Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 10. august 2011

Püha Laurentius (surn 258)

Alus: Butler's Lives of the Saints (1894, 2005)

10. august

Püha Laurentius

Laurentius oli esimene Rooma kiriku seitsmest diakonist, kelle ülesandeks oli vaeste ja hädasolijate abistamine. Tema päritolu pole kindlalt teada, ent hispaanlased peavad teda oma kaasmaalaseks. Tema erakordse vooruslikkuse tõttu oli püha Sixtus, tol ajal Rooma kiriku ülemdiakon, võtnud enese hooleks talle Pühakirja ja kristliku elu maksiimide õpetamise. Kui Sixtus valiti 257. aastal paavstiks, ordineeris ta Laurentiuse diakoniks. Samal aastal algas keiser Valerianuse käsul, kes arvas end suutvat Kiriku hävitada, kristlaste tagakiusamine. Kui paavst Sixtust ära viidi, nuttis Laurentius, et ei saa surra koos temaga. Sixtus lohutas teda, öeldes, "Ära nuta, mu poeg, kolme päeva pärast järgned sa mulle" ning käskis tal jagada Kiriku vara vaestele, et see ei satuks tagakiusajate kätte. Sixtuse ettekuulutus läks täide, kui Rooma prefekt käskis Laurentiusel tuua esile Kiriku varandused, kuna teadis, et kristlased teevad Kirikule rikkalikke annetusi. Laurentius palus kolm päeva aega, lubades näidata varandust, mis ületab kogu keisririigi rikkuse, ning käis kogu Rooma läbi, kogudes kokku kõik vaesed ja haiged ja pühendunud, kelle eest Kirik hoolt kandis. Siis kutsus ta prefekti "vaatama Kiriku aardeid". Kristus, keda Laurentius oli vaestes teeninud, andis talle jõudu jägnevaid kannatusi taluda. Prefekt käskis teda aeglasel tulel praadida. Olles tükk aega ühel küljel praadinud, soovitas Laurentius rõõmsalt, et kuna see külg on küps, võib pöörata teise külje. Enne kui Jumal ta hinge vastu võttis, palvetas ta Rooma pöördumise eest, et Kristuse usk võiks peagi valitseda linnas, millele oli allutatud kogu maailm, ja levida sealt kõikjale selle provintsidesse. Tema palve hakkas täituma juba tema surma ajal. Mitmed senaatorid, kes olid tema piinamise juures, pöördusid tema tunnistuse tõttu. Ning sellest päevast algas ebajumalakummardamise selge allakäik Roomas.

Mõtisklus: Issand ilmub meie ette vaestes. Armastus nende vastu on suur märk ettemääratusest õndsuseks. On peaaegu võimatu, ütlevad kirikuisad, et see, kes armastab vaeseid Kristuse pärast, läheks hukka.

Lisaks: algne Butler's Lives of the Saints

Veel 10. augusti päevapühakuid:

3 kommentaari:

  1. See "surn 258" torkas silma.

    Vahest ikka pigem nii, nagu martüroloogiumis:

    "Romæ, via Tiburtína, natális beáti Lauréntii Archidiáconi ..."

    Õnnistatud lauritsapäeva!

    VastaKustuta
  2. Tjah, muidugi dies natalis, kui säältpoolt vaadata, või siis Kiriku üleajalisest perspektiivist. Minu, patuse sureliku (mitte "sündijaliku") seisukohast on nad siiski "surn", ehkki igavesti elavad. Muide, kuidas sellest igavikulisest perspektiivist nimetatakse seda päeva, mida me tavaliselt sünnipäevaks nimetame? Dies conceptionis? Ei, see peaks olema meie ristimispäev -- meie eostumine igaveses elus. Dies natalis carnalis/temporalis?

    VastaKustuta
  3. Ega eriti ei nimetatagi ... Issanda, P. Ristija Johannese ja P. Neitsi Maarja sündimise kohta tarvitatakse sõna "nativitas", aga üldiselt oli kristlikuks tavaks vast kuni 19. sajandi lõpuni või 20. sajandi alguseni nimepäeva ehk nimepühaku surmapäeva ("dies natalis") pühitsemine sünnipäeva asemel.

    Sünnipäeva eelistamine nimepäevale tekkis vist esmalt protestantlikes piirkondades, kuigi näiteks üle-eelmisel pühapäeval vestlesin pärast missat mõne koguduseliikmega, kellel oli hiljuti sünnipäev, ja nad ütlesid, et kui nemad olid lapsed (luterlikus Eestis millalgi 1920. aastatel), siis ei teadnud - vähemalt maal - keegi midagi sünnipäeva pidamisest, aga nimepäevi peeti.

    Kardinal Christoph Schönborn on soovitanud pidada lisaks nimepäevale (ja sünnipäevale, mille tähistamine on tänapäeval valdav) oma arvatavat eostamise päeva (sarnaselt 8. detsembriga). Ma leian, et see on väga hea soovitus - esialgu küll veider (kui pead hakkama mõtlema oma ema ja isa intiimvahekorrale), aga tegelikult eriti tänapäeva "moodsas" maailmas, kus "sündimata" inimelu ei maksa kuigi palju, väga mõtlemapanev ja vajalik.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse