Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 17. mai 2010

P. Thomase hinge-käsitlusest

Aasta esimestel kuudel mõtisklesime väikse sõprade ringiga Aquino p. Thomase käsitluse üle inimese hingest. Võtsime vaatluse alla tema teksti Summa Theologica I osast "Küsimused inimese kohta". Me ei jõudnud küll tekstiga kuigi kaugele, aga mõtlemisainet jagub nendest arutlustest tükiks ajaks. Üritan järgnevalt peamiselt enese jaoks Thomase käsitluse hinge kohta kokku võtta. Muidugi ei saa seda teha ühe postitusega, nii et sellest kujuneb tõenäoliselt veel üks aeg-ajalt esilekerkiv teema Tabernaaklis.

Kõigepealt aga motivatsioonist: miks peaks p. Thomase käsitlus hingest üldse tänapäeval huvi pakkuma? Kas see pole lootusetult iganenud metafüüsiline lähenemine, mille järgnev filosoofiline ja teaduslik areng on täielikult ületanud, nii et see ei saa meile midagi eluliselt olulist öelda, peale pelgalt antikvaarse huvi rahuldamise ajaloos esinenud mõttevormide kohta?

Leian, et tomistlik mõte ja laiemalt skolastiline metafüüsika ei ole kaotanud oma tähtsust, küll aga vajab see rikas pärand taasavastamist ja uut läbitöötamist, arvestades avardunud teadmisi. Kaasaegne teadus omakorda võidaks oluliselt metafüüsilis-loogilise range struktuuriga arvestamisest. Vastasel korral langeb ta oma tehnilistele tulemustele vaatamata mõtlemise lohakuse tõttu üha enam ideoloogiliste jõudude manipuleerimise ohvriks ja ähvardab muutuda ise eksitamise ja ühiskondliku arvamusega manipuleerimise vahendiks.

Üheks näiteks sellisest manipuleerimiskatsest on 2008. aasta augustikuu Akadeemias ilmunud artikkel Toivo Maimetsalt pealkirjaga "Millal algab inimese elu", milles ta tendentslikult esitatud eeldustele ja vigasele arutlusele tuginedes jõudis järeldusele, et ühte kindlat hetke, millest alates saaks rääkida inimese elust, ei ole olemas. Artiklis viitas ta ka traditsioonilisele metafüüsilisele hingekäsitlusele, demonstreerides samas oma ignorantsust selle käsitluse suhtes. Soovi korral saab Elukultuuri Instituudi leheküljelt lugeda minu kriitikat tema artikli kohta, mis ilmus Akadeemia 2009. a. jaanuarinumbris. Akadeemia toimetus pidas vajalikuks määratleda oma positsioon selles diskussioonis omistades Maimetsa kõnealusele artiklile aasta kuldauhinna naturalia valdkonnas, väljendades sellega selgelt oma toetust Maimetsa obskurantistlikule positsioonile.

Teaduslik ja metafüüsiline käsitlus inimese elust (hinge käsitatakse metafüüsikas elu-printsiibina) ei vastandu teineteisele paratamatult. Nad käsitlevad elu erinevatest aspektidest -- esimene lähtudes kogemuslikust, teine lähtudes loogilisest vaatenurgast. Nad kasutavad erinevat terminoloogiat ja erinevaid meetodeid inimese elu uurimiseks ent nad täiendavad vastastikku teineteist ning vastuolud tekivad vaid juhul kui üks või teine on kusagil eksitusse kaldunud. On arusaadav, et metodoloogilise ja terminoloogilise erinevuse tõttu nõuab mõlema lähenemise ühitamine pingutust, mis mõningatel juhtudel võib üle jõu käia, ent mille saavutamine saab olla ainult kasuks nii ühele kui teisele poolele.

Nüüd p. Thomase tekstist endast. Ta vaatleb hinge kolmest aspektist -- selle olemust, võimeid ja operatsioone. Olemuse puhul käsitleb ta hinge olemust iseeneses ja hinge ühendust kehaga. Võimeid käsitleb ta nii üldisel tasandil kui ka eraldi intellektuaalseid ja apetiivseid võimeid. Operatsioonide osas puudutab ta antud tekstis vaid intellektuaalseid operatsioone, vaadeldes tahtelisi operatsioone ST teises osas.

[järgneb :) ... kunagi]

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse