Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 21. mai 2010

V2 eelne magisteerium abielust

Järgnev kokkuvõte Vatikani II Kirikukogule eelnevast magisteriaalsest õpetusest abielu kohta on tõlgitud R.G. de Haro juba osutatud raamatust Marriage and the Family in the Documents of the Magisterium.
A. Abielu loomusest, hüvedest ja otstarbest

1. Abielu on seatud Jumala, mitte inimeste poolt; pärast pattulangemist on Kristus taastanud selle algses väärikuses ning ülendanud sakramendi tasandile.

2. Iga abielu tekib abikaasade nõusoleku kaudu ent jumalikult seatud sisuga: varustatud ühtsuse ja lahutamatusega ning suunatud laste saamisele ja üleskasvatamisele.

3. Abielul on, lisaks, abikaasade vastastikuse abi ja iharusevastase abinõu sekundaarne otstarve.

4. Abikaasade nõusolek ehk abieluleping on sakramendi märk; seepärast ei saa kristlaste vahel olla abielulepingut ilma, et see oleks samal ajal sakrament.

5. Abielu sakrament annab neile, kel on õige dispositsioon, püsiva armu ning aluse (title) oma eluseisuse kohustustes püha elamise jaoks vajaliku abistava armu vastuvõtmiseks.

6. Jumala poolt abielule antud täiuste ansambli võib võtta kokku kolmes hüves: lapsed, ustavus ja sakrament (proles, fides, sacramentum).

B. Abielu-moraalist

1. Abielu on hea ja püha reaalsus: abikaasad saavad selles püüelda pühaduse poole; ent tsölibaadi karisma on kõrgem.

2. Abielu üle, selle otstarvete teostumises ja hüvede arengus, valitsevad jumalikud seadused, mida inimesed ei saa muuta: nende seaduste täitmine on abikaasade ainus tee täiusele ja õnnele ning ühiskonna hüvangule.

3. Jumaliku tahte läbi on abielu elu teenistuses, mis on püha eostumise hetkest peale: mitte mingil põhjendusel ei saa olla seaduslik ei abort ega mistahes rünnak juba eostunud elu vastu.

4. Abikaasade jaoks ei ole kunagi õige lõhkuda omal vabal tahtel sidet abieluarmastuse ja soojätkamise vahel. Mistahes liiki kontratseptsioon ja sterilisatsioon on sisimalt ebamoraalsed.

5. Teiselt poolt on abielu kasutamise piiramine vaid viljatute perioodidega seaduslik, kui selleks on tõsised põhjused või motiivid.

6. Iga rünnak abielu-ustavuse vastu, isegi ainult soovi tasandil, on sisimalt ja rängalt patune.

7. Kristlik moraalsus nõuab [lisaks negatiivsete käskude täitmisele] positiivsete kohustuste täitmist, mis viivad aktiivselt kolme "abielu hüve" (st lapsed, ustavus ja sakrament) saavutamisele, mis on praktikas kokku võetud abielulise ja perekondliku armastusetäiuse käsus.

C. Abielu ja ühiskonna suhtest

1. Perekond on Jumala tahtel inimelu edasiandmiseks ja arenguks määratud institutsioon; sellisena eelneb ta ühiskonnale, mille allikas ja alus ta on.

2. Perekonna õigused, mis kaitsevad selle kohustuste täitmist, on pühad; riik ei tohi jätta neid tunnustamata ega neid jalge alla trampida; pigem peab ta neid kaitsma.

D. Kiriku ja riigi võimust abieluasjades

1. Kiriku autoriteet abielu üle ristitute vahel on jumalikult seatud. See põhineb tema eriomasel ja eksklusiivsel võimul sakramentide üle.

2. See Kiriku võim hõlmab kõike, mis puudutab abielu-sideme olemasolu ja loomust ning selle religioosseid toimeid: seega ulatub see kõikide abielulepingu kehtivuseks vajalike tingimuste (takistused ja juriidiline vorm) ning vastava kohtuprotsessi üle; lisaks hõlmab see Rooma Ülemkarjase vikaarset võimu lõpetada (dissolve), vastavalt pauluse-privileegile, abielu mitte-kristlaste vahel ning samuti teostamata abielu ustavate vahel.

3. Riigi võim hõlmab loomuseaduse kaitsmist ja täitmist ning abielu tsiviiltoimete reguleerimist; ometi ei saa see puudutada abielu olemust ega seada piire abikaasade loomulikule õigusele ega ühegi isiku õigusele sõlmida abielu või saavutada selle peamist otstarvet, soojätkamist, mistahes eugeenilistel, majanduslikel, sotsiaalsetel või muudel ettekäänetel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse