Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 23. veebruar 2010

Newman kardinaliks nimetamise puhul

www.newmanreader.org
[...] Ma usun, et võin kinnitada kõige kohta, mida olen kirjutanud, [et selles on olnud] aus kavatsus, erahuvide puudumine, kuulekuse vaim, valmisolek parandusteks, vigade kartus, palav soov teenida Püha Kirikut ning, tänu jumalikule halastusele, mõõdukas edu. Ja mul on rõõm öelda, et algusest peale olen ma vastandanud end ühele suurele pahele. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend aastat olen ma vastu seisnud, nii hästi kui olen suutnud, liberalismi vaimule religioonis. Kunagi varem pole Püha Kirik vajanud selle vastu väljaastujaid pakilisemalt kui nüüd, mil – paraku! – hõlmab see eksitus kogu maa; ja selle suure sündmuse puhul, kui inimesele minu olukorras on loomulik vaadata maailmale ja Pühale Kirikule nii nagu see on ja selle tulevikule, ei peeta, ma loodan, kohatuks, kui ma uuendan protesti selle vastu, nagu ma olen nii sageli teinud. Liberalism religioonis on õpetus, et religioonis puudub positiivne tõde, et üks usk on niisama hea kui iga teine, ning see on õpetus, mis päev-päevalt kasvab ja tugevamaks muutub. Se on kokkusobimatu mistahes religiooni tunnistamisega tõesena. See õpetab, et kõiki tuleb sallida, sest need kõik on arvamuse küsimus. Ilmutatud religioon ei ole tõde, vaid tunne ja maitse – mitte objektiivne fakt, mitte imepärane [miraculous]; ning igaühel on õigus tõlgendada seda just nii nagu talle pähe tuleb. Vagadus ei pea tingimata põhinema usul. Inimesed võivad käia nii protestantlikes kirikutes kui katoliiklikes, võtta mõlemast, mis neile meeldib ja kuuluda mitte kumbagi. Nad võivad vennastuda vaimsetes mõtetes ja tunnetes ilma mistahes nägemuseta ühisest doktriinist või selle vajadusestki. Kuna religioon on seega niivõrd isiklik eripära ja niivõrd privaatne omandus, peame inimestevahelistes suhetes seda paratamatult ignoreerima. Kui inimene peaks ka igal hommikul võtma omaks uue religiooni, siis mis see sinu asi on? Mõelda kellegi religioonile on niisama sobimatu, kui mõelda sellele, kuidas ta oma pereasju ajab. Religioon pole mitte mingis mõttes ühiskonda liitev side. Siiani on avalik võim olnud kristlik. Isegi riikides, mis on Kirikust lahutatud, nagu minu maal, oli mu nooruses käibel dictum, et kristlus on maa seadus. Nüüd heidab see ühiskonna koorekiht [goodly framework of society], mis on kristluse looming, kõikjal kristluse kõrvale. Dictum, millele ma osutasin, koos sadade teiste sellele kaasnevatega, on kadunud või kadumas igal pool, ning sajandi lõpuks, kui just Kõigeväeline ei sekku, on see unustatud. Seniajani on arvatud, et ükspäinis religioon oma üleloomulike meetmetega on piisavalt tugev tagamaks rahvamasside allumist seadusele ja korrale. Nüüd kalduvad filosoofid ja poliitikud seda probleemi lahendama ilma kristluse abita. Kiriku autoriteedi ja õpetuse asemele seavad nad eelkõige üleüldise ja täiesti ilmaliku hariduse, mis peaks igaühele selgeks tegema, et tema enese parimates huvides on olla korralik, töökas ja kaine. Seejärel pakuvad nad suurteks tööprintsiipideks, mis peavad nõnda hoolikalt haritud masside jaoks asendama religiooni, laiad, fundamentaalsed eetilised tõed – õigluse, heasoovlikkuse, aususe [veracity] ja muu sarnase, kontrollitud kogemuse ja need loomulikud seadused, mis ühiskonnas ja ühiskondlikes asjades eksisteerivad ja spontaanselt toimivad, olgu füüsilised või psüühilised – näiteks valitsemises, kaubanduses, rahanduses, tervishoius [sanitary experiments], rahvastevahelises suhtlemises. Religioon aga on privaatne luksus, mis inimesel võib olla, kui ta tahab, ent mille eest ta peab – loomulikult – maksma ning mida ta ei tohi teistele peale suruda või millele anduda teisi tüüdates. Selle suure apostaasi üldine iseloom on kõikjal üks ja seesama, ent üksikajades ja iseloomus varieerub see erinevatel maadel. Mina omalt poolt räägiksin pigem omaenda maast, mida ma tunnen. Seal, kardan ma, ähvardab see saavutada märkimisväärset edu, ehkki pole kerge näha, mis saab olema selle selle peateema [ultimate issue]. Esmapilgul võiks arvata, et inglased on liiga religioossed liikumise jaoks, mis mandril näib põhinevat uskmatusel; ent meie häda on selles, et ehkki see päädib uskmatuses nagu mujalgi, ei pea see tingimata tärkama uskmatusest. Tuleb meenutada, et religioossed sektid, mis kerkisid Inglismaal esile kolm sajandit tagasi ja mis on praegu nii jõulised, on alati olnud tuliselt vastu Kirku ja riigi ühendusele ning soovitaksid monarhia ja kõige selle juurde kuuluva dekristianiseerimist, eeldades, et selline katastroof teeks kristluse palju puhtamaks ja palju võimsamaks. Järgmiseks, liberaalne printsiip surutakse meile peale olukorra möödapääsmatuse läbi. Kaalutlege, mis tuleneb nende paljude sektide [eksisteerimise] faktist enesest. Nad moodustavad arvatavalt umbes poole elanikkonna religiooni; ning tuletage meelde, et meie valitsemisviis on rahvalik. Iga tosin juhuslikult valitud inimest, keda te tänavail kohtate, on osalised poliitilises võimus. Kui te uurite nende uskumusi, siis võivad nad esindada üht või teist kuni seitsmest religioonist. Kuidas oleks neil üldse võimalik üheskoos tegutseda munitsipaal- või rahvuslikes asjus, kui igaüks rõhub omaenda religioosse denominatsiooni tunnustamisele? Kui religiooni küsimust ei ignoreerita, oleks kogu tegevus halvatud. Sinna ei saa midagi parata. Ning kolmandaks, tuleb meeles pidada, et liberalistlikus teoorias on paljugi head ja tõest; näiteks, piisab sellest, et osutada õigluse, tõetruuduse, kainuse, enesevalitsemise, heasoovlikkuse käskudele, mis, nagu ma olen juba märkinud, on selle tunnustatud printsiipide seas. Me ei nimeta seda kurjaks enne, kui oleme avastanud, et see printsiipide jada on mõeldud religiooni ületamiseks, selle kõrvaletõrjumiseks. Kunagi varem pole olnud vaenlase poolt nii kavalalt ja sellise eduväljavaatega kujundatud mehhanismi. Ja juba ongi see vastanud sellele esitatud ootustele. See tõmbab oma ridadesse suurel hulgal andekaid, siiraid, vooruslikke inimesi – tunnustatud päritoluga vanemaid inimesi, eesseisva karjääriga noori. Selline on asjade seis Inglismaal ja on hea kui me kõik seda mõistaksime; ent hetkeksi ei tohi arvata, et ma seda kardan. Mul on selle pärast sügavalt kahju, sest ma näen ette, et see saab paljudele hingedele hävinguks; ent mul pole mingit kartust, et see saaks tõepoolest teha mingitki tõsist kahju tõe tööle, Pühale Kirikule, meie Kõigeväelisele Kuningale, Lõvile Juuda suguharust, ustavale ja tõelisele, või Tema Asemikule maa peal. Kristlus on olnud liiga sageli näiliselt surmaohus, et me peaksime kartma ükskõik millist uut katsumust talle. Niipalju on kindel. Teiselt poolt, see, mis on ebakindel, ja mis nendes suurtes võitlustes tavaliselt ongi ebakindel, ja mis on tavaliselt suur üllatus, kui see avalikuks saab, on see eriline moodus sündmuses, mille kaudu Ettehooldus vabastab ja päästab oma valitud pärisosa. Mõnikord muudetakse meie vaenlane sõbraks; mõnikord jäetakse ta ilma sellest erilisest kurjast vaenulikkusest, mis oli sedavõrd ähvardav; mõnikord laguneb ta iseenesest; mõnikord teeb ta just niipalju kui on kasulik ning kõrvaldatakse seejärel. Tavaliselt ei ole Kirikul teha muud kui täita oma eriomaseid kohustusi usalduses ja rahus, püsida kõigutamatult ja näha Jumala päästet. Mansueti hereditabunt terram et delectabuntur in multitudine pacis.

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Petros vs. petra

Mõni aasta tagasi osalesin ühes kristlikus loogikafoorumis. Seal oli igasuguseid karvaseid ja sulelisi, aga peamiselt oli tegu kalvinistidega. Ent Peetruse primaadi küsimus kerkis esile arutluses hoopis ühe luterlasega, kes rõhutas Siimonale omistatud nime Petros (kivi, kaljurünk) erinevust petrast (aluskalju), millele Kristus lubas ehitada oma Kiriku. Tänase püha Peetruse Tooli (või Aujärje, nagu peenemalt öeldakse) püha puhul otsisin toonase omapoolse vastuse üles. Toon selle siin ära tõlkimata kujul.

“Dixit illis: Vos autem, quem vos dicitis de me, quis ego sum?

Respondit Simon Petros, et dixit: Tu es Christus, filius Dei vivi.

Respondit autem Dominus Jesus, et dixit ei: Beatus es Simon Bar Jona: quia caro et sanguis non revelavit tibi, sed Pater, qui in coelo.

Et etiam ego dico tibi, quia tu es Petros, et super hanc petram ego ædifico ecclesiam meam, et porta inferi non pr
ævalebunt adversus eam.”


Jesus saith to them: But whom do you say that I am?

Simon Peter answered and said: Thou art Christ, the Son of the living God. And Jesus answering, said to him: Blessed art thou, Simon Bar-Jona: because flesh and blood hath not revealed it to thee, but my Father who is in heaven. And I say to thee: That thou art Peter; and upon this rock I will build my church, and the gates of hell shall not prevail against it.
(Matt. 16:16).


There are several things to note about Christ's answer:
  • Christ declares Simon son of Jonah blessed.
  • He points on Father's exclusive revelation to Simon as basis for this declaration.
  • He declares Simon to be Peter (petros, Rocky).
  • He declares that on this rock (petra, bedrock) He will build His Church.
  • He declares that gates of hell will not overcome it.

Notice, that Christ declares Simon blessed not of Himself, as He does with 3-5 "and I tell you...", but because Simon did confess what Father revealed him, namely that Jesus is the Son of the Living God. And, based on this, He declares, explicitly of Himself ("and I tell you"), that Simon is Petros, and that on this petra He will build His Church, and the gates of hell will not overcome it. The fact that Father reveals something directly to someone, likens the one, to whom direct revelation is made, to the Son, to whom Father reveales everything and through whom everything is revealed. But if everything is revealed to and through Son, then direct revelation to someone else does not separate him from Christ nor sets him independent of Christ, but unites him to Christ in a special way. By this revelation he shares in mission of Christ.

And Jesus makes this clear by declaring Simon to be Petros, that which shares in quality of petra, albeit partially, not being petra himself. Petra is Father's full revelation, which is Christ Himself and what is revealed in Christ and through Christ and by Christ. But Petros, Rocky, has his share in this rockhood of Christ. Further, Christ's declaration makes him Petros. Christ, always fulfilling the will of the Father, by His declaration creates of Simon Petros, the one sharing in petra, based on Father's using him as petros and therefore revealing him as petros.

After declaring Simon to be Petros, He says "and on this petra I will build my church". There seems to be conflict between "this" and "petra", "this" pointing to just-referred-to Petros and "petra" being different from "petros". But in the light of what was said earlier, it is absolutely ingenious, truly divine formulation, living word of God, double-edged sword, cutting through every one-sided interpretation, e.g. that He is talking of Petros only, or that He is talking of Himself (petra) only, or that He is talking of faith only. In one simple declaration He is talking of all of this as intimately interrelated. Simon confessed his faith, revealed to him by Father; by this Father revealed him to be petros (sharing in Christ's mission) and Christ declared him to be Petros (made him to share in His mission); on this He builds His Church, i.e. on perpetuation of Simon's share in confession of faith revealed by Father in Christ; but He does not build it on Simon with nickname Rocky, but exactly on this sharing by Petros in petra, i.e. so far as Simon is indeed Petros, as Father has revealed him to be and Christ has declared him to be.

Given this connection of Petros to petra, layed down as foundation of His Church, Christ declares that gates of hell will not overcome it. "It" is obviously the Church, but Church based on the foundation-stone, Rocky, united intimately to the bedrock. He is made such by the Word of God for reckognizing and confessing the Word of God.

It should be stressed that this "sharing in the quality of petra" is not universal, i.e. by this "petra" is not substituted by "Petros". In contrary, Petros is Petros in so far only as he is united to petra. This does not elevate Simon somehow to impeccability or necessary sanctity or what else. This only confirms Petros to confess on request of Christ and in union with Him, what Father has revealed.