmesse paika Tigrise jõe ääras. Teadaolevalt misjoneeris Addal Edessa ümbruskonnas teise sajandi lõpupoole. Nii Addali kui Mani on Süüria ja Pärsia kirikutes austatud tollest ajast peale. Addal suri märtrina usu eest.

 Veel 5. augusti päevapühakuid:

Kardinal Burke uuest evangelisatsioonist

Kardinal Raymond Burke'i kõne Kolumbuse Rüütlite 129. kõrgeimal kokkutulekul.

neljapäev, 4. august 2011

Jean-Marie Vianney

Catholic Online tekstist

4. august

Jean-Baptiste-Marie Vianney

P. Jean-Marie Vianney ordineeriti peestriks 1815. Kolm aastat hiljem sai temast kogudusepeester Arsis, Pantsusmaal, mitte väga kaugel Lyonist, kust tema kuulsus pihiisana ja vaimuliku juhatajana levis üle kogu kristliku ilma. Tema elu oli pidev enesesuretamine.

Olles harjunud kõige rangema askeesiga,  piiratud patukahetsejate massidest ja ahistatud saatana poolt, ilmutas see suur müstik kõigutamatut kannatlikkust. Ta oli imetegija, keda massid armastasid, ent ta säilitas lapseliku lihtsuse ning on tänini Kristusele meelepärase preestri elav kuju. 

Jean-Marie kuulas kogu maailmast kohale tulnute pihtimusi kuusteist tundi päevas. Tema elu täitsid halastus- ja armastusteod. On kirjeldatud, kuidas isegi kõige paadunumad patused pöördusid ainuüksi tema sõna peale. Jean-Marie Vianney suri 4. augustil 1859 ja kanoniseeiti 31. mail, 1925.


Lisaks:

Teisi 4. augusti päevapühakuid:

esmaspäev, 1. august 2011

Alfonso Maria de' Liguori

Kohandatud Catholic Online tekstist.

1. august

Alfonso Maria de' Liguori

Piiskop, Kiriku doktor ja Redemptoristide kongregatsiooni asutaja. Alfonso Maria Antonio, Giovanni, Francesco, Cosma, Damiano, Michelangelo, Gasparo de' Liguori sündis 27. septembril 1696 Itaalias, Napoli lähedal Marianellas.