Poolik tõde

9. augusti Postimehe arvamusartiklis kirjutas Evelyn Kaldoja segadusest paavsti märkuse tõlgendamisel homoseksuaalsuse kohta. Paavst viitas oma vastuses ajakirjanikele katekismusele, ent nagu Evelyn märgib, ei vaevu 99% lugejaist algallikatega tutvuma. Kahjuks ei aita neid selles kuigivõrd ka Evelyni selgitus. Ta ütleb, et katekismuse kohaselt "homoseksuaalsed kalduvused kui sellised pole patt", mis on muidugi tõsi. Aga ta ei selgita vääritimõistjate jaoks vahet kalduvuse ja teo vahel, samuti patu ja väärastumuse vahel. Katoliku kiriku õpetus on lihtne, selge, halastav ja õiglane: homoseksuaalne kalduvus iseenesest ei ole patt, vaid loomuse väärastumus. Homoseksuaalsed aktid seevastu on rasked patud. Sellest kalduvusest tulenevatele kiusatustele vastuseismine ja puhtuse säilitamine võib olla moraalse täiustumise ülev, ehkki raske tee. Kirik võtab armastusega vastu need, kes kannavad endas seda kalduvust, ent võitlevad oma elu puhtuse eest. Ta mõistab hukka patu, aga loodab alati inimese pöördumisele patust ja palvetab tema pääsemise eest. Kirik ei saa kunagi toetada homoseksuaalsete liitude seadustamist, kuna ühiskondlikke institutsioone ei saa rajada ei väärastumusele ega patule.

See on lihtne õpetus, mida kellelgi ei tohiks olla liiga raske mõista, isegi kui ta sellega ei nõustu. Segadus aga tuleb sellest, et paljude arvates mõistab Kirik hukka homoseksuaalse kalduvuse kui sellise, ja paljude arvates tähendab kinnitus, et Kirik ei mõista homoseksuaalset kalduvust hukka, homoseksuaalse eluviisi heakskiitu Kiriku poolt. Kahjuks ei aita Evelyni selgitus seda segadust sugugi vähendada, kuna ei too esile katekismuse õpetust tervikuna, selle oluliste eristustega.


PS. Vt ka Usudoktriini Kongregatsiooni dokumenti homoseksuaalsete liitude seadustamise ettepanekute kohta