24 teesi, psühholoogia

Eelmised osad: ontoloogia, kosmoloogia (koos).

PSÜHHOLOOGIA

14. Vegetatiivses ja sensitiivses vallas ei saa hing omaette subsisteerida, samuti ei looda seda omaette, vaid see on ainult printsiip, mille kaudu elav on ja elab ning kuna see sõltub täielikult mateeriast, siis hävineb see lõppeks liitsuse hävides.

15. Inimhing, vastupidi, subsisteerib omaette; Jumal loob selle, kui selle saab valada (infundi) piisavalt disponeeritud subjekti ning see on oma loomult hävimatu ja surematu.

16. See ratsionaalne hing on ihuga nõnda ühendatud, et see on ihu ainus substantsiaalne vorm ning inimene on selle kaudu inimene, loom, elusolend, keha, substants ja olev. Seega annab hing inimesele kõik täiuse olemuslikud astmed; veelgi enam, hing annab kehale osa selles olemise aktis, mille kaudu ta ka ise on.

17. Inimhingest lähtuvad loomulikul moel kahesugused, orgaanilised ja mitte-orgaanilised võimed. Esimesed, mille hulka kuuluvad meeled, põhinevad liitsel [substantsil], teised ainuüksi hingel. Seega on intellekt oma sisimalt loomuselt organist sõltumatu võime.

18. Intellektuaalsus tuleneb paratamatult mitte-materiaalsusest, nii et vastavalt mateeriast eemaldumise määrale kasvab ka intellektuaalsuse määr. Intellekti adekvaatseks objektiks on üldiselt mistahes olev (communiter ipsum ens); ent praeguses [keha ja hinge] ühenduse seisundis on inimliku intellekti eriomaseks objektiks materiaalsetest tingimustest abstraheeritud kviditeedid.

19. Seepärast omandame oma tunnetuse meelelistest asjadest. Ent kuna see, mis on meeleline, ei ole aktuaalselt mõistetav, tuleb eeldada, et lisaks formaalselt mõistvale intellektile on hinges veel mingi aktiivne võime, mis abstraheerib meelelistest tajudest mõistetavad liigid.

20. Nende liikide kaudu tunnetame otseselt universaale; singulare tajume meelte kaudu, seejärel aga intellektiga, pöördudes tajude poole; ent vaimsete asjade tunnetamisele tõuseme analoogiate kaudu.

21. Intellektile järgneb, mitte ei eelne, tahe, mis paratamatult ihaldab seda, mida sellele esitatakse iha kõigiti rahuldava hüvena, ent paljude hüvede seas, mida otsustus (iudicio) ihale vahelduvalt esitab, teeb tahe vaba valiku. Nõnda järgib valik viimast praktilist otsustust; ent selle, et see on viimane, põhjustab tahe.