Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 1. mai 2010

Paavsti pöördumine Sotsiaalteaduste Akadeemia poole

Eile pöördus paavst Benedictus XVI Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia 16.-st plenaarsessioonist "Globaalmajanduse kriis. Teekonna ümberkavandamine." osavõtjate poole järgmise kõnega:

Kallid Akadeemia liikmed!

Mul on heameel teid tervitada teie kuueteistkümnenda plenaarsessiooni alguses, mis on pühendatud globaalse majanduskriisi analüüsimisele Kiriku sotsiaaldoktriinis esiletõstetud eetiliste printsiipide valguses. Ma tänan teie presidenti, professor Mary Ann Glendonit, tema lahkete tervitussõnade eest ja soovin palves kõige paremat teie ettevõtmise viljakuseks.

Ülemaailmne finantssüsteemi kokkuvarisemine on, nagu me teame, demonstreerinud käesoleva majandussüsteemi ning sellega seotud institutsioonide haprust. See on näidanud ka eelduse vigasust, mille kohaselt turg on võimeline ise ennast reguleerima, eraldi avalikust sekkumisest ja internaliseeritud moraalsete standardite toetusest. See eeldus põhineb ühekülgsel arusaamal majanduselust kui teatud ennast-kalibreerivast mehhanismist, mida ajendab egoism ja kasumiiha. Sellisena jääb märkamata majanduse kui inimeste poolt ja inimeste jaoks mõeldud tegevuse olemuslikult eetiline loomus. Selle asemel, et näha majandust pelgalt tootmise ja tarbimise spiraalina kitsalt-mõistetud inimlike vajaduste vaates, tuleb seda näha pigem inimliku vastutuse kandmisena, mis on sisimalt suunatud isiku väärikuse edendamisele, ühise hüve saavutamisele ning indiviidide, perekondade ja ühiskondade terviklikule – poliitilisele, kultuurilisele ja vaimsele – arengule. Selle täielikuma inimliku mõõtme tunnustamine nõuab omakorda just sellist multidistsiplinaarset uurimist ja mõtiskelu, mille Akadeemia käesolev sessioon on ette võtnud.

Oma entsüklikas Caritas in veritate märkisin ma, et "käesolev kriis kohustab meid oma teekonda ümber-kavandama, seadma enesele uued reeglid ja avastama ettevõtmise uued vormid" (nr. 21). Teekonna ümberkavandamine tähendab, muidugi, ka vaatamist kõikehõlmavatele ja objektiivsetele standarditele, mille põhjal hinnata struktuure, institutsioone ja konkreetseid otsuseid, mis suunavad ja juhatavad majanduselu. Tuginedes oma usule Jumal Loojasse, kinnitab Kirik universaalse loomuseaduse olemasolu, mis on nende kriteeriumite ülim allikas (cf. ibid., 59). Ent ta on niisamuti veendunud, et selle, loodusse enesesse kirjutatud eetilise korra printsiibid on inimmõistuse jaoks hoomatavad ning et sellistena tuleb need võtta praktiliste otsustuste aluseks. Inimliku tarkuse suure pärandi osana on loomulik moraaliseadus, mille Kirik on omaks võtnud, puhastanud ja mida arendanud kristliku ilmutuse valgusel, nagu majakas, mis juhatab indiviidide ja kogukondade pingutusi taotleda hüve ja vältida kurja, suunates nende pühendumist tõeliselt õiglase ja inimliku ühiskonna ülesehitamisel.

Hädavajalike printsiipide seas, mis kujundavad sellist terviklikku eetilist lähenemist majanduselule, peab olema ühise hüve edendamine, mis põhineb austusel inimisiku väärikuse vastu ning mida tunnustatakse tootmis- ja kaubandussüsteemide, poliitiliste institutsioonide ja sotsiaalhoolekande esmase eesmärgina. Meie päevil on hool ühise hüve eest omandanud märgatavalt globaalsema mõõtme. Ühtlasi on saanud üha ilmsemaks, et ühine hüve hõlmab vastutust tulevaste põlvkondade ees; põlvkondadevahelist solidaarsust tuleb seega tunnistada kui üht põhilist eetilist kriteeriumit mistahes sotsiaalse süsteemi hindamisel. Need realiteedid osutavad globaalse majanduse valitsemisprotseduuride tugevdamise pakilisusele, ehkki vajaliku austusega subsidiaarsusprintsiibi vastu. Lõpuks aga peavad kõik majandusotsused ja -poliitikad olema suunatud "armastusele tões", kuivõrd tõde hoiab alal ja suunab armastuse vabastavat väge üha-sattumuslike inimlike sündmuste ja struktuuride keskel. Sest "ilma tõeta, ilma usalduseta ja armastuseta selle vastu, mis on tõene, ei saa olla mingit ühiskondlikku südametunnistust ega vastutust, ning sotsiaalne tegevus suubub privaatsete huvide ja võimu loogika teenimisse, päädides ühiskondliku killunemisega" (Caritas in Veritate, 5).

Nende mõtetega, kallid sõbrad, väljendan ma veelkord oma veendumust, et käesolev plenaarsessioon annab oma panuse meie maailma ees seisvate tõsiste sotsiaalsete ja majanduslike väljakutsete sügavamaks vaagimiseks ning aitab osutada teed edasiminekuks, et astuda nendele väljakutsetele vastu tarkuse, õigluse ja tõelise inimlikkuse vaimus. Ma kinnitan teile veelkord, et palvetan teie olulise töö eest ning teie ja teie lähedaste peale kutsun ma kogu südamest Jumala rõõmu ja rahu õnnistuse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse