Luterlik magisteerium ...?

Nädalapäevad tagasi leidis Varro blogis Veritas lux mea aset väike diskussioon Martin Lutheri abielukäsituse üle. Diskussiooni lõpupoole kaldus arutlus sola scriptura printsiibi ja õpetusameti teemale. Kuna diskussioon jäi seal veidi justkui õhku rippuma, siis võtan siinkohal selle omalt poolt kokku.

Meie luterlastest sõprade väitel mõistetakse sola scriptura printsiipi tihtipeale valesti:

Nii Lutheri kui luterlaste jaoks on Kirik Pühakirja ainus autentne tõlgendaja (kes siis veel!?) – küsimus on vaid selles, et Kirik peab ennast allutama Jumala sõnale kui ainsale kõige kõrgemale normile, mitte moonutama Pühakirja sisu inimlike tõlgendustega.

Voilà! Selge kotoliiklik õpetus:
1) Kirik on Pühakirja ainus autentne tõlgendaja;
2) Jumala sõna on kõige kõrgem norm;
3) Kirik peab ennast allutama Jumala sõnale;
4) Kirik ei tohi moonutada Pühakirja sisu inimlike normidega.

Kardan ainult, et võib-olla on siin samastatud Jumala sõna ja Pühakiri. Sellisel juhul ei ole see enam nii selgelt katoliiklik. Pühakiri on vaieldamatult Jumala sõna. Ent Jumala sõna on enam kui Pühakiri. Jumala sõna läbi on tehtud maailm, Tema sõna hoiab kõike olemas. "Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu" ütles Jeesus (Jh 6:63). Oma sõnadega andis Jeesus jüngritele vaimu ja elu, võttis nad oma vaimu ja oma elu osadusse ning Kirik on Pühakirja autentne tõlgendaja vaid püsimise tõttu selles vaimu ja elu osaduses, Jumala sõnas, mis on kõrgeim norm.

Vaatame edasi:

... erinevus luterlaste ja katoliiklaste vahel on selles, et Luther ei pidanud oma kogemustest lähtuvalt õpetusametit ilmeksimatuks. Jättes praegu kõrvale paavsti, kirikukogude ja piiskoppide eksimatuse küsimuse ütlen vaid, et võimalus eksida ei välista võimalust meelt parandada. See kehtib ka luterlaste kohta. Seega ei ava sola scriptura põhimõte kui niisugune teed individuaalsetele tõlgendustele, vaid rõhutab Jumala sõna ülimuslikkust Kiriku jaoks.

Ahaa! On mõistetav, et Lutheri ajal ei olnud ilmeksimatuse teostamise tingimused veel ehk nii selged -- need formuleeriti kõrgeilmal tasandil eksplitsiitselt alles Vatikani I kirikukogul ja Vatikani II kirikukogu täpsustas ilmeksimatuse teostamise tingimusi veelgi. Selge, et "oma kogemustest lähtuvalt" võivad paljud mitte nõustuda paavsti või piiskoppide ühe või teise õpetusega: küsimus on selles, kui kõrgelt hinnata "oma kogemust" ja milline staatus on konkreetsel õpetusel, millega ei nõustuta. Edasi aga tekib siit küsimus, mis mõttes on "Kirik Pühakirja ainus autentne tõlgendaja", kui eitatakse ilmeksimatuse andi ja asendatakse see "võimalusega meelt parandada".

Diskussioonis veidi eespool:

Kirik on pidanud korduvalt oma ajaloos seisma küsimuse ees: mida teha, kui seaduspärased piiskopid on langenud hereesiasse (olgu siis arianismi, ikonoklasmi või mingitesse moodsatesse eksitustesse)? Luther uskus lahendust nägevat Pühakirja autoriteedi rõhutamises. Sola Scriptura põhimõte muide ei eita Kiriku pärimust, vaid ainult inimlike arvamuste tõstmist Jumala sõnast ülemaks. Luterlaste jaoks on olulised nii Scriptura kui sellega kooskõlas olev Traditio.

Just nimelt selle pärast ei saa "jätta kõrvale paavsti, kirikukogude ja piiskoppide eksimatuse küsimust". Kui eitatakse Kristuse poolt Peetrusele ja tema ametijärglastele antud karismat olla petriinliku usu "Sina oled Kristus, Jumala Poeg" lõplik maapealne tunnistaja, selle viimne garant (vt. ka seda), siis ehitatakse koda mitte petrosele vaid liivale, nagu tunnistab ka luterluse ajalugu oma jätkuvate lõhenemistega. Pühakirja autoriteedi rõhutamine ei päästa, kui puudub või on haavatud vaimu ja elu osadus Jumala sõnas. Ainult Jumala sõna vaimu ja elu osaduses püsimine võimaldab autentselt tõlgendada Pühakirja kui Jumala sõna.

Ning lõpuks:

Ideaalis on ka luterlaste jaoks õpetusmeelevald ius divinum’i alusel piiskoppidel: „Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises…“ (Augsburgi usutunnistus, art. 28). Aga mida teha siis, kui korralised struktuurid või ametid kirikus ei taga enam puhast õpetust? (Tänapäeval on see luterlastele endale põletav siseprobleem.) Selles suhtes on huvitav jälgida FSSPX-i kriitikat ametliku Rooma suhtes. Ka nemad viitavad Kiriku varasemale traditsioonile ja kritiseerivad nii paavsti kui teisi piiskoppe ehtsast katoliiklikust õpetusest taganemise pärast. Vähemalt nii olen ma aru saanud. Osalt meenutab nende argumenteerimise viis vägagi luterlasi. Ma ei söanda küll sõna võtta teemal, mida ma päris hästi ei valda, aga kui FSSPX-il on õigus ja katoliku kiriku uuemad õpetuslikud seisukohavõtud ei esinda enam ehtsat katoliikliku traditsiooni, kuidas seda probleemi lahendada?

Niih! Nüüd oleme lõhkise küna ees: õpetusmeelevald kuulub piiskoppidele, aga need on ekslikud. Milles siis seisneb nende õpetusmeelevald? Milles seisneb siin ius divinum? Muidugi tuleb eristada piiskoppe sotsioloogilises mõttes ja piiskoppe apostelliku suksessiooni mõttes. Vaid viimaste puhul saab rääkida ius divinumist, kuivõrd nad püsivad selles apostlitele antud ja nende poolt edasi antud vaimu ja elu osaduses Jumala Sõnaga; osaduses üksteisega ja viimselt Peetruse järglasega, kes on usu garandiks Kristusesse, Jumala Poega.

Loogika on lihtne. Olgu individuaalse või konsensusliku tõlgendamise korral, kui lõplik maine autoriteet puudub, on tegemist igal juhul vähemal või rohkemal määral privaatse tõlgendamisega, kuna puudub alus lõpliku tõlgendusprintsiibi võrdlemiseks -- see on igal indiviidil või grupil oma. Just nimelt oma, mitte Jumala oma. Ainult Jumala püsiv karisma Kirikule anda eksimatult tunnistust Kristusest, Jumala Pojast, tagab Kiriku ühtsuse. Ja see karisma kuulub kogu Kirikule, kes piiskoppide juhtimisel, tuginedes püha Peetruse, apostlite pea institutsioonile, on vaimu ja elu osaduses Jumala Sõnaga.