Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 14. mai 2010

Familiaris consortio, 2. pt

Veidike katoliiklikku abielukäsitust Johannes Paulus II apostellikust ekshortatsioonist Familiaris consortio, mis anti välja abieluteemalise piiskoppide sünodi järel 1981. aastal. (Vt. ka Pius XI Casti connubii.)

Familiaris Consortio

Teine osa
Jumala kava abielu ja perekonna jaoks

Inimene, Jumala kuju – Jumala, kes on Armastus

11. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enese sarnaseks (20): kutsudes ta olemisse armastuse läbi, kutsus Ta teda samal ajal ka armastuse jaoks.

Jumal on armastus (21), ning Ta elab iseeneses isikulise armastava osaduse müsteeriumi. Luues inimkonna enese näo järgi ja hoides seda pidevalt olemas, kirjutas Jumal mehe ja naise inimsusse kutsumuse ning seega suutlikkuse ja vastutuse armastada ja osaduses olla.(22) Armastus on seega iga inimese fundamentaalne ja kaasasündinud kutsumus.

Olles lihakssaanud vaim, st. hing, mis väljendab end kehas, ning keha, mida hingestab surematu vaim, on inimene kutsutud armastama oma ühendatud terviklikkuses. Armastus hõlmab inimese keha ja keha saab osaliseks vaimses armastuses.

Kristlik ilmutus tunnistab kahte spetsiifilist teed inimisiku kui terviku kutsumuses armastada: abielu ja neitsilikkus või tsölibaat. Kumbki on oma eriomases vormis sügavaima tõe aktualisatsioon inimese kohta, kes “on loodud Jumala näo järgi”.

Järelikult ei ole seksuaalsus, mille kaudu mees ja naine annavad endid teineteisele aktide läbi, mis on omased vaid abikaasadele ja kuuluvad vaid neile, mingil juhul midagi üksnes bioloogilist, vaid puudutab inimisiku kui sellise sisimat olemist. See realiseerub tõeliselt inimlikul moel üksnes siis, kui see on lahutamatu osa armastusest, milles mees ja naine pühendavad end täielikult teineteisele kuni surmani. Täielik füüsiline eneseandmine oleks valetamine, kui see poleks täieliku isikulise eneseandmise märk ja vili, milles on kohal kogu isik, kaasa arvatud oma ajalikus mõõtmes: kui isik peaks midagi tagasi hoidma või jätma enesele võimaluse otsustada tulevikus teisiti, siis selle fakti enese tõttu ei annaks ta end täielikult.

See täielikkus, mida abieluarmastuselt nõutakse vastab ka vastutustundliku viljakuse nõudele. See viljakus on suunatud inimolendi saamisele ja ületab seega oma loomult pelgalt bioloogilise korra ning sisaldab tervet rida isikulisi väärtusi. Nende väärtuste harmooniliseks kasvamiseks on vajalik mõlema vanema püsiv ja ühine panus.

Ainus “koht”, kus see eneseandmine kogu oma tões saab võimalikuks, on abielu, vabalt ja teadlikult valitud abielu-armastuse leping, millega mees ja naine astuvad intiimsesse elu ja armastuse osadusse, mida Jumal ise on tahtnud (23) ja mis üksnes selles valguses ilmutab oma tõelist tähendust. Abielu institutsioon ei ole ühiskonna või autoriteedi poolne kohatu sekkumine ega väline vormi pealesurumine. Pigem on see abielu-armastuse lepingu sisemine nõue, mida kinnitatakse avalikult kui ainukordset ja eksklusiivset, et elada täielikus vastavuses Jumal Looja kavaga.

See ustavus, kaugel sellest, et piirata isiku vabadust, hoopis kindlustab seda mistahes subjektivismi või relativismi vastu ning see vabadus saab loova Tarkuse osaliseks.

Abielu ja osadus Jumala ja rahva vahel

12. Armastuse osadus Jumala ja rahva vahel, Ilmutuse ja Iisraeli usukogemuse fundamentaalne osa, leisb tähendusrikka väljenduse mehe ja naise vahel kehtestatud abielulepingus.

Seetõttu kuulutatakse Ilmutuse keskset sõna, “Jumal armastab oma rahvast”, ühtlasi ka selle elava ja konkreetse sõna kaudu, millega mees ja naine väljendavad oma abielulist armastust. Nende armastuse-sidemest saab selle lepingu kuju ja sümbol, mis ühendab Jumalat ja Tema rahvast.(24) Ja sama patt, mis võib kahjustada abielulepingut, saab märgiks rahva truudusetusest oma Jumalale: ebajumalakummardamine on prostitutsioon,(25) truudusetus on abielurikkumine, sõnakuulmatus seaduse suhtes on Issanda abieluarmastuse hülgamine. Ent Iisraeli truudusetus ei hävita Issanda igavest ustavust ning seepärast tõstetakse Jumala igavesti ustav armastus esile kui selle truu armastuse eeskuju, mis peab valitsema abikaasade vahel.

Jeesus Kristus, Kiriku Peigmees, ja abielu sakrament

13. Osadus Jumal ja Tema rahva vahel leiab oma lõpliku täitumuse Jeesuses Kristuses, Peigmehes, kes armastab ja annab ennast kui inimkonna Päästja, ühendades inimkonna enesega oma Ihuna.

Ta ilmutab abielu algset tõde, “alguse” tõde (27) ning vabastades inimese tema südame kõvadusest, annab Ta inimesele võime realiseerida seda tõde selle terviklikkuses.

See ilmutus saavutab oma lõpliku täiuse armastuse annis, mille Jumala Sõna annab inimkonnale, võttes enesele inimloomuse, ja ohvris, mille Jeesus Kristus teeb enesest Ristil oma mõrsja – Kiriku eest. Selles ohvris on täielikult ilmutatud see kava, millega Jumal on märgistanud mehe ja naise inimsuse nende loomisest peale;(28) ristitud isikute abielust saab nõnda selle uue ja igavese lepingu tõeline sümbol, mis on jõustatud Kristuse veres. Vaim, mille Issand välja valab, annab uue südame ning teeb mehe ja naise võimeliseks armastama teineteist nii nagu Kristus meid on armastanud. Abielu-armastus saavutab selle täiuse, millele see on seesmiselt suunatud, abieluarmastustäiuse (conjugal charity), mis on abikaasade eriomane ja spetsiifiline viis osaleda Ristil enese andnud Kristuse armastustäiuses (charity) eneses ning nad on kutsutud selles armastustäiuses elama.

Teenitult kuulsas lõigus on Tertullianus suurepäraselt väljendanud Kristuses elatud abielu suurust ja selle ilu: “Kuidas saaksin ma iial väljendada selle abielu õnnelikkust, mis on ühendatud Kiriku poolt, tugevdatud ohverduse läbi, pitseeritud õnnistusega, kuulutatud inglite poolt ning jõustatud Isa poolt? ... Kui imeline on see side kahe uskliku vahel, kel on üks lootus, üks soov, üks riitus, üks teenistus! Nad on mõlemad vennad ja mõlemad kaas-teenijad; ei ole nende vahel eraldust ei vaimus ega lihas; tõepoolest on nad kaks ühes lihas ja kus liha on üks, on üks ka vaim.”(29)

Võttes ustavalt vastu Jumala sõna ning selle üle truult mõtiskledes on Kirik pühalikult õpetanud ja õpetab jätkuvalt, et ristitute abielu on üks Uue Lepingu seitsmest sakramendist.(30)

Tõepoolest, ristimise kaudu lülitatakse mees ja naine lõplikult uude ja igavesse lepingusse, Kristuse ja Kiriku abielulepingusse. Ja selle lülitamise tõttu ülendatakse abikaasade elu ja armastuse intiimne kogukond, rajatud Looja poolt, ning võetakse Kristuse abieluarmastuse-täiusesse, hoituna ja rikastatuna Tema lunastava väe poolt.

Oma abielu sakramentaalsuse väel on abikaasad teineteisega seotud kõige sügavamal lahutamatul moel. Nende kuulumine teineteisele esindab sakramentaalse märgi kaudu tõeliselt Kristuse suhet Kirikuga.

Seepärast on abikaasad Kirikule püsivaks meenutuseks selle kohta, mis Ristil aset leidis; nad on teineteise ja laste jaoks tunnistajad päästest, milles sakrament neid osaliseks teeb. Abielu, nagu kõik sakramendid, on selle päästesündmuse meeldetuletus, aktualisatsioon ja prohveteering: “Meeldetuletusena annab sakrament neile armu ja kohustuse meeles pidada Jumala suuri tegusid ning anda tunnistust nendest oma laste ees. Aktualisatsioonina annab see neile armu ja kohustuse rakendada teineteise ja oma laste suhtes olevikus ellu andestava ja lunastava armastuse nõuded. Prohveteeringuna annab see neile armu ja kohustuse elada Kristusega tulevase kohtumise lootuses ja anda sellest tunnistust.”(32)

Nagu kõik seitse sakramenti, nii on ka abielu päästesündmuse tõeline sümbol, aga eriomasel moel. “Abikaasad osalevad selles abikaasadena, üheskoos, paarina, nii et abielu (res et sacramentum) esimene ja vahetu toime ei ole mitte üleloomulik arm ise, vaid kristlik abieluside, kahe isiku tüüpiliselt kristlik osadus, kuna see esindab Kristuse lihakssaamise müsteeriumi ja Tema lepingu müsteeriumi. Kristuse elus osalemise sisu on samuti spetsiifiline: abielu-armastus hõlmab terviku, millesse astuvad kõik isiku elemendid – kehaline veetlus ja instinkt, tundejõud ja afektiivsus, vaimu ja tahte püüdlus.

See püüdleb sügavalt isikulisele ühtsusele, ühtsusele, mis ületades lihaliku ühtsuse, viib ühe südame ja hinge kujunemisele; see nõuab lahutamatust ja truudust lõplikus vastastikuses andmises; ja see on avatud viljakusele (cf. Humanae vitae, 9). Ühe sõnaga, see on küsimus igasuguse loomuliku abieluarmastuse normaalsetest tunnustest, ent uue tähendusega, mis mitte ainult ei puhasta ja tugevda neid, vaid ülendab need sedavõrd, et teeb neist spetsiifiliselt kristlike väärtuste väljenduse.”(33)

Lapsed, abielu hinnaline and

14. Jumala kava kohaselt on abielu aluseks laiemale pere-kogukonnale, kuna abielu institutsioon ise ja abielu-armastus on suunatud laste saamisele ja kasvatamisele, kelles nad saavad kroonitud.(34)

Oma kõige sügavamas reaalsuses on armastus olemuslikult and; ja abielu-armastus, juhtides abikaasad vastastikusele “tundmisele”, mis teeb neist “ühe liha”,(35) ei piirne abielupaariga, kuna teeb nad võimeliseks võtma vastu suurimat võimalikku andi, andi, mille kaudu neist saavad Jumala kaastöötajad elu andmisel uuele inimisikule. Nõnda ei anna abielupaar, andes end teineteisele, mitte ainult ennast, vaid ka laste reaalsuse, kes on nende armastuse elavaks peegelduseks, abielu ühtsuse püsivaks märgiks ning nende emaduse ja isaduse elavaks ja lahutamatuks sünteesiks.

Kui neist saavad lapsevanemad, võtavad abikaasad Jumalalt vastu uue vastutuse anni. Nende vanemlik armastus on kutsutud saama laste jaoks nähtavaks märgiks Jumala enese armastusest, “kellest iga perekond nii taevas kui maa peal saab oma nime.”(36)

Siiski ei tohi unustada, et isegi kui soojätkamine ei ole võimalik, ei kaota abielu (conjugal life) seepärast oma väärtust . Füüsiline viljatus võib olla tegelikult abikaasade jaoks ajend teisteks tähtsateks võimalusteks olla inimeste elu teenistuses, näiteks lapsendamise kaudu, mitmesuguse haridusliku töö kaudu ning teiste perekondade ja vaeste või puuetega laste abistamise kaudu.

Perekond, isikute kogukond

15. Abielus ja perekonnas ehitatakse üles isikutevaheliste suhete kompleks – abikaasade elu, isadus ja emadus, lapse- ja õe-venna seisus – mille kaudu iga isik siseneb “inimperre” ja “Jumala perre”, mis on Kirik.

Kristlik abielu ja kristlik perekond ehitavad üles Kirikut – sest perekonnas ei tooda mitte ainult inimisik olemisse ja ei juhatata teda järk-järgult hariduse kaudu inimkogukonda, vaid ristimise taassünni ja usuhariduse kaudu juhatatakse laps Jumala perekonda, mis on Kirik.

Inimperekond, mis on patu tõttu lagunenud, on taastatud oma ühtsuses Kristuse surma ja Ülestõusmise lunastava väe läbi.(37) Osaledes selle sündmuse päästvas toimes, moodustab kristlik perekond loomuliku keskkonna, milles inimisik juhatatakse Kiriku suurde perekonda.

Käsk kasvada ja paljuneda, mis anti mehele ja naisele alguses, saavutab sel moel oma tervikliku tõe ja täieliku teostumise.

Nii leiab kirik sakramendist sündinud perekonnas hälli ja keskkonna, milles ta saab siseneda inimpõlvkondadesse ja milles need omakorda saavad siseneda Kirikusse.

Abielu ja neitsilikkus või tsölibaat

16. Neitsilikkus või tsölibaat jumalariigi jaoks ei ole vastuolus abielu väärikusega; veelgi enam, see eeldab ja kinnitab viimast. Abielu ja neitsilikkus või tsölibaat on kaks teed Jumala ja Tema rahva lepingu ühe müsteeriumi väljendamiseks ja elamiseks. Kui abielu ei hinnata ei saa eksisteerida ka pühitsetud neitsilikkus või tsölibaat; kui inimlikku seksuaalsust ei käsitata kui Looja antud suurt väärtust, kaotab sellest loobumine taevariigi jaoks oma mõtte.

Tõepoolest õigesti ütleb p. Johannes Kuldsuu: “Kes iganes alavääristab abielu, vähendab neitsilikkuse aulisust, Kes iganes ülistab seda, teeb neitsilikkuse imetlusväärsemaks ja hiilgavamaks. See, mis näib hea ainult võrdluses pahaga, ei ole eriliselt hea. Vaid see, mis on parem, kui miski, mida peetakse heaks, on kõige ülevam hüve.”(38)

Neitsilikkuses või tsölibaadis ootab inimene, ka kehalisel moel, Kristuse eshatoloogilist abielu Kirikuga, andes end täielikult Kirikule lootuses, et Kristus annaks end Kirikule igavese elu täielikus tões. Tsölibaadis isik aimab niiviisi ette omaeneselihas tulevase ülestõusmise uut maailma.(39)

Selle tunnistuse jõul hoiab neitsilikkus või tsölibaat Kirikus elavana teadlikkust abielu müsteeriumist ning kaitseb seda mistahes redutseerimise ja vaesustamise eest.

Neitsilikkus või tsölibaat, vabastades inimsüdame ainulaadsel moel,(40) “nii et süütab selle suurema armastusega Jumala ja kogu inimkonna vastu”,(41) annab tunnistust, et Jumala riik ja Tema õiglus on see kallihinnaline pärl, mida eelistatakse igale muule väärtusele, olgu see kuitahes suur ning seega tuleb seda otsida ainsa lõpliku väärtusena. Just sel põhjusel on Kirik läbi oma ajaloo alati kaitsnud selle karisma ülimust abielu suhtes selle ainulaadse seose tõttu, mis sellel on Jumal Kuningriigiga.(42)

Vaatamata füüsilisest viljakusest loobumisele saab tsölibaadis elav isik vaimselt viljakaks, paljude isaks ja emaks, tehes koostööd perekonna teostumiseks vastavalt Jumala kavale.

Seetõttu on kristlikel abielupaaridel õigus oodata tsölibaadis elavatelt isikutelt head eeskuju ja tunnistust ustavusest nende kutsumusele kuni surmani. Nii nagu truudus muutub mõnikord raskeks abielurahva jaoks ja nõuab ohvrit, suretamist ja enesesalgamist, võib sama juhtuda tsölibaadis elavate isikutega ning nende truudus peab, isegi katsumustes, mis võivad ette tulla, tugevdama abielus paaride ttruudust.(43)

Need mõtisklused neitsilikkusest või tsölibaadist võivad valgustada ja aidata neid, kes nende endi tahtest mitteolenevatel põhjustel ei ole saanud abielluda ja on seejärel võtnud selle olukorra omaks teenimise vaimus.

Viited

(20) Cfr. Gn 1, 26 s.
(21) 1 Io 4, 8.
(22) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Ecclesia in mundo huius temporis, 12.
(23) Cfr. ibid. 48.
(24) Cfr. ex. gr. Os 2, 21; Ier 3, 6-13; Is 54.
(25) Cfr. Ez 16, 25.
(26) Cfr. Os 3.
(27) Cfr. Gn 2, 24; Mt 19, 5.
(28) Cfr. Eph 5, 32 s.
(29) Tertullianus, Ad uxorem, II, VIII, 6·8: CCL, I, 393.
(30) Cfr. Conc. Oec. Trident., Sessio XXIV, can. 1: 1. D. Mansi, Sacrorum Conciliorum Nova et Amplissima Collectio, 33, 149 s.
(31) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Ecclesia in mundo huius temporis, 48.
(32) Ioannes Paulus PP. II, Allocutio ad Delegatos instituti appellati « Centre de Liaison des Equipes de Recherche», 3 (3 Nov. 1979): Insegnamenti di Giovanni Paolo II, II, 2 (1979), 1032.
(33) Ibid., 4: loc. mem., 1032.
(34) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Eeelesia in mundo huius temporis, 50.
(35) Cfr. Gn 2, 24.
(36) Eph 3, 15.
(37) Cfr. Conc. Oec. Vat. II, Const. past. Gaudium et spes de Ecclesia in mundo huius temporis, 78.
(38) S. Ioannes Chrysostomus, De Virginitate, X: PO 48, 540.
(39) Cfr. Mt 22, 30.
(40) Cfr. 1 Cor 7, 32-35.
(41) Conc. Oec. Vat. II, Decretum Perfectae caritatis de accommodata renovatione vitae religiosae, 12.
(42) Cfr. Pius PP. XII, Litt. Enc. Sacra virginitas, II: AAS 46 (1954), 174 ss.
(43) Cfr. Ioannes Paulus PP. II, Epistula Novo incipiente, 9 (8 Apr. 1979): AAS 71 (1979), 410 s.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse