Alfonso Maria de' Liguori

Kohandatud Catholic Online tekstist.

1. august

Alfonso Maria de' Liguori

Piiskop, Kiriku doktor ja Redemptoristide kongregatsiooni asutaja. Alfonso Maria Antonio, Giovanni, Francesco, Cosma, Damiano, Michelangelo, Gasparo de' Liguori sündis 27. septembril 1696 Itaalias, Napoli lähedal Marianellas.
Kasvanud üles vagas kodus, käis Alfonso retriitidel koos isa Giuseppega, kes oli mereväe ohvitser ja kuningliku laevastiku kapten. Alfonso oli seitsmest lapsest vanim; tema ema Anna Cavalieri oli hispaania päritolu. Erakordselt andekana sai Alfonso õigusdoktori kraadi Napoli ülikoolist 16-aastasena. Üheksateistkümneselt oli tal oma praksis ja väidetavalt ei kaotanud ta kaheksa aasta jooksul ühtegi kohtuasja. Ent siis, kaotanud ühe kohtuasja asitõendi vale tõlgendamise tõttu, taipas ta, et Jumal tahtis talle märku anda selle tee tühisusest ja kutsuda teda täielikumalt oma teenistusse. Ta tõmbus kohtusaalidest ja seltskonnaelust tagasi. Abistades haigeid kohalikus Ravimatute haiglas koges ta 28. augustil 1723 nägemust, milles teda kutsuti pühitsema oma elu täielikult Jumalale. Vastuseks pühendus Alfonso religioossele elule, taludes ka tagakiusamist perekonna poolt. Isa ei tahtnud, et ta loobuks oma suurepärasest karjäärist, samuti olid tal tehtud plaanid Alfonso naitmiseks. Lõpuks jõudsid isa ja poeg kokkuleppele, et Alfonsost saab küll preester, aga ta hakkab elama kodus, mitte ühiselt teiste oratoriaanide-preestritega, nagu Alfonso algselt plaanis. Ta ordineeriti 21. detsembril 1726 ja ta veetis kuus aastat jutlustades Napolis nn missioonidel. 1729 aprillis asus Alfonso elama "Hiina kolledžisse" [hilisem "Collegio dei Cinesi"], mille asutas Napolis isa Matteo Ripa, Hiina apostel. Seal kohtas ta piiskop Tommaso Falcoiat, kongregatsiooni "Pii operarii" [vagad töölised] asutajat. Sellest kujunes eluaegne sõprus, millest Alfonsol oli palju tuge. Tema kaudu tutvus Alfonso ka õde Maria Celestega, kelle nägemuse põhjal alustas ta uue kongregatsiooni rajamist. "Pühima Lunastaja" (esialgu "Pühima Päästja") kongregatsiooni naisharu asutati 1730 ja meesharu 1732. Kongregatsiooni algusaastad olid keerulised. Vaevalt aasta pärast asutamist leidis Alfonso end üksi koos ühe ilmikvennaga. Tema esialgsed kaaslased eraldusid. Lahknemine toimus ka naisharus. Alfonso alustas uuesti, leides uued liikmed, ning 1743 sai temast kahe uue kongregatsiooni -- üks meestele ja üks naistele -- prior. Paavst Benedictus XIV andis oma heakskiidu meeste kongregatsioonile 1749 ja naiste kongregatsioonile 1750.

Alfonso jutlustas missioonidel maapiirkondades ja kirjutas palju. Ta keeldus saamast Palermo piiskopiks, ent 1762 pidi paavsti korraldusel vastu võtma Sant' Agata dei Goti piiskopitooli Napoli lähistel. Siin avastas ta üle 30 000 harimata mehe ja naise ning 400 ükskõikset preestrit. Kolmteist aastat toitis Alfonso vaeseid, haris perekondi, korraldas ümber seminari ja kongregatsioonide majad, õpetas teoloogiat ja kirjutas. Tema askeesiharjutused olid rängad ja ta kannatas igapäevast valu reuma tõttu, mis hakkas deformeerima tema keha. Mitu aastat sai ta juua ainult kõrre abil, kuna tema pea oli nii ette surutud, et lõug pressis rinnale, tekitades sinna lõpuks haavandi. Reumaatilise palaviku rünnak maist 1768 kuni juunini 1769 jättis ta halvatuks. Ometi ei lubatud tal kuni 1775. aastani piiskopiametist tagasi astuda.

Ehkki redemptoristidel oli paavsti heakskiit, oli see kõigi nende aastate jooksul toiminud antiklerikaalse poliitika tõttu Napoli kuninga ametliku loata ja teda ähvardas pidev keelustamine.  Korduvad taotlused reeglistiku kinnitamiseks olid siiani jäänud tulemuseta. 1780 paistis, et lõpuks reeglid kinnitatakse. Ent pooleldi kurt, pime ja halvatud Alfonso pidi läbirääkimistes toetuma oma abilistele, kes ta reetsid, valmistades ette ja esitades talle allakirjutamiseks reeglite muudetud variandi, mis oli meelepärane kuningale ja valitsusele. Alfonso kirjutas alla, teadmata, et tegemist on väärastatud reeglistikuga. Paavstiriigis resideeruvate redemptoristide kaebuse järel tagandas paavst Pius VI Alfonso redemptoristide juhi positsioonilt, allutas kongregatsiooni paavstiriigis olevad majad enesele, ja ei tunnustanud muudetud reeglistikku. Tagandatud ja omaenda rajatud kongregatsioonist välja arvatud, koges Alfonso hingepiinu, sügavaid kiusatusi usu ja vooruste vastu, ent ületas lõpuks hinge pimeda öö ning koges nägemusi, sooritas imesid ja kuulutas ette tulevasi asju. Ta suri rahus 1. augustil 1787 Napoli lähedal Nocera di Paganis Angeluse kellade helina saatel. Ta kuulutati õndsaks 1816 ja pühaks 1839. 1871 kuulutas paavst Pius IX Alfonso Maria de' Liguori Kiriku doktoriks. Tema kirjutised moraali, teoloogia ja askeesi vallas on avaldanud tohutut mõju, eriti tema Theologia moralis ja Maarja kirkused. Ta maeti Pagani kloostrisse Napoli lähedal. Talle ehitati pühamud sinna ja Sant' Agata dei Gotisse. Alfonso on pihiisade, moraaliteoloogide ja ilmikapostolaadi kaitsepühak. Liturgilises ikonograafias kujutatakse teda reumast kõverdunud kaelaga või siis noore preestrina.


Lisaks:
Opera omnia
Catholic Encyclopedia


Päeva pühakud vana kalendri järgi (Butler's):

		St. Peter ad Vincula, or St. Peter’s Chains
		The Seven Machabees, Brothers, with Their Mother, Martyrs
		SS. Faith, Hope, and Charity, Virgins and Martyrs
		St. Ethelwold, Bishop of Winchester, Confessor
		St. Pellegrini, or Peregrinus, Hermit