Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 19. mai 2010

Hinge olemusest

ST I osa 75. küsimuses vastab p. Thomas küsimusele hinge olemuse kohta "vaadelduna iseeneses". Ta teeb seda vastates seitsmes artiklis tõstatatud probleemidele, väites, et:

1. Hing ei ole keha.
2. Inimese hing on subsistentne.
3. Inimesest madalamate loomade hing ei ole subsistentne.
4. Hing üksi ei ole inimene, vaid hing koos kehaga on terviklik inimene.
5. Hing ei koosne mateeriast ja vormist, vaid on lihtsalt vorm.
6. Inimese hing on hävimatu.
7. Inimese hing ei ole inglitega sama liiki.

Ehk lühemalt kokku võetuna: inimese hing ei ole keha ega ole selles midagi materiaalset. Erinevalt inimesest madalamal asuvate loomade hingest on inimese hing subsistentne ja hävimatu. Ometi ei ole inimese hing sama liiki inglitega ega moodusta omaette täielikku substantsi, vaid saab terviklikuks substantsiks üksnes inimeses koos kehaga.

Või veel lühemalt: inimese hing on mittemateriaalne subsistentne hävimatu vorm, mis moodustab tervikliku substantsi -- inimese -- ainult koos inimese kehaga.

Et see ei ole keha, nähtub hinge kui esmase eluprintsiibi (anima) mõistest: hing on vaid elusolenditel e. elavatel kehadel. Kuna tegemist ei ole keha kui sellisega, vaid teatud kehadega, mida iseloomustab elu (hingestatus), siis see elu või hingestatus ei ole mitte veel üks keha, vaid keha akt e. tegu. Ja kuna kehaline olend võib tegutseda mitmel moel, siis ei ole eluprintsiip e. hing mitte tema mistahes akt, vaid esmane akt, seesama akt, mille kaudu see keha üldse on.

Edasi, kuna inimene on mõistuslik olend ja mõistuslikkus iseloomustab mitte tema keha, vaid tema elu, siis on hinge näol tegemist mõistusliku e. ratsionaalse printsiibiga. Mõistusega saame tunnetada mistahes asju ent me ei saa võtta mõistusesse mingeid asju endid. Samuti, kui mõistmine oleks kehaline toiming, st teostuks kehalises organis, ei saaks me mõista põhimõtteliselt kõiki asju, vaid mõistmisvõime oleks piiratud kehalise organi piiratud loomusega. Sellest järeldub, et inimese hing kui ratsionaalne printsiip on mittemateriaalne ja tal on oma spetsiifiline aktiivsus, mistõttu see on ulatuslikum kui lihtsalt kehaline aktiivsus (mis ei tähenda, et ta ei vajaks keha mõistmise jaoks, vaid et mõistmine ise on mittemateriaalne operatsioon). Seega on ratsionaalsel hingel iseseisev olemine, st. ta subsisteerib kehast sõltumata, lisaks sellele, et ta annab olemise ja elu kehale. Seevastu inimesest madalamatel loomadel puudub tegevus, mis oleks omane vaid hingele, kehast sõltumata, ning vastavalt ei subsisteeri ka nende hing lahus kehast.

Ometi ei moodusta hing, ehkki subsisteerides kehast sõltumata, iseseisvat täielikku substantsi nagu inglid kui eraldiseisvad kehatud intellektid. Seda seetõttu, et hinge ülejäänud operatsioonid saavad toimuda ainult keha kaudu ja ka mõistuslikud operatsioonid, ehkki teostudes mittemateriaalselt, vajavad oma loomulikuks kulgemiseks keha abi. Seega on inimese hing orienteeritud kehale ja keha kaudu toimimisele, ning moodustab tervikliku substantsi üksnes inimeses kui keha ja hinge ühtsuses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse