Areng kui kutsumus

Caritas in Veritate, pp. 16-20; žanr: suhteliselt tekstilähedane ümberjutustus; jätkab esimese peatüki vaatlust.

Populorum Progressios õpetas Paulus VI, et progress on eelkõige kutsumus: "Jumala kavas on iga inimene kutsutud ennast arendama ja teostama, sest iga elu on kutsumus." Just see annabki õigustuse Kiriku tegelemisele arengu problemaatikaga. Kui areng puudutaks vaid elu tehnilisi aspekte, mitte aga inimese rännaku tähendust läbi ajaloo üheskoos teiste inimestega ja selle rännaku sihti, siis poleks Kirikul voli selle kohta midagi öelda. Arengu käsitamine kutsumusena tähendab ühelt poolt, et see tuleneb transtsendentsest kutsest, ja teiselt poolt, et see ei ole suuteline ise enesele viimset tähendust omistama. Seepärast leiame entsüklikas teiseski kohas viite kutsumusele: "Pole olemas tõelist humanismi peale selle, mis on avatud Absoluudile ja on teadlik kutsumusest, mis annab inimese elule selle tõelise tähenduse." Arengu selline käsitus on Populorum Progressio südameks ja aluseks Paulus VI mõtisklustele vabaduse, tõe ja armastuse üle arengus. Ühtlasi on Populorum Progressio just arengu sellise käsituse tõttu tänagi veel aktuaalne.

Kutsumus on vaba ja vastutustundlikku vastust nõudev kutse. Terviklik inimlik areng eeldab indiviidi ja rahva vastutustundlikku vabadust: ükski struktuur ei saa seda arengut tagada väljaspool inimlikku vastutust. "Messianismi tüübid, mis annavad lubadusi ent loovad illusioone," ehituvad alati arengu transtsendentse mõõtme eitamisele, veendumuses, et areng on täielikult nende teha. See võltskindlus muutub nõrkuseks, kuna sellega kaasneb inimese taandamine arenguprotsessi vahendiks, seda orjavaks elemendiks, samas kui nende alandlikkus, kes kutsumuse vastu võtavad, muutub tõeliseks iseseisvuseks, kuna see teeb nad vabaks. Teadlikuna raskustest ja sõltumisest tingimustest kinnitas Paulus VI siiski, et "igaüks jääb omaenda edu või läbikukkumise peamiseks teostajaks, olgu need mõjutused millised tahes." Selline vabadus käib ka vaegarengu situatsioonide kohta, mis tulenevad mitte ajaloolisest paratamatusest ja juhusest vaid inimlikust vastutusest. Selle tõttu "pöörduvad nälga kannatavad rahvad dramaatilise üleskutsega küllusega õnnistatud rahvaste poole." Ka see on kutsumus -- vabade subjektide poolt teistele vabadele subjektidele suunatud kutse jagatud vastutuse võtmiseks. Paulus VI mõistis küll hästi majandusstruktuuride ja institutsioonide olulisust, ent niisama hästi mõistis ta nende kui inimliku vabaduse instrumentide loomust. Ainult vaba areng saab olla terviklikult inimlik; ainult vastutustundliku vabaduse õhkkonnas saab see rahuldavalt edeneda.

Lisaks vabadusele nõuab terviklik inimlik areng kui kutsumus ka austust tõe vastu. Kutsumus progressile ajendab meid "tegema rohkem, teadma rohkem ja omama rohkem, selleks et olla rohkem." Ent mida tähendab "olla rohkem"? Paulus VI vastab, osutades autentse arengu olemuslikule kvaliteedile: see peab olema "terviklik, see tähendab -- see peab edendama iga inimese ja kogu inimese hüve." Kristlikku vaadet iseloomustab eriliselt inimisiku ja tema kasvamise tähenduse tingimatu väärtuse kinnitamine ja õigustamine. Kristlik kutsumus areneda aitab edendada kõiki inimesi ja inimest tervikuna. Arengut edendades ei tugine kristlik usk mingile privileegile ega võimupositsioonile ega isegi kristlaste pälvimustele (ehkki need on olemas, sõltumata nende loomulikust piiratusest), vaid ainuüksi Kristusele, kellele peab olema suunatud iga autentne kutsumus terviklikule inimlikule arengule. Evangeelium on arengu jaoks fundamentaalse tähtsusega, kuna selles Kristus, "Isa ja Tema armastuse müsteeriumi ilmutuses endas ilmutab täielikult inimkonda temale enesele." Õpetatud oma Issanda poolt, uurib ja tõlgendab Kirik aja märke, pakkudes maailmale seda, "mida ta omab enesele eriomase atribuudina: globaalset visiooni inimesest ja inimkonnast." Just seetõtu, et Jumal ütleb oma kindla "jah"-sõna inimesele, ei saa inimene mitte avada end jumalikule kutsumusele püüelda oma arengu poole. Arengu tõde seisneb selle täielikkuses: kui see ei hõlma kogu inimest ja igat inimest, siis ei ole see tõeline areng. See on Populorum Progressio keskne sõnum, mis kehtib ka täna ja igal ajastul. Terviklik inimlik areng loomulikus plaanis, kui vastus Jumal-Loojalt saadud kutsumusele, nõuab eneseteostust "transtsendentses humanismis, mis annab [inimesele] tema suurima võimaliku täiuslikkuse -- see on isikliku arengu kõrgeim eesmärk." Kristlik kutsumus terviklikule arengule käib seega nii loomuliku kui üleloomuliku plaani kohta; mistõttu siis, "kui Jumal on varjatud, hakkab meie võime tunda ära loomulikku korda, otstarvet ja 'hüve' nõrgenema."

Lõpuks toob arengu nägemine kutsumusena kaasa armastuse keskse koha selles arengus. Populorum Progressios osutas Paulus VI, et vaegarengu põhjused ei ole eelkõige materiaalsed. Ta kutsus otsima neid inimisiku teistes mõõtmetes: esmalt tahtes, mis sageli eirab solidaarsuse kohuseid; teiseks mõtlemises, mis ei paku tahtele alati õiget suunamist. Seega on arengupüüdlustes vaja "tarkade inimeste sügavat mõtisklemist uue humanismi otsingul, mis võimaldaks kaasaegsel inimesel end uuesti leida." Ent see pole veel kõik. Vaegarengul on ka sügavam põhjus: "vennalikkuse puudumine indiviidide ja rahvaste vahel." Kas seda on võimalik kunagi saavutada ainuüksi inimliku pingutuse läbi? Sedamööda, kuidas ühiskond üha enam globaliseerub, saame üha enam naabriteks, aga see ei tee meist veel vendi. Mõistus iseenesest suudab haarata võrdsust inimeste vahel ja anda stabiilsuse nende tsiviliseeritud kooseksistentsile, ent see ei saa tuua vennalikkust. Vennalikkus lähtub transtsendentsest kutsumusest, mille oleme saanud Jumal Isalt, kes meid esimesena armastas, õpetades meile Poja kaudu, mis vennalik armastus on. Esitledes inimliku arenguprotsessi erinevaid astmeid asetas Paulus VI kõige tippu, pärast usu mainimist, "ühtsuse Kristuse armastuses, kes kutsub meid kõiki osalema poegadena elava Jumala, kõikide Isa elus."

Need vaatepunktid, mis Populorum Progressio avab, jäävad fundamentaalseteks hingamisruumi ja suuna andmisel meie pühendumisele rahvaste arengule. Lisaks rõhutab Populorum Progressio korduvalt pakilist vajadust reformi järele ning kutsub üles viivitamatule julgele tegutsemisele ebaõigluse ületamiseks. Ka see pakilisus on caritas in veritate tulemus. Kristuse armastus ajendab meid: "caritas Christi urget nos" (2Ko 5,14). Pakilisus ei tulene ainult asjaoludest ega sündmuste ja probleemide kiirest järgnemisest üksteisele, vaid ka kaalul olevast asjast endast -- autentse vennalikkuse saavutamisest. See on nii oluline eesmärk, et nõuab meilt avatust mõista seda sügavuti ja mobiliseerida end "südame" tasandil, selleks et tagada jooksvate majanduslike ja poliitiliste protsesside kulgemine täielikult inimlike tulemuste suunas.