Jeff Mirus modernismist

Trinity Communications president Jeff Mirus (catholicculture.org) retsenseerib Mark S. Massa, SJ raamatut The American Catholic Revolution: How the Sixties Changed the Church Forever. Raamat on klassikaline näide kaasaegsest modernismist ja kindlasti tasub lugeda artiklit tervikuna. Alljärgnevalt tõlgin lõigu, mis selgitab sageli kohatavat väärarusaama 19. saj ja 20. saj alguse modernismivastase võitluse ja Vatikani II Kirikukogu arvatava modernismi-meelsuse kohta:

Modernismi [jaoks on] ilmutus ajalooline teadvus. Seda võib sobilikult kirjeldada kui "isejuhtuvat teoloogiat" [theology by happenstance]. See on kristluse antitees, sest kristlus varustab inimese võimega pürgida ajaloolise keskkonna piiride ületamisele.

Modernistid halavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi Kiriku teatud tunnusjoonte üle ja selles halas on just piisavalt tõtt, et lasta modernismi teooria näida asjassepühendamatu jaoks usutavana. Probleem on selles, et Kirik oli sel perioodil sageli intellektuaalselt reaktsiooniline. On kerge mõista, miks see nii oli, kuna teda oli üha sekulaarsemaks muutuva Euroopa eetose poolt möödunud sajakonna aasta jooksul lakkamatult tümitatud ja tema juhid olid harjunud omeenda särava mõttesüsteemiga, mis rajanes suuresti tomistlikul sünteesil, mida oli ametlikes katoliiklikes ringkondades vastureformatsioonist peale nii tõhusalt lahtiseletatud. Ikka veel püsis väga tugev tunne, et Euroopa oli fundamentaalselt kristlik ja et kaotatud maa saab tagasi võita vastusurvega. Seepärast oli Kirikus tugevalt väljendunud tendents kaitsta neid, kes teda kaitsesid ja mõista hukka need, kes teda ründasid. Ta sõlmis liig sageli liite sellega, mida me võiksime nimetada "vanaks korraks" ja oli liig vähe avatud sellele, mida võiks öelda uute lähenemiste kasuks. See kehtis nii poliitikas, ühiskonnas kui ka teoloogias.

Samamoodi kui kiriklikul autoriteedil oli kalduvus eelistada aristokraatiat töölisklassile, oli tal ka kalduvus mõista hukka teoloogiline töö, mis väljus skolastilisest raamistikust. Paavst Leo XIII hakkas Kiriku sotsiaalset vaatenurka otsustavalt nihutama oma entsüklikas Rerum novarum, aga Pühal Ametil kulus rohkem aega, et võtta omaks tasakaalukam lähenemine katoliikliku maailma loomingulisematele mõtlejatele, kes püüdsid rõhutada uurimises tähelepanu alt välja jäänud valdkondi või rakendada kaasaegseid tõdemusi Ilmutuse uurimiseks uuel moel. Niisamuti kui Rooma ei usaldatud Newmani mõnda aega 19. sajandil, ehkki ta mõisteti enne surma lõpuks õigeks, nii tekitasid Roomas kahtlust ka väljapaistvad teoloogid Yves Congar ja Henri de Lubac oma huvi tõttu katoliku mõtte taaselustamise vastu allikate juurde naasemise läbi, selle asemel, et alati argumenteerida kõrgeltformaliseeritud skolastilises raamistikus. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli modernism laialt levinud ja seda mõisteti õigusega korduvalt hukka. Ent mitte igaüks, kes mõtles väljaspool "kasti", polnud modernist.

Samuti on tõsi, et modernismi mahasurumine oli sageli pigem formaalne, mitte substantsiaalne. Modernismi poolt tõstatatud teemadele — nagu ajaloolise teadvuse roll religioossete uskumuste väljendamise kujunemisel erinevatel perioodidel — ei vastatud tõhusalt ning paljud õpetlased katoliiklikes ülikoolides ja seminarides üle kogu maailma otsustasid hoida madalat profiili, samal ajal üha enam kiindudes sekulaarsetesse ideedesse. Kui Kirik ise kutsus Vatikani Teisel Kirikukogul üles autentsele katoliiklikule uuenemisele, sh pöördumisele allikate poole, langes Püha Vaimu külvatud seeme liigagi sageli sellisesse intellektuaalsesse keskkonda, mis oli salamisi lahti öelnud olulisest osast katoliiklikust õpetusest või oli vähemalt omaks võtnud printsiibid, mis pidid põhjustama selle, mida me nüüd nimetame "uuenduse kiinijooksuks": see on ülekaalukas, vastupandamatu, kiire ja otse vastu seina.