JP2 riigi ja kiriku suhtest

11. oktoobril 1988. aastal Strasbourg'is Euroopa Parlamendis peetud kõnes ütles paavst Johannes Paulus II:

Kiriku sõnum puudutab Jumalat ja inimkonna lõplikku saatust, küsimusi, mis on tihedalt läbi põimunud Euroopa kultuuri kõikide aspektidega. Kuidas saaksime tõe palge ees käsitada Euroopat lahus sellest transtsendeeruvast mõõtmest? Euroopa pinnal on sel modernsel ajastul kujunenud uued mõttevoolud, mis on järk-järgult eemaldanud Jumala maailma ja inimkonna mõistmisest. Kaks vastanduvat vaatepunkti toidavad püsivat pingeseisundit usklike ning agnostiliste, ja mõnikord ateistlike, humanistide vahel.

Esimesed usuvad, et kuuletumine Jumalale on igasuguse tõelise vabaduse allikas, mis pole kunagi suvaline või sihitu, vaid püüdleb tõe ja headuse poole, kuna need kaks ülimat omadust jäävad alati väljaspoole inimkonna võimet neid täielikult haarata. Moraalsest vaatepunktist viiekse see fundamentaalne vaatepunkt ellu nende põhimõtete või käitumisviiside omaksvõtmise kaudu, mis on kooskõlas mõistusega või tulenevad Jumala sõna autoriteedist, mida inimesed, olgu individuaalselt või kollektiivselt, ei saa tõlgendada nagu nad soovivad kohandades seda moele või muutuvatele huvidele.

Teise suhtumise kohaselt, mis on loobunud igasugusest alistumisest Jumalale Tema loodud olendite poolt või transtsendeeruvale tõe ja headuse korrale, on inimkond ise kõigi asjade algus ja ots ning ühiskond koos oma seaduste, standardite ja sihtidega, on inimkonna ülim saavutus. Nii põhineb moraalsus üksnes ühiskondlikul konsensusel ning individuaalne vabadus on piiratud ainult ühiskonna poolt seatud raamidega teiste vabaduse kaitseks.

Mõned inimesed usuvad, et ühiskondlik ja poliitiline vabadus, mis saavutati minevikus religioossel usul põhineva vana korra kummutamisega, käib käsi-käes religiooni kõrvaletõrjumise või koguni allasurumisega, kuna nad kardavad, et see võib olla võõrandav jõud. Mõningate usklike jaoks on tõsi just vastupidine -- ainus viis usu kohaselt elada oleks tagasipöördumine asjade vana korralduse juurde, millesse sageli suhtutakse nostalgiaga. Mitte kumbki neist vastanduvatest vaatepunktidest ei sisalda kristliku sõnumiga ja Euroopa vaimuga kooskõlas olevat lahendust. Sest seni kuni valitseb ühiskondlik vabadus ja on tagatud religioosne vabadus saab usk muutuda tugevamaks üksnes uskmatuse poolt esitatud väljakutse vastuvõtmisega ja ateism saab ilmutada oma piiratud loomust üksnes vastates usu väljakutsele.

Sellise arvamuste erinevuse taustal on seaduse kõrgeim ülesanne tagada võrdselt kõikidele kodanikele õigus elada kooskõlas nende südametunnistusega ja mitte minna vastuollu nende moraalse korra standarditega, mille mõistus ära tunneb.

Siinkohal tunnen ma, et on oluline rõhutada, et modernne Euroopa istutas selle printsiibi, mis olemuslikult valitseb tema avaliku elu üle -- ja mis nii sageli kadus silmist 'kristluse' sajanditel -- kristliku usutunnistuse rikkasse huumusesse. Selle printsiibi kohaselt, mida esmalt väljendas Kristus, tehakse vahet selle vahel 'mis kuulub keisrile' ja selle vahel, 'mis kuulub Jumalale' (cf. Mt 22,21). See fundamentaalne eristus maise linna väliste aspektide üle administreerimise ja isiku autonoomia vahel saab selgeks vaadeldes vastavalt poliitilise kogukonna loomust, millesse kõik inimesed kuuluvad juba definitsiooni poolest ning religioosse kogukonna loomust, millega ustavad liituvad omal vabal tahtel.

Kristuse tulemise järgselt ei ole enam võimalik kummardada ühiskonda kui kollektiivset ülimust, mis neelab enesesse inimolendid ja nende taandamatu saatuse. Ühiskond, riik ja poliitiline võim kuuluvad kõik selle maailma muutlikku ja alati täiustatavasse raamistikku. Mitte mingisugune ühiskonna-poolne planeerimine ei saa iial siin ilmas esile tuua Jumalariiki, mis eeldab eshatoloogilist täitumust. Sageli lähtub poliitiline messianism kõige hullemast türanniast. Struktuurid, mida ühiskond enese jaoks püstitab, ei kesta kunagi igavesti; samuti ei saa need iseenesest asuda inimliku südametunnistuse kohale ega asendada inimkonna püüdlust ülima tõe poole.

Avalik elu ja riigi korrapärane toimimine sõltuvad selle kodanike voorustest, millest johtuvalt nad allutavad oma individuaalsed huvid ühisele hüvele ja aktsepteerivad seadusena vaid seda, mis on objektiivselt õiglane ja hea. Juba kreeklased olid avastanud, et ükski demokraatia ei saa püsima jääda kui kõik ei allu seadusele ning ükski seadus ei saa valitseda, mis ei põhine sellel transtsendentsel standardil, mis on tõene ja õiglane.

Kui öeldakse, et selle administreerimine, 'mis kuulub Jumalale', on mitte riigi, vaid religioosse kogukonna asi, asetab see õiglase piirangu inimlikule võimule ning selle piirangu üle valitseb südametunnistus, viimsed sihid, eksistentsi ülim tähendus, Absoluudi visioon, püüdlemine millegi saavutamatu poole, mis julgustab suuremale pingutusele ja inspireerib tegema õigeid valikuid. Kõik mõttekoolkonnad sel meie vanal kontinendil peaksid mõtisklema, milline troostitu perspektiiv meie ees avaneks kui Jumal peaks välja jäetama avalikust sfäärist või Tema rollist moraalsuse ülima kohtumõistjana ja viimse kaitsena igasuguse võimu kuritarvitamise vastu.

[Tõlgitud inglise keelest raamatust Marriage and the Family in the Documents of the Magisterium, Ramón García de Haro, 1993]