Armastus, tõde ja areng

Üritan teha ka omapoolse väikese kokkuvõtte entsüklikast Caritas in veritate.

Paavst alustab ... hmm ... algusest. Nii algusest kui üldse võimalik. Jumalast, kes on Armastus ja on Tõde. Jumalast, kes on loonud meid võimeliseks Teda tunnetama ja armastama ning kes annab ennast meile, et me oleksime Temas, igavesti. Ta annab end meile üle kõige Kristuses, kes on Tee ja Tõde ja Elu. Sealhulgas tee, millel käies inimene avastab ja realiseerib üha rohkem iseennast, saades täielikumalt inimeseks sedamööda, kuidas Jumal end temas üha rohkem ilmutab. Mis ongi areng, terviklik areng, kogu inimese ja kõikide inimeste areng. Lühidalt kõik.

Ee... võib-olla on see kokkuvõte siiski liiga lühike. Aga igatahes on see alus, millele paavst ehitab kogu ülejäänud teksti, vaadeldes, kuidas armastus ja tõde on omavahel seotud, kuidas armastus annab jõu inimeste pürgimiseks täiema, inimlikuma ja jumalikuma elu poole ja kuidas tõde seda pürgimust suunab nii majanduslikes ja poliitilistes kui ka sotsiaalsetes ja kultuurilistes suhetes, inimese suhetes loodusega, teiste inimestega ja Jumalaga.

Kui eirata armastust -- nagu tänapäeval kombeks, dagradeerides selle armatsemiseks -- muutub tõde kalgiks kalkuleerimiseks omakasu teenistuses. Kui aga ignoreerida tõde, muutub armastus tühipaljaks emotsionaalseks sentimentaalsuseks. Sageli ignoreeritakse neid mõlemaid, vaja on aga mõlemad nende ühtsuses avastada, vastu võtta ja ellu rakendada.