Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 5. august 2011

Religioossest vabadusest ja sunnist

Blogis Rorate Coeli on väga hea artikkel professor Thomas Pinkilt,  kes diskuteerib Martin Ronheimeriga Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooni Dignitatis humanae implikatsioonide ja eksplikatsioonide üle. Artikkel on lühendatud versioon põhjalikumast käsitlusest ning lülitub Sandro Magisteri lehekülgedel Chiesa ja Settimo Cielo käimasolevasse pikemasse diskussiooni; viited diskussiooni senistele artiklitele on toodud Rorate artikli alguses.

Kokkuvõtlikult: dr. Pink selgitab, et Kirikul on õigus kasutada ajalikke ja igavikulisi sunniabinõusid ristitute usu suunamiseks ja kaitsmiseks. See õpetus on de fide ega kuulu korrigeerimisele. Riigi ülesanne loomuseaduse kohaselt on hoolitseda inimeste, eelkõige oma alamate ajaliku ühise hüve eest. Seega puudub riigil loomu poolest igasugune õigus rakendada sunnimeetmeid religioossetes küsimustes. Ent Kirik võib delegeerida oma õigust sunnivahendite kasutamiseks religioossetes küsimustes riigivõimudele usklike kaitsmiseks usku ohustavate õpetuste ja praktikate eest ning vajalike sunnivahendite rakendamist ka nõuda. See, kas ja kuivõrd ta seda teeb, on poliitika küsimus, mitte doktriini küsimus. Dignitatis humanae formuleeris ühelt poolt Kiriku üldise sunni mittekasutamise poliitika praegusel ajastul, teiselt poolt aga tuletas meelde traditsioonilist õpetust, et riigil iseenesest puudub igasugune õigus sunni kasutamiseks religioossetes küsimustes. Sellega kummutas dr. Pink Ronheimeri väite, nagu oleks Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooniga Dignitatis humanae muutnud Kiriku doktriini religioonivabaduse kohta, ning et 19. sajandi ja 20. sajandi alguse paavstid oleksid seda küsimust justkui vääriti mõistnud. Muudeti poliitikat, kinnitati doktriini.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse