Tekst on pärit Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise koguduse leheküljelt
8. august
Püha Dominicus
Püha Dominicus on jutlustajavendade ordu (Ordo fratrum praedicatorum, OP) rajaja, mida alates 15. sajandist alates nimetatakse enamasti dominiiklaste orduks. Dominicus sündis varsti pärast 1170. aastat Caleruegas Vana-Kastiilia kiltmaal. Õppis Palencias vabu kunste ja neli aastat teoloogiat.1196. aasta paiku astus ta kodupiiskopkonna Osma toomkapiitlisse. Kui ta 1203 ja 1205 koos oma piiskop Diegoga siirdus kuningas Alfonso VIII ülesandel Põhja-Saksamaale, nägi ta kaht Õhtumaad ähvardavat ohtu: Lõuna-Saksamaal katarite hereesia ja Põhja-Saksmaal paganlikud kumaanid. Dominicus ja Diego läksid Rooma ja palusid paavst Innocentius III luba teha nende paganate seas misjonitööd, kuid paavst keeldust [Siin on mingi arusaamatus: paavst keeldus vabastamast Diegot piiskopiametist, mida too palus selleks, et pühenduda misjonitööle, ent ta lubas tal kaks aastat tegelda misjoniga Languedoc'is, ning siis oma piiskopkonda tagasi pöörduda]. Diego ja Dominicus algatasid uued misjonimeetodid: nagu Jeesus ja apostlid läksid nad jalgsi teele ning kerjasid endale elatist; "sõna ja eeskuju" kaudu kuulutasid nad Evangeeliumi.
1207 rajas Dominicus nunnakloostri, jätkates oma tegevust Toulouse'i ja Vahemere vahelises piirkonnas, "jutlustades, anudes ja nuttes". Aprillis 1215 asutas ta Toulouse'is esimese apostliku ordu. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. 1217 andis paavst Honorius III Dominicusele ja tema vendadele "jutlustajate" nimetuse, millega esmakordselt tunnistati ühe ordu eesmärgiks jumalasõna kuulutamine. 15. augustil 1217 saatis Dominicus teele need vähesed vennad, kes tal olid: 7 siirdus Pariisi, 4 Hispaaniasse; Toulouse'i ja Prouilhe'i jäi viis kohalikku venda. Ordule põhikorra andmiseks viis Dominicus mais 1220 Bolognas läbi esimese generaalkapiitli. Püha Dominicus suri 6. augustil 1221 Bolognas ja kuulutati pühakuks 3. juulil 1234.
13. sajandil tekkisid dominiiklaste krikute juurde mariaanlikud vennaskonnad. Nende kohustuslik palve oli Psalterium Mariae, s.t. 150 Ave Maria't, mille lugemisel kasutati palvenööri. Bretooni dominiiklane Alanud de Rupe (u.1428-1475) levitas Põhja-Prantsusmaal ja Madalmaades "Maarja psaltri" palvet: 150 Ave Maria't, mille jooksul vaadeldi Jeesuse lapsepõlve, kannatusi või ülestõusmist. Ta väitis esimesena, et Maarja olevat ilmutanud Maarja psaltri palve pühale Dominicusele võitluseks ketserlusega. Meile tuntud roosipärg ei ulatu siiski otseselt tagasi Dominicuseni, vaid on arenenud pika aja jooksul.
Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama. Sealt ka dominikaanide hüüdnimi - "domini canes", Issanda koerad.
Allikas: Kristlike ordude kultuurilugu. Koostanud Peter Dinzelbacher ja James Lester Hogg. Johannes Esto Ühing, Tartu, 2004
Lisaks:
- Butler's Lives of the Saints
- Catholic Encyclopedia
- Benedictus XV pühast Dominicusest
- EWTN, Saint Dominic, Founder of the Friars
- Dominicans -- The Fundamental Constitution
- Pie Regamey, Dominican Principles of Spirituality
Veel 8. augusti päevapühakuid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse