Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 12. juuli 2009

UDK kinnitab Kiriku õpetust abordist

11. juulil avaldas L'Osservatore Romano Usudoktriini Kongregatsiooni selgituse Kiriku seisukohast abordi kohta (siinne tõlge on tehtud ingliskeelsest tekstist, mille avaldas LSN; loe ka Sandro Magisteri sissejuhatavat kommentaari):

Viimasel ajal on Pühale Toolile saadetud mitmeid kirju, mõned neist poliitilise ja kirikliku elu prominentsetelt tegelastelt, milles selgitatakse mitmetes maades, eriti Ladina-Ameerikas kujunenud segadust paavstliku Elu Akadeemia presidendi, Tema Ekstsellentsi peapiiskop Rino Fisichella artikli manipuleerimise ja ärakasutamise järel kahetsusväärses "Brasiilia tüdruku" afääris.

Selles artiklis, mis ilmus L'Osservatore Romanos 15. märtsil 2009, esitati Kiriku õpetust, pidades samas silmas ülalmainitud tüdruku dramaatilist olukorda, kelle eest - nagu hiljem näidati - oli hoolt kantud pastoraalse delikaatsusega, eriti toonase Olinda ja Recife peapiiskopi, Tema Ekstellentsi peapiiskop José Cardoso Sobrinho poolt.

Selles osas kordab Usudoktriini Kongregatsioon, et Kiriku õpetus tehisabordi kohta ei ole muutunud, ega saagi muutuda.

See õpetus on esitatud Katoliku Kiriku Katekismuse punktides 2270-2273 järgmiste sõnadega:

Inimelu tuleb austada ja kaitsta absoluutsel moel eostumise hetkest alates. Tema eksistentsi esimesest hetkest tuleb inimolendit tunnistada isikuõiguste omajana - mille seas on iga süütu olendi võõrandamatu õigus elule: "Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu" (Jr 1,5). "Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti" (Ps 139,15).

Esimesest sajandist peale on Kirik kinnitanud iga tehisliku abordi moraalset kurjust.

See õpetus pole muutunud ja jääb muutumatuks. Otsene abort, see tähendab kas vahendi või eesmärgina soovitud abort on rängas vastuolus moraaliseadusega: "Te ei tohi tappa embrüot abordi läbi ega põhjustada vastsündinu hukkumist" (Didaché, 2:2). "Jumal, elu Issand, on usaldanud inimestele ülla missiooni kaitsta elu ja inimesed peavad selle ellu viima moel, mis on nende vääriline. Elu tuleb kaitsta ülima hoolega eostumise hetkest: abort ja lapsetapp on jäledad kuriteod" (Vatikani Teine Kirikukogu, Gaudium et Spes, 51).

Formaalne osalemine abordis on ränk üleastumine. Kirik seob selle kuriteoga inimelu vastu ekskommunikatsiooni kanoonilise karistuse. "Isik, kes sooritab täideviidud abordi langeb ekskommunikatsiooni alla latae sententiae" (Kanoonilise Seaduse Koodeks, kan. 1398), "üleastumise elluviimise enese põhjal" (Kanoonilise Seaduse Koodeks, kan. 1314) ja vastavalt Kanoonilises Seaduses esitatud tingimustele (cf. Kanoonilise Seaduse Koodeks, kan. 1323-1324). Kirik ei kavatse seeläbi tõkestada halastuse ulatust. Pigem toob ta esile sooritatud kuriteo raskuse ning parandamatu kahju, mis on põhjustatud süütule surmatule nagu ka vanematele ja kogu ühiskonnale.

Iga süütu inimolendi võõrandamatu õigus elule on kogu tsiviilühiskonna ja selle seadusandluse konstitutiivne element: "Isiku võõrandamatuid õigusi tuleb tunnustada ja austada tsiviilühiskonna ja poliitilise autoriteedi poolt. Need inimõigused ei sõltu üksikindiviididest ega vanematest; samuti ei kujuta need endast ühiskonna ja riigi poolt tehtud mööndust; need kuuluvad inimloomuse juurde ning on isikule sisimalt omased kreatiivse akti jõul, milles isik sai oma alguse. Selliste fundamentaalsete õiguste seas tuleb nimetada iga inimolendi õigust elule ja kehalisele terviklikkusele eostumise hetkest surmani... Hetkest, mil positiivne seadus jätab mingi inimeste kategooria ilma kaitsest, mis tsiviilseadusandlus peaks sellele tagama, eitab riik kõikide võrdsust seaduse ees. Kui riik ei anna oma võimu iga kodaniku õiguste ja eriti kõige haavatavamate õiguste teenistusse, satub ohtu seadusel põhineva riigi alus ise... Austuse ja kaitse tagajärjel, mis tuleb sündimata lastele tagada eostumise hetkest, peab seadus sätestama kohased karistussanktsioonid lapse õiguste iga tahtliku rikkumise puhuks" (Usudoktriini Kongregatsioon, instruktsioon Donum Vitae, III).

Entsüklikas Evangelium Vitae taaskinnitas paavst Johannes-Paulus II seda õpetust oma autoriteediga Kiriku Ülemkarjasena:

Autoriteediga, mille Kristus andis Peetrusele ja tema ametijärglastele, osaduses piiskoppidega - kes mitmesugustel puhkudel on abordi hukka mõistnud ja kes eelmainitud konsultatsioonide käigus, ehkki hajutatud üle kogu maailma, on väljendanud üksmeelset nõusolekut selle doktriini suhtes - kuulutan ma, et otsene abort, see tähendab vahendi või eesmärgina soovitud abort on alati ränk moraalne korratus, kuna see on süütu inimolendi tahtlik tapmine. See doktriin põhineb loomulikul seadusel ja Jumala kirjapandud Sõnal, on edasi antud Kiriku Pärimuses ning õpetatud ordinaarse ja üldise Magisteeriumi poolt. Mitte ükski asjaolu, ükski eesmärk, ükski seadus ei saa iial muuta lubatavaks tegu, mis on sisimalt lubamatu, kuna see on vastuolus Jumala Seadusega, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, tunnetatav mõistuse enese ja kuulutatud Kiriku poolt (nr. 62).

Teatud rasketes ja keerulistes situatsioonides sooritatud abordi kohta kehtib paavst Johannes-Paulus II selge ja täpne õpetus:

On tõsi, et otsus teha aborti on ema jaoks sageli traagiline ja valus, kuivõrd otsust vabastada end eostumise viljast ei tehta üksnes isekatel põhjustel, vaid soovist kaitsta teatud olulisi väärtusi nagu tema enda tervis või teiste pereliikmete küllaldane elustandard. Mõnikord kardetakse, et sündiv laps peab elama sellistes tingimustes, et talle oleks parem mitte sündida. Siiski ei saa need ja teised sarnased põhjendused, ükskõik kui tõsised ja traagilised, iial õigustada süütu inimolendi tahtlikku tapmist (entsüklika Evangelium Vitae, nr. 58).

Spetsiifilise meditsiinilise kohtlemise probleemi osas, mis on mõeldud ema tervise säilitamiseks, tuleb teha selget vahet kahel erineval situatsioonil: ühelt poolt protseduuril, mis põhjustab otseselt loote surma, mida mõnikord ebaõigesti nimetatakse "terapeutiliseks" abordiks, mis ei saa kunagi olla lubatud, kuivõrd see on süütu inimolendi otsene tapmine; teiselt poolt protseduur, mis ei ole iseenesest abortiivne, millega võib kaudse tagajärjena kaasneda lapse surm:

Kui, näiteks, tulevase ema elu päästmine, sõltumatult tema rasedus-seisundist, nõuab kohest kirurgilist protseduuri või muud terapeutilist meedet, millega tagajärjena kaasneks, küll mitte mingil moel soovitult või kavatsetult kuid vältimatult loote surm, ei saa sellist tegu nimetada otseseks rünnakuks süütu elu vastu. Sellistel asjaoludel võib operatsiooni, samuti teisi sarnaseid meditsiinilisi protseduure käsitada lubatuna, alati tingimusel, et kaalul on kõrge väärtusega hüve, nagu elu, ning et seda ei ole võimalik edasi lükata lapse sünni järgsele ajale või kasutada mõnda muud efektiivset vahendit (Pius XII, kõne Fronte della Famigliale ja Associazione Famiglie numerosele, 27. november, 1951).

Meditsiinitöötajate vastutuse kohta tuleb meenutada paavst Johannes-Paulus II sõnu:

Nende professioon kutsub neid olema inimelu hoidjad ja teenijad. Tänases kultuurilises ja ühiskondlikus kontekstis, kus meditsiini teadus ja praktika ähvardavad kaotada silmist neile seesmiselt omase eetilise mõõtme, võib tervishoiutöötajaid vahel haarata tugev kiusatus hakata elu manipuleerijateks või koguni surmatoojateks. Selle kiusatuse palge ees on nende vastutus tänapäeval oluliselt suurenenud. Selle sügavaim inspiratsioon ja suurim tugi seisneb tervishoiu-kutse sisimas ja vaieldamatus eetilises mõõtmes, mida tunnistas juba iidne ja siiani asjakohane Hippokratese vanne, mis nõuab igalt arstilt pühendumist absoluutsele austusele inimelu ja selle pühaduse vastu (entsüklika Evangelium Vitae, nr. 89).

L'Osservatore Romano - 11. juuli 2009)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse