Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 19. aprill 2010

UDK homoseksuaalsete liitude seadustamise ettepanekutest

Usudoktriini Kongregatsioon (3. juuni 2003)

Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud

Sissejuhatus

1. Viimastel aastatel on paavst Johannes Paulus II ja Püha Tooli asjakohased dikasteeriumid suhteliselt sageli peatunud homoseksuaalsusega seotud küsimustel.(1) Homoseksuaalsus on murettekitav moraalne ja sotsiaalne nähtus, ka nendes maades, kus see ei tekita märkimisväärseid juriidilisi probleeme. See tekitab suuremat muret nendes maades, kus homoseksuaalsed liidud on seaduslikuks tunnistatud või kavatsetakse seda teha, kusjuures seaduslikuks tunnistamine võib sisaldada laste adopteerimise võimalust. Käesolevad kaalutlused ei sisalda uusi doktrinaalseid elemente; pigem püütakse neis korrata olulisi punkte selles küsimuses ja pakkuda mõistuspäraseid argumente, mida piiskopid saaksid kasutada, vastavalt erinevatele situatsioonidele üle kogu maailma, valmistudes spetsiifilisemateks seisukohavõttudeks, mis on suunatud abielu väärikuse kaitsmisele ja edendamisele, kuivõrd abieluinstitutsioon on perekonna ja ühiskondliku stabiilsuse alus ning ühiskonna konstitutiivne element. Käesolevad kaalutlused peaksid olema ka juhiseks katoliiklikele poliitikutele, osutades lähenemistele legislatiivsetele ettepanekutele selles valdkonnas, mis on kooskõlas kristliku südametunnistusega.(2) Kuna see küsimus on seotud loomuliku moraaliseadusega, on järgnevad argumendid suunatud mitte ainult neile, kes usuvad Kristusesse, vaid kõigile, kes on pühendunud ühiskonna ühise hüve edendamisele ja kaitsmisele.

I Abielu loomus ja selle võõrandamatud tunnused

2. Kiriku õpetus abielust ja sugude komplementaarsusest kordab tõde, mis on terve mõistuse jaoks ilmne ning sellisena tunnustatud maailma kõigi peamiste kultuuride poolt. Abielu ei ole lihtsalt suvaline suhe inimolendite vahel. Selle kehtestas Looja sellele eriomase loomuse, olemuslike omaduste ja otstarbega.(3) Ükski ideoloogia ei saa kustutada inimese vaimust kindlust, et abielu eksisteerib vaid mehe ja naise vahel, kes vastastikuse isikulise, neile eriomase ja eksklusiivse anni kaudu püüdlevad oma isikute osaduse poole. Sel moel täiustavad nad teineteist vastastikku, et teha koostööd Jumalaga uue inimelu esiletoomises ja üleskasvatamises.

3. Loomulikku tõde abielu kohta kinnitas piibellikes loomislugudes sisalduv Ilmutus; loomislood on ka algse inimliku tarkuse väljendus, milles kostub loomuse enese hääl. Looja kaval abielu jaoks, nagu seda on jutustatud Moosese esimeses raamatus (Genesis), on kolm fundamentaalset elementi.

Esiteks, inimene, Jumala kuju, loodi “meheks ja naiseks” (1Ms 1,27). Mehed ja naised on isikutena võrdsed ning mees- ja naissoost olenditena komplementaarsed. Seksuaalsus on miski, mis kuulub füüsilis-bioloogilisse valdkonda ja on ka tõstetud uuele tasandile – isikulisele tasandile – kus on ühendatud loomus ja vaim.

Abielu on Looja poolt seatud kui elamise vorm, milles isikute osadus viiakse ellu kaasates seksuaalsete võimete kasutamise. “ Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha” (1Ms 2,24).

Kolmandaks, Jumal on tahtnud anda mehe ja naise liidule erilise osaluse oma loomistöös. Nii õnnistas ta meest ja naist sõnadega “Olge viljakad ja teid saagu palju” (1Ms 1,28). Seega kuuluvad seksuaalne komplementaarsus ja viljakus Looja plaanis abielu loomusesse enesesse.

Veelgi enam, Kristus on mehe ja naise abieluliidu ülendanud sakramendi väärikusse. Kirik õpetab, et kristlik abielu on Kristuse ja Kiriku vahelise lepingu toimiv märk (cf. Ef 5,32). See abielu kristlik tähendus, kaugeltki vähendamata mehe ja naise vahelise abieluliidu sügavalt inimlikku väärtust, kinnitab ja tugevdab seda (cf. Mt 19,3-12; Mk 10,6-9).

4. Puudub igasugune alus homoseksuaalsete liitude käsitamiseks mingilgi moel sarnasena või isegi kauge analoogiana Jumala plaanile abielu ja perekonna suhtes. Abielu on püha, samas kui homoseksuaalsed aktid on vastuolus loomuliku moraaliseadusega. Homoseksuaalsed aktid “sulevad seksuaalakti elu annile. Need ei tulene ehedast afektiivsest ja seksuaalsest komplementaarsusest. Neid ei saa mitte mingitel tingimustel heaks kiita”.(4)

Pühakiri mõistab homoseksuaalsed aktid hukka “kui häbitud kired [ja “pilastamise”]... (cf. Ro 1,24-27; 1Ko 6,10; 1Ti 1,10). See Pühakirja hinnang ei luba meil loomulikult järeldada, et kõik need, kes kannatavad selle anomaalia all, kannavad selle eest isiklikult vastutust, kuid see annab tunnistust tõsiasjast, et homoseksuaalsed aktid on sisimalt korratud”.(5) Samasuguse moraalse hinnangu leiame paljude esimeste sajandite kristlike kirjameeste juures(6) ning see on ühehäälselt omaksvõetud katoliiklikus Pärimuses.

Sellele vaatamata tuleb Kiriku õpetuse kohaselt homoseksuaalse kalduvusega mehed ja naised vastu võtta lugupidamise, kaastunde ja diskreetsusega. Tuleb vältida igasugust ebaõiglast diskrimineerimist nende suhtes”.(7) Nagu teisedki kristlased, on nad kutsutud elama puhtuse vooruses.(8) Ometi on homoseksuaalne kalduvus “objektiivselt korratu”(9) ja homoseksuaalsed praktikad on “patud rängas vastuolus puhtusega”.(10)

II Seisukohad homoseksuaalsete liitude probleemi suhtes

5. Seistes silmitsi homoseksuaalsete liitude faktiga asuvad tsiviilvõimud erinevatele positsioonidele. Mõnikord nad lihtsalt sallivad seda nähtust; teinekord pooldavad nad selliste liitude seaduslikku tunnustamist, ettekäändel, et nii välditakse teatud õiguste osas diskrimineerimist nende isikute suhtes, kes elavad koos kellegi samasoolisega. Mõningatel juhtudel eelistavad nad homoseksuaalsetele liitudele päris-abieluga seadusliku samaväärsuse omistamist koos lapsendamise seadusliku võimalusega.

Seal, kus valitsuse poliitika on de facto sallimine ja puudub homoseksuaalsete liitude eksplitsiitne seaduslik tunnustamine, tuleb hoolikalt eristada probleemi erinevaid aspekte. Moraalne südametunnistus nõuab, et kristlased annaksid igal juhul tunnistust terviklikust moraalsest tõest, millega on vastuolus nii homoseksuaalsete aktide heakskiitmine kui ka homoseksuaalsete isikute ebaõiglane diskrimineerimine. Seepärast võivad tõhusaks osutuda diskreetsed ja arukad sammud; need võivad sisaldada järgmist: näitamine, millisel teel sellist sallivust võidakse ära kasutada või rakendada ideoloogia teenistusse; nende liitude ebamoraalse loomuse selge väljendamine; vajaduse meeldetuletamine valitsusele hoida see nähtus teatud raamides, et kaitsta avalikku moraali ja, eelkõige, vältida noorte sattumist seksuaalsuse ja perekonna kohta käivate ekslike ideede märklauaks, mis rööviks neilt hädavajaliku kaitse ja soodustaks selle nähtuse levimist. Neile, kes tahaksid liikuda sallimiselt spetsiifiliste õiguste legitimiseerimisele kooselavate homoseksuaalsete isikute jaoks, tuleb meelde tuletada, et kurja heakskiitmine või seadustamine on midagi hoopis muud, kui selle sallimine.

Situatsioonides, kus homoseksuaalseid liite seaduslikult tunnustatakse või kus neile on antud abielule kuuluv seaduslik staatus ja õigused, ollakse kohustatud [sellele] selgelt ja jõuliselt vastu astuma. Peab hoiduma mistahes formaalsest koostööst selliste rängalt ebaõiglaste seaduste vastuvõtmisel või rakendamisel, ning sedavõrd, kui see on võimalik, materiaalsest koostööst nende rakendamisel. Selles valdkonnas saab igaüks kasutada oma õigust südametunnistuse alusel keeldumiseks.

III Mõistuspärased argumendid homoseksuaalsete liitude seadusliku tunnustamise vastu

6. Selleks, et mõista, miks on vaja vastu astuda homoseksuaalsete liitude seaduslikuks tunnistamisele, tuleb arvesse võtta erinevate tasandite eetilisi kaalutlusi.

Terve mõistuse aspektist

Riigi seaduse valdkond on kahtlemata piiratum kui moraaliseaduse oma,(11) ent riigi seadus ei saa olla vastuolus terve mõistusega, kaotamata siduvat jõudu südametunnistuse jaoks.(12) Iga inimeste loodud seadus on legitiimne sedavõrd, kuivõrd see on kooskõlas terve mõistuse poolt tunnustatud loomuliku moraaliseadusega, ning sedavõrd, kuivõrd see austab iga isiku võõrandamatuid õigusi.(13) Homoseksuaalseid liite soosivad seadused on vastuolus terve mõistusega, kuna annavad samasooliste isikute liitudele abieluga analoogilised seaduslikud tagatised. Arvesse võttes antud küsimuse puhul kaalul olevaid väärtusi, ei saaks riik tagada sellistele liitudele staatust, jätmata täitmata oma kohustust edendada ja kaitsta abielu kui ühise hüve jaoks olemuslikult vajalikku institutsiooni.

Võib küsida, kuidas saab seadus olla vastuolus ühise hüvega, kui see ei suru peale mingit kindlat liiki käitumist, vaid annab lihtsalt tunnustuse de facto reaalsusele, mis ei näi kellegi jaoks ebaõiglust põhjustavat. Selles valdkonnas tuleb esmalt mõtiskleda erinevuse üle homoseksuaalse käitumise kui privaatse nähtuse ja sama käitumise kui ühiskondliku suhte vahel, mis nähakse ette ja kiidetakse heaks seadusega kuni sinnamaani, et sellest saab üks institutsioon seadusstruktuuris. See teine nähtus pole mitte üksnes veelgi tõsisem, vaid ühtlasi omandab veelgi kaugemaleulatuva ja sügavama mõjujõu ning päädib selliste muutustega kogu ühiskonna organisatsioonis, mis on vastuolus ühise hüvega. Riigi seadused on inimeste ühiskondlikku elu struktureerivad printsiibid, olgu paremuse või halvemuse suunas. Need “mängivad väga olulist ja mõnikord otsustavat rolli mõtlemis- ja käitumismustrite mõjutamisel”.(14) Elustiilid ja nende poolt väljendatavad aluseeldused kujundavad ühiskonna elu mitte ainult väliselt, vaid kalduvad ka teisendama noorema põlvkonna taju ja hinnangut käitumisvormidele. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine varjutaks teatud moraalseid alusväärtusi ja põhjustaks abieluinstitutsiooni devalveerumise.

Bioloogilisest ja antropoloogilisest aspektist

7. Homoseksuaalsetel liitudel puuduvad täielikult abielu ja perekonna bioloogilised ja antropoloogilised elemendid, mis oleksid mõistuslikul tasandil aluseks nende seaduslikuks tunnustamiseks. Sellised liidud ei ole suutelised kohasel moel panustama inimkonna taastootmisse ja püsimisse. Võimalus kasutada hiljaaegu avastatud kunstliku taastootmise meetodeid ei muuda kuidagi antud ebaadekvaatsust; lisaks sisaldavad viimased ränka austuse puudumist inimväärikuse vastu.(15)

Homoseksuaalsetel liitudel puudub täielikult ka konjugaalne [ühteliitev] mõõde, mis esindab inimlikku ja korrastatud seksuaalsuse vormi. Seksuaalsuhted on inimlikud siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd need väljendavad ja edendavad sugude vastastikust toetust abielus ning on avatud elu edasiandmisele.

Nagu kogemus on näidanud, tekitab seksuaalse komplementaarsuse puudumine nendes liitudes takistusi nende laste normaalsele arengule, kes antakse selliste isikute hoole alla. Neilt võetakse ära kas isaduse või emaduse kogemus. Laste adopteerimise võimaldamine sellistes liitudes elavatele isikutele tähendaks tegelikult vägivalda nende laste suhtes, selles mõttes, et nende sõltuvust kasutatakse ära nende asetamiseks keskkonda, mis ei suuna neid täielikule inimlikule arengule. See on rängalt ebamoraalne ning ilmses vastuolus ÜRO Laste Õiguste Kaitse Konventsioonis tunnustatud põhimõttega, et laste, kui nõrgema ja haavatavama osapoole parimad huvid peavad omama igal juhtumil kõrgeimat prioriteeti.

Ühiskondlikust aspektist

Ühiskond võlgneb oma jätkuva püsimise abielul põhinevale perekonnale. Homoseksuaalsete liitude seadusliku tuunustamise vältimatuks tagajärjeks on abielu ümberdefineerimine, millest saaks, selle seaduslikus staatuses, institutsioon, millel puudub olemuslik seos seda heteroseksuaalsusega siduvate teguritega; näiteks laste saamise ja kasvatamisega. Kui abielu mehe ja naise vahel hakataks seaduslikust vaatepunktist käsitlema vaid abielu ühe võimaliku vormina, teeks abielu kontseptsioon läbi radikaalse teisenemise, millega kaasneks suur kahju ühisele hüvele. Asetades homoseksuaalsed liidud abielu ja perekonnaga analoogilisele seaduslikule tasandile, toimib riik oma suva järgi ja vastupidiselt oma kohustustele.

Lugupidamise ja mitte-diskrimineerimise põhimõtteid ei saa kasutada homoseksuaalsetele liitude seadusliku tunnustamise toetamiseks. Isikute vahel vahe tegemine ja neile ühiskondliku tunnustuse või hüvede keelamine on vastuvõetamatu vaid juhul, kui see on vastuolus õiglusega.(16) Abielu ühiskondliku ja seadusliku staatuse keelamine kooselu vormidele, mis ei ole ega saagi olla abielulised, ei ole vastuolus õiglusega; vastupidi, õiglus nõuab seda.

Samuti ei ole mõistuslikult õigustatud indiviidile kohase autonoomia põhimõtte kasutamine. Üks asi on kinnitada, et individuaalsed kodanikud võivad vabalt tegeleda sellega, mis neid huvitab, ning et see on tavaline kodanikuõigus vabadusele; ent hoopis midagi muud on seisukoht, et tegevused, mis ei esinda märkimisväärset või positiivset panust inimisiku arengusse ühiskonnas, võivad saada riigilt spetsiifilise ja kategoorilise seadusliku tunnustuse. Homoseksuaalsed liidud ei täida isegi mitte kauge analoogia mõttes otstarvet, mille eest abielu ja perekond väärivad spetsiifilist kategoorilist tunnustust. Vastupidi, on küllalt põhjust arvata, et sellised liidud on inimühiskonna tõelisele arengule kahjulikud, eriti kui nende mõju ühiskonnale peaks kasvama.

Seaduslikust aspektist

9. Kuna abielupaarid tagavad põlvkondade järgnevuse ja on seetõttu kõrgeimal määral avalikes huvides, tagab riigi seadus neile institutsionaalse tunnustuse. Homoseksuaalsed liidud, teiselt poolt, ei vaja spetsiifilist tähelepanu seaduslikust vaatepunktist, kuna need ei täida seda funktsiooni ühise hüve jaoks.

Ühtlasi ei kehti argument, mille kohaselt homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine on vajalik selleks, et vältida olukordi, kus kooselavad homoseksuaalsed isikud, lihtsalt sellepärast, et nad koos elavad, võiksid ilma jääda nende kui isikute ja kodanike õiguste tõelisest tunnustamisest. Tegelikult saavad nad alati kasutada seaduses ettenähtud vahendeid – nagu kõik kodanikud nende privaatse autonoomia vaatepunktist – oma õiguste kaitsmiseks ühiste huvide asjus. Oleks ränk ebaõiglus ohverdada ühine hüve ja õiglased perekonnaseadused selleks, et kaitsta isiklikke hüvesid, mida saab ja tuleb tagada sellisel moel, et see ei kahjusta ühiskonna kehamit.(17)

IV Katoliiklike poliitikute seisukohad homoseksuaalseid liite pooldavate seadusinitsiatiivide suhtes

10. On tõsi, et kõik katoliiklased on kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist, aga katoliiklikud poliitikud on kohustatud tegema seda erilisel moel, järgides oma vastutust poliitikutena. Seistes silmitsi homoseksuaalseid liite soosivate seadusettepanekutega, peavad katoliiklikud poliitikud võtma arvesse järgmisi eetilisi osutusi.

Kui homoseksuaalsete liitude tunnustamist soosiv seadusettepanek esitatakse seadusandlikule kogule esmakordselt, on katoliikliku seadusandja moraalne kohus väljendada oma vastuseisu selgelt ja avalikult ning hääletada selle vastu. Hääletada seaduse poolt, mis on ühise hüve jaoks sedavõrd kahjulik, on rängalt ebamoraalne.

Kui homoseksuaalsete liitude tunnustamist soosiv seadus on juba jõus, peab katoliiklik poliitik seda vastustama sellisel moel, nagu on tema jaoks võimalik ning tegema oma vastuseisu teatavaks; tema kohus on anda tunnistust tõest. Kui ei ole võimalik sellist seadust tervikuna tühistada, võib katoliiklik poliitik, tuletades meelde entsüklikas Evangelium vitae sisalduvaid osutusi, “toetada ettepanekuid, mille eesmärk on piirata kahju, mis sellisest seadusest johtub ja vähendada nii selle negatiivseid tagajärgi üldise arvamuse ja avaliku moraali tasandil”, tingimusel, et tema “täielik isiklik vastuseis” sellisele seadusele oli selge ja hästi teada ning väärarusaamine [scandal] välistatud.(18) See ei tähenda, et piiravamat seadust selles vallas võiks käsitada õiglasena või koguni vastuvõetavana; pigem on see küsimus legitiimsest ja kohusetundlikust katsest saavutada vähemalt osaline ebaõiglase seaduse tühistamine, kui selle täielik kõrvaldamine ei ole hetkel võimalik.

Kokkuvõte

11. Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele. Ühine hüve nõuab, et seadused tunnistaksid, edendaksid ja kaitseksid abielu kui perekonna – ühiskonna esmase üksuse – alust. Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast.

Kõrgeim Ülemkarjane Johannes Paulus II kiitis käesolevad Kaalutlused, mis on vastu võetud antud kongregatsiooni korralisel istungil, heaks audientsil 28. märtsil 2003 ning andis korralduse need avaldada.

Roomas, Usudoktriini Kongregatsiooni ruumides, 3. juunil 2003, pühade märtrite Carolus Lwanga ja tema kaaslaste mälestuspäeval.

Kardinal Joseph Ratzinger
prefekt

Angelo Amato, S.D.B.
Sila titulaarpeapiiskop
sekretär

Märkused

(1) Cf. John Paul II, Angelus Messages of February 20, 1994, and of June 19, 1994; Address to the Plenary Meeting of the Pontifical Council for the Family (March 24, 1999); Catechism of the Catholic Church, Nos. 2357-2359, 2396; Congregation for the Doctrine of the Faith, Declaration Persona humana (December 29, 1975), 8; Letter on the pastoral care of homosexual persons (October 1, 1986); Some considerations concerning the response to legislative proposals on the non-discrimination of homosexual persons (July 24, 1992); Pontifical Council for the Family, Letter to the Presidents of the Bishops' Conferences of Europe on the resolution of the European Parliament regarding homosexual couples (March 25, 1994); Family, marriage and “de facto” unions (July 26, 2000), 23.

(2) Cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Doctrinal Note on some questions regarding the participation of Catholics in political life (November 24, 2002), 4.

(3) Cf. Second Vatican Council, Pastoral Constitution Gaudium et spes, 48.

(4) Catechism of the Catholic Church, No. 2357.

(5) Congregation for the Doctrine of the Faith, Declaration Persona humana (December 29, 1975), 8.

(6) Cf., for example, St. Polycarp, Letter to the Philippians, V, 3; St. Justin Martyr, First Apology, 27, 1-4; Athenagoras, Supplication for the Christians, 34.

(7) Catechism of the Catholic Church, No. 2358; cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Letter on the pastoral care of homosexual persons (October 1, 1986), 10.

(8) Cf. Catechism of the Catholic Church, No. 2359; cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Letter on the pastoral care of homosexual persons (October 1, 1986), 12.

(9) Catechism of the Catholic Church, No. 2358.

(10) Ibid., No. 2396.

(11) Cf. John Paul II, Encyclical Letter Evangelium vitae (March 25, 1995), 71.

(12) Cf. ibid., 72.

(13) Cf. St. Thomas Aquinas, Summa Theologiae, I-II, q. 95, a. 2.

(14) John Paul II, Encyclical Letter Evangelium vitae (March 25, 1995), 90.

(15) Cf. Congregation for the Doctrine of the Faith, Instruction Donum vitae (February 22, 1987), II. A. 1-3.

(16) Cf. St. Thomas Aquinas, Summa Theologiae, II-II, q. 63, a.1, c.

(17) It should not be forgotten that there is always “a danger that legislation which would make homosexuality a basis for entitlements could actually encourage a person with a homosexual orientation to declare his homosexuality or even to seek a partner in order to exploit the provisions of the law” (Congregation for the Doctrine of the Faith, Some considerations concerning the response to legislative proposals on the non-discrimination of homosexual persons [July 24, 1992], 14).

(18) John Paul II, Encyclical Letter Evangelium vitae (March 25, 1995), 73.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse