Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas
Hodie contritum est ab ea caput serpentis antiqui

reede, 22. juuli 2022

Vahelduseks hea sõnum Vatikanist

Ilmikute, Perekonna ja Elu dikasteerium üllitas Jérôme Lejeuni Fondi poolt ettevalmistatud e-käsiraamatu "Keys to Bioethics - A Manual of Bioethics for Youth". Sobib lugeda ka mitte-niiväga-noortele.

pühapäev, 27. mai 2018

Aga ükskord saabub aega, mil kõik pirrud kahel otsal... isegi Iirimaal

Küll siis Patrick koju jõuab, iiri rahvast uueks looma...
Kurb ja häbi iirlastegi alistumise pärast surmakulleritele.

P. Patricku Rinnaplaat, aka "Hirve hüüd"
Täna ma võtan üll
   tohutu väe
   hüüdes Kolmainu poole
   uskudes Kolmesust
   tunnistades Ühtsust
   kõiksuse Loojas

Täna ma võtan üll
   Kristuse sünni- ja ristimisväe
   Tema ristilöömis- ja matmise väe
   Tema ülestõusmis- ja teavasseminemisväe
   Tema taastulemisväe Viimseks Kohtuks

Täna ma võtan üll
   keerubite armastusväe
   inglite kuulekuse
   peainglite teenimise
   ülestõusmise lootuse tasule
   patriarhide palved
   prohvetite kuulutuse
   apostlite õpetuse
   tunnistajate usu
   neitsite süütuse
   õiglaste teod

Täna ma võtan üll
   taevase väe
   Päikese sära
   Kuu hiilguse
   tule kiirguse
   välgu sähvatuse
   tuule kiiruse
   mere sügavuse
   maa püsivuse
   kalju kindluse

Täna ma võtan üll
   Jumala väe mind juhtima
   Jumala jõu mind hoidma
   Jumala tarkuse mind juhatama
   Jumala silma et näha
   Jumala kõrva et kuulda
   Jumala sõnad et kõnelda
   Jumala käe mind katma
   Jumala tee mind kandma
   Jumala kilbi mind varjama
   Jumala hulgad mind päästma
      saatana sepitsustest
      pahede võrgutustest
      liha püünistest
      kurja soovijate käest
         olgu kaugel või lähedal
         olgu üksi või hulgana

Täna ma kutsun
   neid vägesid astuma
      minu ja kurja vahele
   iga halastamatu väe vastu
      mis ründab mu ihu ja hinge
   valeprohvetite lausumise vastu
   paganate mustade seaduste vastu
   hereetikute valeõpetuste vastu
   ebajumalateenrite riugaste vastu
   nõidade ja võlurite sõnumise vastu
   iga teadmise vastu mis mürgitab
      inimese ihu või hinge

Kristus kaitse mind täna
   mürgi eest
   põlemise eest
   uppumise eest
   haavade eest
      et jääks mulle mu tasu

Kristus mu kõrval Kristus mu ees
Kristus mu taga Kristus mu sees
Kristus mu kohal Kristus mu all
Kristus mu paremal vasemal
Kristus mu lamades Kristus mu tõustes 
Kristus mu istudes [pikali heites]
Kristus südames kõigil kes mõtlevad must 
Kristus kõigil kes räägivad minuga suus
Kristus silmades kõigil kes näevad mind
Kristus kõrvades kõigil kes kuulevad mind 

Täna ma võtan üll
   tohutu väe
   hüüdes Kolmainu poole
   uskudes Kolmesust
   tunnistades Ühtsust
   kõiksuse Loojas

[Issand on pääste 
Issandalt on pääste
Kristuses on pääste
olgu Sinu pääste Issand alati meiega]


Iirikeelne versioon:

Naomh Pádraig lúireach (Fáed Fíada)

Atomriug indiu
   niurt tríun
   togairm Tríndóite
   cretim treodatad
   foísitin oendatad
   i nDúilemon dáil.

Atomriug indiu
   niurt gene Chríst cona baithius
   niurt a chrochtho cona adnacul
   niurt a esséirgi cona ḟresgabáil
   niurt a thoíniuda fri brithemnas mbrátho.

Atomriug indiu
   niurt gráid Hiruphin;
   i n-aurlattaid aingel
   i frestul archaingel
   i frescisin esséirgi ar chenn fochraicce
   i n-ernaigdib úasalathrach
   i tairchetlaib fáthe
   i praiceptaib apstal
   i n-iressaib foísmedach
   i n-enccai noebingen
   i ngnímaib fer fírían.

Atomriug indiu
   niurt nime
   soilsi gréine
   étrochtai ésci
   áini thened
   déini lóchet
   lúaithi gaíthe
   fudomnai maro
   tairismigi thalman
   cobsaidi ailech.

Atomriug indiu
   niurt Dé dom lúamairecht;
   cumachtae nDé dom chumgabáil
   cíall Dé dom imthús
   rosc nDé dom remcisin
   clúas Dé dom étsecht
   bríathar Dé dom aurlabrai
   lám Dé dom imdegail
   intech Dé dom remthechtas
   scíath Dé dom immdítin
   sochraite Dé dom anacul
      ar intledaib demnae
      ar aslaigib dúalchae
      ar airrechtaib aicnid
      ar cach nduine mídúthrastar dam
         i céin ocus i n-ocus
         i n-úathad ocus i sochaidi.

Tocuirir etrum indiu inna huli nertso
   fri cach nert n-amnas fristaí dom churp ocus dom anmain
   fri tairchetla saebḟáthe
   fri dubrechtu gentliuchtae
   fri saebrechtu eretecdae
   fri imchellacht n-idlachtae
   fri brichtu ban ocus gobann ocus druad
   fri cach fiss arachuili corp ocus anmain duini.

Críst dom imdegail indiu
   ar neim
   ar loscud
   ar bádud
   ar guin
      condomthair ilar fochraicce.

Críst limm, Críst reum, Críst im degaid
Críst indium, Críst íssum, Críst úassum
Críst dessum, Críst túathum
Críst i llius, Críst i ssius, Críst i n-érus
Críst i cridiu cach duini rodomscrútadar
Críst i ngiun cach oín rodomlabrathar
Críst i cach rusc nomdercadar
Críst i cach clúais rodomchloathar.

Atomriug indiu
   niurt tríun
   togairm Tríndóite
   cretim treodatad
   foísitin oendatad
   i nDúilemon dáil. 

neljapäev, 22. veebruar 2018

Kardinal Newman tõelise Kiriku tunnustest maailma silmis

Oma kriitilise artikli lõpus mõningate tendentside kohta "Amoris laetitia" tõlgendamisel toob kardinal Müller ära püha Henry kardinal Newmani arusaama tõelise Kiriku tunnustest maailma silmis:
"... maailma silmis on Kirik "jumalikule mandaadile pretendeeriv religioosne ühendus, mis peab kõiki teisi religiooseid kehameid enese ümber hereetiliseks või uskmatuks; see on hästi-organiseeritud ja distsiplineeritud üksus". See ühendus "on levinud kogu tuntud maailmas; see võib olla kohati nõrk või ebaoluline, ent on tervikuna tugev oma jätkuvuse tõttu," ning see on "enesest väljaspool olevate valitsuste loomulik vaenlane; see on sallimatu ja kõikehaarav ning kaldub ühiskonda uueks kujundama; see rikub seadusi, lõhestab perekondi. See on täielik ebausk; seda süüdistatakse õudseimates kuritegudes, see on põlatud ajastu intellektuaalide poolt." Newman teeb kokkuvõtte: "Ning on ainult üks selline ühendus. Asetage see kirjeldus Pliniuse või Julianuse ette, asetage see Friedrich II või Guizot' ette ... Igaüks neist saab koheselt, täiendavate küsimusteta aru, keda on silmas peetud." Kust leiaks Newman sellise ühenduse täna?"
(https://www.firstthings.com/web-exclusives/2018/02/development-or-corruption)

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Deemonite jauramisest

(Jh15, 17-19)

Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!

Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.

Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.

laupäev, 7. oktoober 2017

Korahi jõugu mäss

(4Ms 16)

Aga Korah, Jishari poeg, kes oli Leevi poja Kehati poeg, ja Daatan ja Abiram, Eliabi pojad, ja Oon, Peleti poeg Ruubeni poegadest, võtsid kätte ja tõusid üles Moosese palge ees, nõndasamuti kakssada viiskümmend meest Iisraeli lastest, koguduse vürstid, kogudusest kutsutud nimekad mehed, ja nad kogunesid Moosese ja Aaroni vastu ning ütlesid neile: „Nüüd on küllalt! Sest terve kogudus - nad kõik on pühad ja Issand on nende keskel! Mispärast tõstate siis teie endid Issanda koguduse üle?” [...] 

laupäev, 31. detsember 2016

Dubia

Sattusin katoliku.ee lehel lugema paavsti sünodi-järgse ekshortatsiooni "Amoris laetitia" lühikokkuvõtet ja lühikommentaari, mis on avaldatud vastavalt kevadel ja suvel. Mõlemad toetavad ekshortatsiooni tõlgendamist täielikus kooskõlas õpetusameti varasemate seisukohtadega. Lühikokkuvõtte sissejuhatuses kirjutab piiskop: "8. peatükk ei ütle, et võiks anda sakramente olukorras, milles Kirik siiani ei lubanud seda teha ning võib kindlalt järeldada, et see kord ei muutu." Siiski on esile kerkinud tõlgendusi, mis näevad ekshortatsioonis alust senise sakramentaalse distsipliini muutmiseks, nagu Buenos Airese regiooni piiskoppide direktiiv "Põhikriteeriumid Amoris laetitia VIII peatüki rakendamiseks", ja mis veelgi üllatavam -- paavst on väljendanud selle dokumendi suhtes täielikku heakskiitu, tõsi küll, privaatsel moel.

esmaspäev, 7. november 2016

Ettekanne Objektiivi aastakonverentsil

Elu armastav Eesti

Kiri ühelt noorelt naiselt


Millist Eestit me tahame?

Mina tahaksin elada rahvarohkes Eestis, mis elaks ja õitseks ja sumiseks mõnusalt entusiasmist. Kus ei oleks tühjaksjäänud külasid mahajäetud lagunevate majadega. Kus iga küla ja väikelinn ajaks üle äärte ja tekiks üha uusi talusid ja asulaid, metsade vahele, jõgede ja järvede äärde. Inimesed töötaksid ja puhkaksid, looksid seltse ja teeksid poliitikat, rajaksid peresid ja armastaksid üksteist. Kus maa täituks lastega, nagu me vabakssaamisel laulsime.

* * *

Kord saabus Eestisse professor Hollandist, et külastada Tartu Ülikooli. Hakati lennujaamast kohe Tartu poole sõitma ja kui oli sõidetud paarkümmend kilomeetrit küsis professor hämmeldunult, et kuskohas teil siis inimesed elavad.

Holland on teadupoolest territooriumilt Eestist veidi väiksem aga rahvast on seal üle 10 korra rohkem. Riigi keskmine asustustihedus ühe ruutkilomeetri kohta on üle 400 inimese – see on peaaegu nagu ühes korralikus aedlinnas. (Eestis ~30 in/km2)

Ma ei arva, et Eesti peaks olema niisama tiheda asustusega kui Holland, aga ta võiks astuda suure sammu sinnapoole.

* * *

Ja tegelikult olekski Eesti palju tihedamalt asustatud, kui oleksid sündinud kõik need, keda sündida ei lastud. Mis te arvate, kui palju meid oleks? […] Seda ma tegelikult arvasin, et vähemalt mõned teie seast teavad neid numbreid, et Eestis on 1956st aastast alates abordi teel tapetud rohkem inimesi, kui meid praegu elab – umbes poolteist miljonit. Seega oleks meid vähemalt kaks korda rohkem. Aga meid oleks tegelikult veelgi rohkem, sest paljud neist sündimata lastest oleksid omakorda saanud lapsi ja ka nende lapsed oleksid saanud lapsi. Pärast 1956ndat aastat sündinute seast on ju paljud praegu vanaemad ja vanaisad.

* * *

Mis siis on see peamine tegur, miks meid ei ole nii palju? Miks me pole elujõuliselt kasvav rahvas, vaid pigem hääbuv, väljasuremist kartev, või kui kasutada professor Rein Taagepera kuulsat metafoori – miks ähvardab meid oht demograafilisest vetsupotist alla libiseda?

Peamine tegur, arvan ma, on laialt levinud eluvaenulik hoiak. 

Milles see hoiak avaldub? 2008ndal aastal tegime veebilehe abort.ee. Muuhulgas palusime, et need, kes on aborti teinud või sellega lähedalt kokku puutunud, saadaksid meile oma lugusid. Need lood on ka praegu seal kättesaadavad. Lugedes nüüd neid lugusid üle, võin välja tuua selle eluvaenuliku hoiaku mõned sagedamini esinevad avaldumised:

Esiteks, ettevaatavalt – ilmneb HIRM ja ebakindlus seoses lapse tulekuga – hirm vastutuse ees, hirm vabaduse arvatava kadumise ees, hirm materiaalse heaolu languse ees ja ebakindlus seoses lähedaste inimete toetusega.

Teiseks, tagasivaatavalt – kohutavalt palju VALU ja süütunnet abordi tegemise tagajärjel. Samuti VIHA ja vaenulikkus enese ja teiste vastu ning EMOTSIONAALNE VÕÕRDUMINE oma lähedastest ja suhete lagunemine.

Eks neid avaldumisi ole veel, aga sagedamini esinevatest jäid kirjades silma just need.

* * *

Tahaksin teile näidata, kuidas see eluvastane mentaalsus avaldub konkreetse inimese elus. Valisin välja ühe kirja, kus näisid kajastuvat kogu probleemi mitmed erinevad tahud. Loen selle mõnevõrra lühendatult teile ette:

Kirjutab Marju: „Olin saanud just 18, kui tegin oma esimese abordi. Vanemate luba polnud vaja, koolist sai kehalises vabastuse. Õppisin väga korralikult. Olin koolis selline pailaps, et minu rasedus võis olla kõigile šokeeriv. Mul oli juba mitmeid aastaid kestev püsisuhe kindla poisiga. See oli emotsionaalne ja kirglik esimene armastus. Plaanisime tulevast kooselu ja puha. Poiss millegipärast ehmatas ja hakkas otsekohe lunima, et teeksin aborti. Rääkis pikalt laialt oma elu rikkumisest ja palus mind koguni põlvili, et ma seda last ei sünnitaks. Kunagi hiljem tahtvat ta kindlasti lapsi, mitte aga nüüd ja praegu. 

Muidugi palju aastaid hiljem sain teada, et umbes selline ongi keskmise Eesti mehe loomulik reaktsioon. Eks ma siis läksingi ja tegin selle abordi ära. Teadmisega, et saan oma armastatule tõeliselt ohvrimeelse heateo osutada. Ema oli mul selleks ajaks ammu surnud. Eks oli temagi nõukaajal neid aborte teinud. Sel ajal oligi see ju nagu nõukogude naise normaalne elustiil.

Siis arutasime neid asju minu uskliku vanaemaga. Tema arvates oli ka abort õige lahendus. Ta andis mulle koguni Jumala õnnistuse kaasa. Kuidas saab Jumal midagi sellist üleüldse õnnistada?

Olen tagantjärgi sellele palju mõelnud. Kui keegi oleks mind tookord toetanud? Kas vanaema või isa... või vähemalt üks nendest. Nende arvates oli just abort igati mõistlik ja normaalselt mõtleva inimese otsus.

Kogemus ise polnud füüsiliselt valus, aga ääretult ebameeldiv. Nagu oleks mind ennast tükkhaaval laiali lammutatud. Peale seda ma olengi inimesena pigem purunenud peegli sarnane. Tundsin ennast nagu kurjategija.

Arst mainis peale toimingut, et minu puutetundlikkus on tavalisest suurem. Aga see-eest on kogemus ise midagi väärt. Õppetund elu haprusest. Arusaamine sellest silmakirjalikust maailmast, kus ainult sõnades on inimelul väärtus. Mitte tegelikkuses.

Haiglas minu kõrvalvoodis oli üks juba vanem naisterahvas, kes hooples sellega, et teeb juba 13. aborti. Minus tekitas ta ebamugava tunde. Ja üks teine, kes rääkis, et tema mees tahtis väga seda last, aga tema tuli ikkagi ja tegi aborti...

Õhtul tuli mu poiss-sõber, heatujuline, rahulolev ja punases triiksärgis ja küsis rõõmsalt naeratades, et kas ma nüüd polegi enam rase?

Selle ainsa lausega oli meie suhe läbi. Ainsa hetkega oli mu aastaid kestnud suur armastus haihtunud. Ma isegi imestasin, kuidas selline asi saab võimalik olla. Aga sai. Ma lihtsalt ei suutnud enam sedasi temaga edasi elada. See kunagine poiss-sõber on siiani naiseta ja lastetu. Mõnikord kahekesi endise ämmaga ikka ohkavad, et oleks võinud ikka sünnitada. Nüüd on neil kahju. Kuigi kunagi olid valmis sellesama lapse vastu kõigest väest võitlema.

Hiljem nägin oma surnud last unes. See oli heledapäine, umbes 10-aastane poiss, kes ütles mulle, et on minu poeg ja tuleb kunagi tagasi.

Kõigi hirmuks ja õuduseks jäin pool aastat hiljem uuesti rasedaks. Alustasin kooselu uue mehega. Kõigi üllatuseks lõpetasin ka edukalt kooli. Ja sünnitasingi väikese heledapäise poisi. Nüüd ma vahel mõtlen, et kas see tapetud laps tuligi minu juurde tagasi või on see ikkagi keegi teine?

Ma ei näe mingit vahet, kas tappa laps abordiga või vastsündinuna peale sündi. Võrdsed mõrvad kõik. Lihtsalt esimene variant on seadusega lubatud, teine mitte.

Kogu oma siinse elu olen püüdnud lepitada end nende sündimata lastega. Nende nimetute ja kehatute hingedega. Inimese elu ongi nagu veetilga kukkumine — lühike, aga ilus. Isegi kui see on vaid sündimata lapse üürike hetk. See on siiski olemas.

Uues abielus läks kõik vähemalt algul hästi. Sain kaks last. Kolmas ja neljas — jälle abordid. Tundsin ennast nagu ajudeta debiilik. Mees tõi muidugi argumente stiilis a la kõik teevad kogu aeg, mis siis sinul häda on?

Paljud imestavad, miks naised ikkagi meeste survel aborte teevad. Aga kui sa oled noor ja kõrvuni armunud ning mees veel nii ilusasti lunib. Ning kinnitab, missuguse heateo sa talle oma lapse tapmisega ikkagi teed. Kui sul pole muid väljavaateid, kui keeldumise korral elama asuda mehega samal arvamusel vanemate juurde, kes sind nagunii alailma näägutavad... Heasüdamlikud ja pehmema loomuga inimesed annavad ikka enamasti järele. Aga sellisel järeleandlikkusel on alati oma hind.

Ühel päeval avastasin, et ei suudagi oma meest armastada. Et temale mõtlemine ei tekita minus mingit liigutust. Et mul on täiesti ükskõik, millega ta tegeleb. Just see armastuse puudus andis mulle jõu järgmise rasedusega mehele vastu hakata. Esimest korda tundsin, et laps on siiski tähtsam kui ükskõik, missugune mees. Otsustasin, et ei tee enam iial mitte ainsatki aborti.

Mees oli muidugi vihane. Ähvardas koguni vastsündinu maha lüüa. Ämm ja äi vingusid ka üksteise võidu, kuidas ma nende poja oma lastega laostan. Peale lapse sündi sai just sellest vihatud lapsest mu mehe lemmik, aga meie suhet see enam ei päästnud. Ma olin väsinud kogu sellest mõttetust võitlusest. Läksin tagasi oma vanemate korterisse, kus elas sel ajal ainult vanaema.

Mees ei laostunud. Pidi ainult 300 krooni iga lapse kohta elatist maksma. Aga lõpuks tuli ta töölt ära ja ei maksnud sedagi. Nüüd kasutab tasulisi daame. Pidavat odavam tulema, kui isiklikku naist omada.

Mehega koos elasin üle kümne aasta. Selle ajaga muutusin peaaegu krooniliseks suitsiidikuks. Kogu aeg mõtlesin, kas mitte parem ei oleks ära surra, kui edasi elada. Kas mul ikka oli õigus Jumalat mängida ja otsustada, kes elab ja kes sureb? Äkki on mu pisikesed ikkagi kuskil seal – teispoolsuses – ja vajavad mind samamoodi, nagu siinpool olevad lapsed. Või tulidki nad kõik ikkagi minu juurde tagasi? Ei tea.

Abordi ainus põhjendus ju ongi see, et peatselt sündiv inimene halvendab kõvasti minu materiaalset elukvaliteeti. Kas oleks siis ka võimalik see, et kui ma näiteks põhjendan, et naabrimees segab kah kõvasti minu elukvaliteeti, siis koristatakse ka tema vaikselt ära? Miks siis mitte?

Praeguseks on mul viis last. Ja muidugi ka uus abielu. Vähemalt mehega, kes ei nõuaks minult iialgi ühegi abordi tegemist. Nii et lõpuks olen siiski õnnelik. Omal moel. Lastel läheb hästi. Nad on andekad ja tublid. Vähemalt niipalju saan neile õpetada, et nad ei peaks tegema ise samu vigu, mis mina olen teinud. Seega on nad abortide vastu.

Aga need kunagi surnud lapsed on ikkagi kogu aeg minuga koos. Natukene kardan seda aega, kui ma kunagi siit maailmast lahkuma pean ja neile sealpoolsuses otsa pean vaatama.“

* * *

Kes on selle eluvastase hoiaku kandjad?

Kuigi aborti lähevad tegema just naised, on nemad sageli vaid laiema eluvastase mentaalsuse ohvrid oma hapruses ja ebakindluses. Kõige vahetumalt on aborditegemisega muidugi seotud arstid, kes neid reaalselt läbi viivad – sageli on nad sisimalt ise abortide vastu ja see vastumeelsus avaldub mõnikord vaenulikkuses ja põlguses või kalkuses aborti tegema tulnud naiste suhtes. Edasi, tihti lükkavad naise aborti tegema just nende lähedased – kas abikaasa/elukaaslane või vanemad. Sageli – nii kummaline kui see ka pole – on selleks just ema. Ja lõpuks on see sügavalt juurdunud ametkondlikus mõttemaailmas, kus jõuliste rahvusvaheliste organisatsioonide survel on selgelt omaks võetud eluvaenulik hoiak, nimetades seda suhtumist „neutraalsuseks“, mis kaitsvat naiste „õigust reproduktiivtervise teenustele“. Seega käsitletakse emaüsas tärkavat elu meditsiinilise diagnoosina, elukvaliteeti ohustava haigusena, mida peab soovi korral saama ravida.

* * *

Eluvastane mentaalsus on kõige ilmsem küll abordi puhul, aga ei piirdu sugugi ainult sellega. Aluse sellele paneb juba soov välistada uue inimese eostumine. Vaenulikkus, mis lõpuks avaldub abordis, algab sellest, et uue inimese teket püütakse vältida, elades ometi nii, nagu kutsuks teda. Justkui kutsuks kedagi külla ja sulgeks samal ajal hoolikalt kõik uksed ja aknad, et ta sisse ei pääseks – ja kui pääseb, siis…

Mäletate filmi „Home alone“? Kus üksi koju jäänud poiss korraldas sisse tungida püüdvatele sulidele üsna sadistlikke elamusi. Elada oma intiimset pereelu, püüdes samas välistada selle loomuliku vilja – uue inimese – see on nagu korraldaks kõik need „Home alone“ sadistlikud trikid oma kutsutud sünnipäevakülaliste peal – ainult veelgi traagilisemate tagajärgedega.

* * *

Kristlasena usun, et selle eluvastase mentaalsuse autor on inimkonna vana vaenlane, kes on „valede isa“ ja „inimese tapja“ algusest peale.

Mittekristlastele saan vaid osutada selle sõgeduse allikale, kommunistlikule Venemaale, mille väärastumised lääs tasahilju on omaks võtnud. Kommunistlik ida alustas selle, mida liberalistlik lääs nüüd kinnitab.

* * *

Millist Eestit me tahame?

Mina tahaksin elada elu armastavas Eestis, mis rebib puruks selle sõgeduse loori ja saab tegelikult vabaks, mitte ainult poliitiliselt, vaid ka vaimselt – sest kuni me allume sellele eluvastase vaimule, seni me oleme tema orjad.

Ent võitlus selle vaimuga ei ole niivõrd võitlus liha ja verega – ehkki ka sellega – vaid eelkõige võitlus vaimude ja vägedega. Nende vastu saab võidelda peamiselt südame pöördumisega ning palve ja paastumisega. Eelkõige tuleb see eluvastane vaim võita meis enestes, siis saab seda võita ka ühiskonnas. See võib näida ületamatult suure ja raske tööna, kuna see vaim näib võidutsevat praktiliselt kogu maailmas – see ongi selle maailma vaim – ent kasutades tuntud klišeed: „Lootus sureb viimasena.“

Parafraseerin mälu järgi Hando Runnelit. Ma tean, et see pole täpne, aga siiski:

„Muuda ennast ja muutub maailm
just sinu enese jagu;
kui on miljon muutjat, suutjat,
siis saab sellest 
        üpris võimas vagu.“

Ja lõpetan ema Teresa sõnadega, mille leidsin ühest neist kirjadest:

„Me ei saa teha suuri asju – ainult väikseid. Suure armastusega.“

Aitäh!

pühapäev, 20. aprill 2014

esmaspäev, 31. märts 2014

Sõnapidaja mees

Mõnikord mõtlen,
mida tähendab
sõnapidaja mees.

Mida muud, kui et
sõnapidaja mees
teeb, mida ütleb, et teeb.

Sõnapidaja sõnaandmine
pole kerglane -
kaalub enne kui annab
ja kui annab, siis teeb.

Kui just purjus peaga
või meeleheitehoos
pole lolli sõna antud.

Või kui mõni tähtsam sõna
pidamist ei nõua.
Või...

Kaalumata sõna järg
on sõnapidamatus.

Sõnapidamatus on natuke
kusepidamatuse moodi -
hais jääb külge.

Aga selgi juhul
sõnapidaja mees
annab teada, et antud sõna
ei saa pidada, sest
see polnud õige sõna.

Või et leidus
tähtsam sõna,
mis kadunukese neelas.

Igatahes
sõnapidaja mees
austab antud sõna,
neid, kellele see antud,
ja iseennast
kui sõna andjat.

Mõnikord mõtlen,
kas ma olen
sõnapidaja mees.

Ei tea ...

... aga tahaks olla.

laupäev, 21. september 2013

Paavst Franciscuse sõnavõtt Katoliiklike Meditsiiniühingute Rahvusvahelise Föderatsiooni kohtumisest osavõtjate audientsil

Eile toimunud audientsil esines paavst järgmise sõnavõtuga (zenit.org):

Kallid vennad ja õed,

Tervitan teid kogu südamest! Ma tänan Katoliiklike Meditsiiniühingute Rahvusvahelise Föderatsiooni presidenti, doktor Jose Maria Simon Castellavit ning tervitan teid kõiki, kes te osalete sellel rahvusvahelisel konverentsil. Ma loodan, et need saavad olema teie tegevuse jaooks viljakad päevad: usu ja mõistuse valgusel tunnistate te emadust naise fundamentaalse missioonina, olgu vaestes maades, kus sünnitus on ikka veel eluohtlik, või siis jõukamates maades, kus emadust sageli piisavalt ei väärtustata ega edendata.

teisipäev, 13. august 2013

Poolik tõde

9. augusti Postimehe arvamusartiklis kirjutas Evelyn Kaldoja segadusest paavsti märkuse tõlgendamisel homoseksuaalsuse kohta. Paavst viitas oma vastuses ajakirjanikele katekismusele, ent nagu Evelyn märgib, ei vaevu 99% lugejaist algallikatega tutvuma. Kahjuks ei aita neid selles kuigivõrd ka Evelyni selgitus. Ta ütleb, et katekismuse kohaselt "homoseksuaalsed kalduvused kui sellised pole patt", mis on muidugi tõsi. Aga ta ei selgita vääritimõistjate jaoks vahet kalduvuse ja teo vahel, samuti patu ja väärastumuse vahel. Katoliku kiriku õpetus on lihtne, selge, halastav ja õiglane: homoseksuaalne kalduvus iseenesest ei ole patt, vaid loomuse väärastumus. Homoseksuaalsed aktid seevastu on rasked patud. Sellest kalduvusest tulenevatele kiusatustele vastuseismine ja puhtuse säilitamine võib olla moraalse täiustumise ülev, ehkki raske tee. Kirik võtab armastusega vastu need, kes kannavad endas seda kalduvust, ent võitlevad oma elu puhtuse eest. Ta mõistab hukka patu, aga loodab alati inimese pöördumisele patust ja palvetab tema pääsemise eest. Kirik ei saa kunagi toetada homoseksuaalsete liitude seadustamist, kuna ühiskondlikke institutsioone ei saa rajada ei väärastumusele ega patule.

See on lihtne õpetus, mida kellelgi ei tohiks olla liiga raske mõista, isegi kui ta sellega ei nõustu. Segadus aga tuleb sellest, et paljude arvates mõistab Kirik hukka homoseksuaalse kalduvuse kui sellise, ja paljude arvates tähendab kinnitus, et Kirik ei mõista homoseksuaalset kalduvust hukka, homoseksuaalse eluviisi heakskiitu Kiriku poolt. Kahjuks ei aita Evelyni selgitus seda segadust sugugi vähendada, kuna ei too esile katekismuse õpetust tervikuna, selle oluliste eristustega.


PS. Vt ka Usudoktriini Kongregatsiooni dokumenti homoseksuaalsete liitude seadustamise ettepanekute kohta

laupäev, 10. august 2013

Müstikutest ja imetegudest

Glenn Dallaire Bristolist on koostanud huvitavad leheküljed müstikutest ja pühakute imedest.

teisipäev, 21. mai 2013

Katolistika

Katoliiklasi oli 2011. aaasta rahvaloenduse andmeil Eestis 4501. 2000. aastal oli katoliiklasi 5745. Kahanemine 21,65% ehk veidi rohkem kui viiendik. Samal ajal kahanes rahvastik 2,32%, mingit kindlat usku tunnistajate arv 2,12% ja kristlaste arv 3,81%. Seega kahanes katoliiklaste arv oluliselt rohkem kui rahvastik üldiselt või usklike arv.

neljapäev, 16. mai 2013

Usuistika

Rahvaloenduse andmete avaldamine annab võimaluse heita pilk usklikkonnale arvudes. Püüdmata andmeid eriti tõlgendada, esitan mõned tähelepanekud, mis vähemalt minu enese jaoks olid suhteliselt üllatavad:

pühapäev, 12. mai 2013

Fideoratsism ehk järelmõtisklus ühele õukondlikule koosviibimisele

Usu ja mõistuse vahekorra küsimus on huvitav ja mõtiskluseks rikkalikku materjali pakkuv. Aga kui see taandub lõputule korrutamisele, et igasugune vastuolu nende vahel puudub ja seda ei saagi esineda, ja kui see näib esinevat, siis vaid mõistuse eksituse tõttu, siis muutub huvitav teema tüütuks truismiks. Sellel on oht muutuda õõnsaks deklaratsiooniks ja enesekinnituse ideoloogiaks, mis põhineb eeldusel, et meie usk on selge, kindel ja puhas, niisamuti tõeline teadus, mis alandlikult maailma uurides on alati kooskõlas usutõdedega ning vaid usust valgustatud mõistus võimaldab õigesti mõista uurimisest ammutatud uut kogemust. Skeem on lihtne ja selge. Ent nagu tuntud lause "mens sana in corpore sano" puhul, mis täielikul kujul kõlab tegelikult "orandum est, ut sit mens sana in corpore sano", tuleks ka selle skeemi puhul lisada "orandum est, ut sit...".

laupäev, 17. november 2012

Tarkuseraamatu diagnoos meie olukorrale

Saalomoni Tarkuseraamat 14,22-31:
Aga sellest ei olnud neile veel küllalt, et nad eksisid Jumala tundmises, vaid, ehkki elades suures rumaluse sõjas, nad nimetasid niisugust kurja tegu rahuks. Sest kas lapsetapu ohvritega või varjatud salategudega või pööraste, võõrastavate prassimistega pidutsedes, nad ei hoia puhtana elu ega abielu: üks hävitab teise salakavalalt või valmistab talle abielurikkumisega valu. Kõike üheskoos valitseb aga verevalamine ja mõrv, vargus ja pettus, hukatus, uskmatus, mäss, valevandumine, headuse mahakarjumine, tänu unustamine, hingede rüvetamine, loomuvastane suguelu, abielude korratus, hooratöö ja ohjeldamatus.

Sest nimeta ebajumalate teenistus on kõige kurja algus ja põhjus ja lõpp. Sest rõõmutsetakse ju arutult või ennustatakse petlikult või elatakse jumalakartmatult või vannutakse kergesti valet. Kuna nad loodavad elutute ebajumalate peale, ei karda nad karistust valevande pärast. Aga kummagi pärast ootab neid kohus: et nad mõtlesid halvasti Jumalast, kuulates ebajumalaid, ja et nad kavalasti valet vandusid, põlates pühadust. Sest mitte nende võim, kelle nimel nad vannuvad, vaid patustele määratud karistus tabab alati jumalavallatute üleastumist.